Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Suitsuteras lõikab kõike. Pole vahet, millele tera langeb – siidrätikule, kivile või parimate seppade taotud turvisele.”

      „Kui palju see siis vanasti maksis?” ei saanud ma jätta küsimata.

      „Palju,” muigas Deler. „Nii palju, et niisugust tera võisid enesele lubada ainult kuningad… või siis Hallid. Kujutle, et sinu vastas seisab eesliini sõdalane. Raske raudrüü, hiiglaslik kilp. Nagu kilpkonn kilbi sees. Eks püüa sellist mõõgaga raiuda – võtab ikka võhma välja küll! Aga suitsuterasest mõõgaga pole muud vaeva kui üles tõsta ja lasta sel kiivrile langeda, tera läheb inimesest läbi nagu nuga võist, lõikab kenasti pooleks. Koos kiivri, raudrüü ja kilbiga. Vaat nii.”

      „Nii et see oda, mille haldjas endale võttis, on väga väärtuslik?”

      Teenisin sellega härjapõlvlase põlgliku pilgu.

      „Väärtuslik?! See on hindamatu! Kingi see kuningale, ja võid küsida endale hertsogkonda ning lisaks sada laeva, suvepaleed ja ükskõik mida, mida suudad välja mõelda…”

      Deler pani lõkkesse puid juurde.

      „Hea küll, Garret, mine magama. Homme tuleb raske päev. Või teed nagu haldjas?”

      „Muide, kus ta on?”

      „Sealpool, mitte kuigi kaugel.”

      „Ma jalutan sinnapoole,” ütlesin end palgilt püsti ajades.

      Deler rehmas vaid käega: jaluta pealegi.

      Öö oli lõpule jõudmas, tähed olid tuhmunud ja täiskuu kahvatumaks muutunud. Haldjas oli tume siluett kuldlehise heleda tüve taustal. Ta istus maas, käed põlvedel, silmad kinni.

      Rohi mu jalge all sahises. Egrassa tegi välkkiire märkamatu liigutuse, ning juba olingi pingule tõmmatud vibunöörile sätitud noole märklaud. Ma tardusin paigale, andes haldjale võimaluse mind näha.

      „Mida sina siin teed?” küsis Egrassa tõredalt, kuid pani vibu ära.

      „Deler ütles, et sa oled siin.”

      „Ja siis?”

      Ma lõin kõhklema. Tõepoolest, ja siis? Mida pimedust ma siia ronisin? Kollased silmad vaatasid mind tähelepanelikult.

      „Ka minul on selle pärast, mis Miralissaga juhtus, väga kahju.”

      Vaikus.

      „Tal on ju tütar?”

      „Kust sina seda tead?”

      „Ta ütles mulle.”

      „Või ütles… Ta usaldas teid, inimesi, nii väga… Ta austas teid ja arvas, et te polegi üdini pahad. Ta poleks tohtinud kodunt lahkuda. Me keegi poleks tohtinud.”

      „Ma…”

      „Lihtsalt too see sarv ära, Garret! Lihtsalt tee seda! Tõesta mulle ja mu hõimukaaslastele, et Miralissa ei eksinud. Mine nüüd, sa segad mind.”

      Kõik, jutul lõpp. Kes oskaks öelda, mis nende haldjate hinges toimub?

      „Garret!” hõikas ta mind.

      „Jah?”

      „Sa siis tood sarve ära?”

      „Jah.”

      „Ilma kahtluste ja kõhklusteta?”

      „Ilma kahtluste ja kõhklusteta,” vastasin ma viivitamisi.

      Egrassa näis mu vastusega rahule jäävat, igatahes ei öelnud ta rohkem midagi.

      „Enam ei tarvitse me esmasündinuid karta,” ütles haldjas, toetudes oma uuele relvale.

      „See-eest tuleb karta Balistan Pargaidi ja tema mehi, neid on üle kahekümne,” tähendas milord Alistan, kontrollides mõõga tupest väljatuleku sujuvust.

      „Ja Lafresat,” tuletas Kli-Kli meelde. „Ta on väärt kahtkümmend sõjameest.”

      Narril oli õigus. Lafresa on ohtlik, eriti nüüd, kui Miralissat pole meie kõrval.

      „Lähme, ainult tasakesi, väravani pole enam palju maad,” hoiatas meid tumehaldjas ja hakkas ees minema.

      Me kõndisime läbi metsasalu, kus kasvasid ainult kuldlehised. Neid ei andnud varem nähtutega võrreldagi. Hiiglaslike iidsete tüvede ümbermõõt pidi olema oma viisteist jardi, ladvad ulatusid kättesaamatusse kõrgusse ja näisid toetavat taevast ennast. Siin-seal paistsid maa seest oranžid juured, igaüks neli korda nii jäme nagu täiskasvanud mehe reis. Läbi kuldsete võrade langesid maapinnale vihkudena päikesekiired, läbistades hommikust peale püsivat uduvinet. Just sellisena olingi Zagrabat oma vaimusilmas ette kujutanud – majesteetlikult kaunina.

      Tokk-tokk-tokk… Tokk-tokk-tokk…

      „Rähn toimetab,” kraaksatas Deler tunnustavalt.

      „Tasa!” sisistas Egrassa, kuulatades metsa hääli.

      Tuul sahistas pahuralt kahisevate kuldlehiste võrades ja rähn otsis väsimatult omale kõhutäidet, täites metsa heleda toksimisega. Linnukesed vidistasid, rohus sumisesid putukad, mets elas oma elu, nagu poleks praegu mitte varasügis, vaid suve keskpaik.

      „Inimesed on… lähedal.”

      Haldjas toetas krasta puutüvele, tõmbas vibule uue nööri ja võttis tupest noole.

      „Lähen vaatan… Kui kuulete müra, olge valmis…”

      „Angerjas, mine kaasa,” käskis Alistan Markauz.

      „Jah, milord. Garret, kas laenad oma vibupüssi?”

      „Juba laetud.” Ulatasin garraklasele relva ja kaks lisanoolt.

      „Kui kõik on korras, annan vilega märku,” ütles Egrassa.

      Haldjas ja inimene kadusid tihedalt kasvavate kadakate vahele. Tükk aega ei olnud peale metsa häälte midagi kuulda ning kõik kuulasid pingsalt lindude sädinat ja okste kahinat. Lõpuks kostis kaugelt vaevu kuuldavat vilistamist.

      „Edasi!” kamandas Alistan Markauz. „Kli-Kli, ära tolgenda jalus!”

      „Millal ma olen tolgendanud?” porises Kli-Kli. „Garret tolgendab.”

      Ma muigasin, kuid ei öelnud midagi ja haarasin kaasa haldja jäetud oda.

      Egrassa ja Angerjas ootasid meid väikesel varjulisel välul, mida ümbritses kuldlehiste sõõr. Otse keset lagendikku punnitas küngas, nagu vistrik maa kehal.

      Egrassa ja Angerja jalge ees lamas kolm meest. Neist kaks olid surnud. Haldja nool oli ühe sõdalase rõngassärgi vaevata läbistanud ja tunginud otse südamesse. Teist, kelle käsi hoidis ikka veel väikest kirvest, oli nool tabanud silma. Kolmas mees oli elus ja viskles maas, ammunool jalas.

      „Kes meil siin on?”

      „Seda me püüamegi välja selgitada, milord,” mühatas СКАЧАТЬ