Steve Jobs. Walter Isaacson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Välja valitud. Eriline. Need mõisted said Jobsi olemuse lahutamatuks osaks ja nendest lähtuvalt kujunes ka tema minapilt. Tema parimad sõbrad arvavad, et teadmine, et ta anti pärast sündi ära, jättis Jobsile siiski mingi jälje. „Arvan, et tema soov kõike täielikult kontrollida tuleneb otseselt tema isiksusest ja asjaolust, et ta anti imikuna ära,” rääkis pikaaegne kolleeg Del Yocam. „Ta tahab kontrollida ümbritsevat ja tema loodud tooted on nagu tema käepikendus.” Greg Calhoun, kes oli pärast kolledži lõpetamist Jobsi hea sõber, nägi veel üht tagajärge. „Steve rääkis mulle palju sellest, kuidas ta hüljati ja millist valu see talle põhjustas. See muutis ta iseseisvaks. Ta valis oma tee, mille põhjuseks oli tõsiasi, et ta elas ühes maailmas, kuid sündis teistsugusesse.”

      Hilisemas elus hülgas Jobs niisama vanalt, kui tema bioloogiline isa temast loobus, ka oma lapse. (Lõpuks tunnistas ta tütre siiski omaks.) Lapse ema Chrisann Brennan rääkis, et adopteerimine jättis Jobsi sisse „klaasikillud”, ja see selgitab osaliselt tema käitumist. „Keda on kord hüljatud, hülgab ka ise,” ütles Brennan. Andy Hertzfeld, kes töötas koos Jobsiga Apple’is 1980-ndate alguses, on üks neid väheseid, kes jäi lähedaseks nii Brennani kui ka Jobsiga. „Steve’i puhul on võtmeküsimus selles, miks ta ei suuda end vahel tagasi hoida ning on mõne inimese vastu niivõrd julm ja vaenulik,” rääkis ta. „Selle põhjusi tuleb otsida lapsepõlvest. Steve’i elu tegelik, varjatud probleem oli hülgamine.”

      Jobs tõrjus seda väidet. „Millegipärast arvatakse, et ma raban nii palju tööd teha ja püüan edukas olla sellepärast, et mu bioloogilised vanemad sooviksid, et oleksid mu tagasi võtnud, aga see on lollus,” sõnas ta. „Teadmine, et olen lapsendatud, võis muuta mind iseseisvamaks, kuid ma pole iialgi tundnud end hüljatuna. Olen tundnud end erilisena. Mu vanemad lasksid mul end erilisena tunda.” Kui keegi nimetas Paul ja Clara Jobsi tema kasuvanemateks või vihjas, et nad pole tema pärisvanemad, läks Jobs turri. „Nad olid igas mõttes minu vanemad,” ütles ta. Bioloogilistest vanematest rääkides jäi ta napisõnaliseks: „Nad olid minu munaraku- ja spermapank. Ma ei taha nende kohta midagi halvasti öelda, aga see lihtsalt on nii. Spermapank, ei midagi enamat.”

       Silicon Valley

      Lapsepõlv, mida Paul ja Clara Jobs oma pojale pakkusid, oli 1950ndate teisele poolele mitmes mõttes tüüpiline. Kui Steve oli kaheaastane, lapsendasid nad tüdruku nimega Patty ja kolm aastat hiljem kolisid eeslinna eramajja. Pauli tööandja CIT suunas ta Palo Alto kontorisse, kuid sealne elu osutus liiga kalliks, nii et nad jõudsid lõpuks harukontorisse Mountain View’s, mis oli tunduvalt odavam linnake veidi lõuna pool.

      Seal üritas Paul anda pojale edasi armastust autode ja mehaanika vastu. „Steve, see on nüüd sinu tööpink,” ütles ta garaažis laua ühte osa ära märkides. Jobs mäletas, et isa pühendunud suhtumine mehaanikasse avaldas talle muljet. „Mõtlesin, et mu isa on päris hea kunstimeelega,” meenutas ta, „sest ta oskas kõike ehitada. Kui meil oli kappi vaja, siis isa tegi selle ise. Aeda ehitades andis ta mulle haamri, et saaksin temaga koos töötada.”

      Viiskümmend aastat hiljem ümbritses ikka seesama aed Mountain View’s asuva maja taga- ja küljehoovi. Seda mulle uhkusega näidates silitas Jobs aialatte ja meenutas töössesuhtumist, mida isa oli talle sisendanud. Isa sõnul oli tähtis korralikult siledaks hööveldada ka kappide ja aialattide tagumine pool, mis siis, et see on varjatud. „Talle meeldis kõike hästi teha. Ta tahtis, et ka need osad, mida ei näe, oleksid ilusad.”

      Paul Jobs jätkas kasutatud autode remontimist ja müümist ning kaunistas garaaži seinu oma lemmikute fotodega. Ta näitas pojale kujunduse üksikasju – heitgaasitorusid, kroomist ilustusi, istmekatteid. Iga päev pärast tööd tõmbas ta tunked selga ja läks garaaži, tihti koos Steve’iga. „Mõtlesin, et õpetan talle veidi mehaanikat, aga teda ei huvitanud käte määrimine,” meenutas Paul hiljem. „Mehaanika ei pakkunud talle eriti pinget.”

      „Ma ei tahtnud autosid remontida,” tunnistas Jobs, „aga tahtsin isaga koos olla.” Isegi siis, kui ta tajus juba selgemalt, et on lapsendatud, kiindus Steve isasse üha rohkem. Ühel päeval, umbes kaheksa-aastasena, leidis ta isa foto piirivalves teenimise ajast. „Ta seisis mootoriruumis, ilma särgita, ning ta meenutas väga James Deani.

      See oli lapsele üks imeline hetk – oh sa poiss, mu vanemad olid kunagi noored ja väga kenad.”

      Autode kaudu puutus Steve esimest korda kokku elektroonikaga. „Isa ei tundnud eriti elektroonikat, kuid autode ja teiste parandamist vajavate asjade juures tuli sellega tihti tegemist. Ta näitas mulle algelist elektroonikat ja minule hakkas see suurt huvi pakkuma.” Veelgi põnevamad olid autoosade otsimise retked. „Käisime igal nädalavahetusel romulas. Otsisime näiteks generaatorit, karburaatorit või muid juppe.” Jobs mäletas, kuidas ta jälgis isa, kui too hinda kauples. „Ta oli hea kaupleja, sest teadis juppide hinda paremini kui leti taga seisja.” See aitas täita tõotust, mille tema vanemad olid lapsendamisel andnud. „Minu kolledžiraha tuli sellest, et isa maksis Ford Falconi või mõne teise rikkis väsinud auto eest viiskümmend dollarit, remontis seda mõned nädalad ja müüs kahesaja viiekümne dollariga edasi ega teatanud sellest maksuametile.”

      Jobside ja teiste selle piirkonna elanike majad ehitas kinnisvaraärimees Joseph Eichler, kelle ettevõte pani 1950.–1970.aastatel mitmes California piirkonnas püsti üle üheteistkümne tuhande maja. Saanud innustust Frank Lloyd Wrighti nägemusest „lihtsad nüüdisaegsed kodud tavalisele ameeriklasele”, ehitas Eichler odavaid maju, millel olid suured aknapinnad, avatud plaaniga toad, nähtavale jäetud talad, betoonplaatidest põrandad ja palju klaasist lükanduksi. „Eichler tegi suurepärast tööd,” ütles Jobs mulle kord sealkandis ringi jalutades. „Tema majad olid ilusad, odavad ja head. Need pakkusid madalama sissetulekuga inimestele puhast disaini ja lihtsat maitsekust. Neil olid vahvad väikesed mugavused, näiteks põrandaküte. Panime vaiba maha – ja nii olid meil lapsena mõnusad soojad põrandad.”

      Jobs rääkis, et lugupidamine Eichleri majade vastu tekitas temas soovi valmistada massturule hea disainiga tooteid. „Mulle meeldib kohutavalt, kui vinget disaini ja lihtsaid funktsioone saab osta soodsa hinnaga,” selgitas ta majade puhtale stiilile osutades. „See oligi Apple’i esialgne visioon. Seda üritasimegi esimese Maciga teha. Seda tegime ka iPodiga.”

      Jobside vastas üle tänava elas edukas kinnisvaraärimees. „Ta ei olnud väga nutikas,” meenutas Jobs, „aga teenis hästi. Isa mõtles: „Ma suudan sama.” Mäletan, et ta nägi kohutavalt vaeva, käis õhtukoolis, tegi litsentsieksami ja hakkaski kinnisvaraäriga tegelema. Siis tuli majanduslangus.” Sellest tingituna oli perekonnal Steve’i algkoolis käimise ajal umbes aasta aega rahaliselt väga raske. Ema läks raamatupidajana tööle laboriseadmeid valmistavasse firmasse Varian Associates ja nad võtsid maja peale teise hüpoteegi. Ühel päeval küsis Jobsi neljanda klassi juhataja: „Mida sa universumis ei mõista?” Jobs vastas: „Ma ei mõista, miks mu isal pole järsku peaaegu üldse raha.” Ta oli uhke, et tema isa ei muutunud orjalikuks ega libekeelseks, mis oleks temast parema maakleri teinud: „Kinnisvara müümiseks pidi inimestega lipitsema. Tema seda ei osanud, see polnud ta loomuses. Imetlesin teda selle pärast.” Paul Jobs hakkas uuesti mehaanikuks.

      Jobsi isa oli rahulik ja leebe inimene ning tema poeg kiitis hiljem neid omadusi, ehkki ise samasugune olla ei osanud. Paul Jobs oli ka kindlameelne. Jobs kirjeldas üht näidet:

      „Meie lähedal elas üks Westinghouse’is töötav insener. Ta oli üksik, biitnikutüüpi. Tal oli sõbratar, kes vahetevahel minu järele vaatas. Mõlemad vanemad töötasid, nii et ma olin pärast kooli paar tundi tema juures. Mees jõi end täis ja vahel lõi naist. Ühel õhtul jooksis naine hirmunult meie juurde, mees joomasena järel. Mu isa näitas talle koha kätte. Ta ütles: „Su sõbratar on siin, aga sina sisse ei tule.” Ta lihtsalt seisis seal. Me tahaksime mõelda, et 50-ndad olid idüllilised, kuid selle inseneri СКАЧАТЬ