Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ polnud und. Ta istus, selg kühmus, lõkke juures ja vahtis ainiti tulle. Tema kõrval norskas tasakesi Hallas.

      Tõusin üles, astusin ettevaatlikult üle Laternamehe ja lähenesin Delerile.

      „Pole und või?”

      Ta rebis pilgu tantsivatelt leekidelt ära ja vaatas mind.

      „Mine parem magama, kuni sul see võimalus on. Mul on veel tund aega vahti jäänud, siis tõuseb habemik üles.”

      „Ma ei suuda magama jääda,” sõnasin tema kõrvale istudes.

      „Saan sust aru. Pärast sihukest…”

      Deler vaikis natuke, seejärel lausus vastumeelselt:

      „Nii rumal… nii totter viis surra… omaenda maagia läbi…”

      Ma ei öelnud midagi ja sõnu polnudki vaja. Kõik leinasid Miralissat, ehkki püüdsid seda mitte välja näidata. Lihtsalt… lihtsalt Metsikutel on niiviisi kombeks: kui sõber hukkub, ära anna pisaratele voli, otsi hoopis vaenlane üles ja maksa kätte.

      Deler keeras end ägisedes, võttis maast puutoika ja viskas selle tulle. Leegid põrkusid tagasi ja limpsasid kosti ettevaatlikult, proovides selle maitset, siis aga sööstsid aplalt pakutud toidu kallale.

      „Tead, ükskord tuli Härjapõlvlaste mägedesse üks Hall,” lausus Deler ootamatult. „See oli väga ammu, purpursete aastate viimasel aastal, kui me olime päkapikud peaaegu võitnud. Täielikust võidust oli puudu vaid natuke, me olime sugulased juba Granheli värava juurde tõrjunud, kui ta välja ilmus. Ega me, härjapõlvlased, lollid ole, võtsime külalise väärikalt vastu, viisime nõukogu ette… See Hall ütles meile tookord, et meie eneste huvides on päkapikkudega ära leppida ja mida varem, seda parem, muidu läheb tasakaal sadade aastate pärast paigast ära. Ta hoiatas, et kui päkapikud lahkuvad mägedest ja kolivad mujale, siis varem või hiljem tulevad nad tagasi. Keegi tulipea ütles siis, et tulgu pealegi, meil jätkub sõjakirveid kõigi jaoks. Tead, mida Hall seepeale vastas? Et me hakkame teist laulu laulma, kui päkapikud toovad mägedesse püssirohu, pistolid ja kahurid, mis nad leiutavad, kuna me nad välja tõrjume. Ja veel ütles ta, et ühel päeval saavad inimesed päkapikkude leiutised enda valdusse ning varem või hiljem hakkavad nii härjapõlvlased kui ka päkapikud kibedasti pisaraid valama. Ütles meile nõnda ja lahkus. Ta ei hakanud isegi meie vastust ära ootama – doralislaselegi oli ju selge, milline saab vastus olema.”

      „Lihtsalt läks ära?” ei tahtnud ma uskuda.

      „Kujuta ette, Garret, lihtsalt läks ära. Ei hakanud meid veenma ega tükkideks raiuma… Kadus oma teed. Nõukogu juurdles selle üle tükk aega, siis aga otsustas, et isegi kui Halli jutt on tõsi, möödub ikkagi enne sadu aastaid, kui tasakaal saab häiritud. Hallid jäid ootele… Me võitsime tolle sõja, habemikud läksid mägedest Isilia terasekodadesse ja mõneks ajaks rahunesid kõik maha. Põlvkonnad vahetusid, see lugu hakkas unustusse vajuma… Selle hetkeni, kuni päkapikud leiutasid selle pimedusest neetud püssirohu. Ja seejärel kahurid. Siis alles tuli meie tarkadel see lugu meelde ja pani mõtlema. Tuli välja, et Hallide ordu polnudki tookord valetanud. Täpselt niiviisi kõik juhtuski: püssirohi, kahurid… ainult et neist imelikest pistolitest polnud keegi midagi kuulnud. Ent nüüd näen ma sedasama pistolit Hallase käes. Tuleb välja, et pole kaugel see päev, mil päkapikud otsustavad kodumaale tagasi minna… Ning siis kahmate teie nende relvad omale ja meil kõigil läheb haprasti…”

      „Miks sa mulle seda kõike räägid?”

      Härjapõlvlane silmitses mind mõtlikult.

      „Pimedus seda teab, Garret. Lihtsalt see lugu näitab, et Hallid eksivad harva, ning kui too vampiir ütles sulle, et kui me toome Hrad Speinist Vikerkaare saare välja, läheb tasakaal paigast ära, siis tõenäoliselt niimoodi just juhtubki.”

      „Ta ütles, et võib juhtuda.”

      „Kas sa härjapõlvlaste mõistulugu tead? Sa istud püssirohutünni otsas ja süütenöör põleb. Ja sul pole muud lootust, kui et äkki hakkab vihma sadama ja kustutab tule ära. Mõistad, mida ma öelda tahan?”

      „Suurepäraselt,” ühmasin mina.

      „Vikerkaare sarv on ju ogrede loodud, ja loodud selleks, et kaitsta neid nende eneste maagia eest, on mul õigus?”

      „Nii väidab ordu.”

      „Sel juhul pole sulle vaja seletada, kui ohtlikud on pimeduse ajastul loodud asjad.”

      „Kas sa siis arvad nagu Mumr, et sarv peaks jääma sinna, kus ta praegu on? Groki hauda?”

      „Ma ei tea, Garret. Vikerkaare sarv võtab Nimetamatu maagialt jõu. Kui sarv asuks Avendumis, siis sunniks juba ainuüksi see nõida igaveseks taanduma. Ilma maagiata pole ta keegi… Seega, me vajame sarve. Teisest küljest, see „võib juhtuda”… Äkki juhtub meie tõttu maailmas midagi veel hirmsamat? Ega teda siis ilmaaegu nii hästi ära peidetud.”

      „Nimetamatust hirmsamat?”

      „Jah.”

      „Meil ei jää üle muud kui usaldada jumalaid, Deler.”

      Härjapõlvlane mühatas vaikselt ja sonkis kepiga süsi, ehmatades lendu sädemete pilve.

      „Ma poleks pidanud seda juttu alustamagi. Nüüd hakkad sa kahtlema. Too see kolmekordselt neetud sarv ära ja siis vaatame, mis edasi… Mine magama.”

      „Kohe,” ütlesin ma.

      „Kas sa Halli oda nägid?” küsis härjapõlvlane.

      „Seda, mille Egrassa kaasa võttis?”

      „Meie haldjal on heade riistade peale silma,” muigas Deler. „Jah, sedasama.”

      „Oda nagu oda ikka.” Kehitasin kergelt õlgu. „Ainult natuke imelik.”

      „Oh teid, inimesi… Peate end meist paremaks, kuid paljudes asjades olete nagu väikesed lapsed,” torises Deler. „Kas sa „imeliku” all mõtled kuju või midagi muud?”

      „Kuju,” kostsin mina, ehkki mõtlesin teisiti.

      „Nii ma arvasingi,” ohkas härjapõlvlane. „See pole tegelikult mitte oda, vaid krasta, pigem piik. Sellega saab nii raiuda kui ka torgata. Seda relva kohtab harva, eriti põhjalas. Pärit on ta Mambarast, kaugel sultanaadi taga asuvast riigist. Kuid see pole praegu tähtis. Keegi teist, inimestest, ei pööranud tähelepanu varrele ega teraviku metallile. Aga meie Egrassaga märkasime kohe ja küllap Hallas niisamuti, ehkki see pagana habemik pole midagi öelnud.”

      „Mis selle varre ja metalliga siis on?”

      „Varrel on iidsed ruunid. Neid pole peaaegu nähagi, kuid see on päkapikkude esimene keel. Suure Graheli ja Suure Tšigzani – esihärjapõlvlase ja esipäkapiku aegne keel. Ära küsi, mis sinna kirjutatud on, ma olen sõdalane, mitte meister ja suutsin ära tunda kõigest mõned ruunid. Selline oda murrab läbi ükskõik millisest võlukilbist.”

      „Ohoo!”

      „Tõepoolest, ohoo. Aga mis puutub teraviku valmistamisel kasutatud metalli, siis ennevanasti, juba vägitegude ajastul, nimetati seda suitsuteraseks. Oled sellest kuulnud?”

      „Ei.”

      „Ma СКАЧАТЬ