Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juuresolijad. Kõik mu teadmised tuginesid summutatud häälel jutuajamistele trahterites, kinnitamata kuuldustel ja mu õpetaja Fori raamatul, kus Hallide ordule oli pühendatud üks väike lõiguke.

      Kaugel Külmas meres asub saar, mida rahvas kutsub Hallide saareks. Saart kaitseb maagia ja ükski laev ei saa seal ilma peremeeste nõusolekuta randuda. Tilluke maalapike sai oma nime tänu sellele, et sinna on end sisse seadnud Hallide ordu.

      Räägitakse, et nad on vägevad, võitmatud sõdalased. Neid hakatakse välja õpetama väikesest peale ning kuuldavasti võib Hall üksipäini astuda vastu viieteistkümnele kogenud sõjamehele ja saata nad suurema vaevata pimedusse. Mõistagi leidub igas trahteris uljaspea, kes on mõnega neist salapärasest sõdalastest isiklikult kohtunud, ja kui selle uljaspea klaasi aina täita, pajatab ta teile värvika loo, kuidas Hall lõi mättasse sada rüütlit ja tappis takkapihta ka draakoni.

      Ma ei tea, kui palju on neis lugudes tõtt. Kuid isegi kõige jaburamas kuulujutus ja kõige fantastilisemas muinasloos on peidus oma tõetera.

      Veel räägitakse, et Hallid on Sialas tasakaalu hoidjad. Nad lahkuvad saarelt üksnes siis, kui maailma ähvardab ülitõsine oht, mis võib kaalukeele ühele või teisele poole kallutada. Kui rääkida lihtsate sõnadega (ehkki see pole päris õige), siis Hallide jaoks pole tähtis, kuhupoole maailm kaldub – kas hea või kurja poole, heledale või tumedale poolele.

      Nemad hoiavad tasakaalu ning asuvad igas konkreetses olukorras nõrgema poolele. Kui headus pääseb võidule, seisavad nad kurjuse kõrval; kui kurjus kipub peale jääma, toetavad nad headust. Neil on ükskõik, milliste eesmärkide või ideaalide poole te püüdlete – kas ülemaailmse rahu poole või teete kõik kurjuse võimutsemiseks universumis. Kui te ohustate tasakaalu, püüavad nad teid peatada. Kui veenmine ei mõju, siis… Kuulu järgi on Hallid ohtlikud võitlejad ja hiilgavad maagid ning teavad, kuidas teid mõjusalt veenda. Salapäraste sõdalaste ordul pole ambitsioone, ta seisab väljaspool pooli. Ta pole valge ega must.

      Ta on Hall.

      „Kas olete kindlad, et see on päris ehtne Hall?” küsis Hallas vapustatult.

      Maas põlvitanud Egrassa tõusis püsti ja viskas kristalli päkapikule.

      „Vaata ise! Hallide ordu annab sellise ripatsi igale oma sõdalasele. Igatahes on niiviisi öeldud meie kroonikates. Ma pole oma elu jooksul kohanud mitte ainumastki selle vennaskonna esindajat.”

      „Tuleb välja, et Hallid on vampiirid?” piiksatas Kli-Kli, piieldes kartlikult liikumatu keha poole.

      „Arvatavasti mitte. Kuuldavasti on nende ordus nii inimesi, haldjaid kui ka isegi orke. Miks siis ei võiks ka vampiir olla?” ütles Egrassa õlakehitusega. „Mulle teeb muret hoopis muu: mida see noorsand siin metsas tegi?”

      „Flinn rääkis ju,” kordas Angerjas. „Vampiir jälitas meid.”

      „Ma tean, kuid küsimus on ikka lahtine. Mida ta meist tahtis? Need sõdalased lahkusid saarelt viimati Kevadsõja ajal.”

      „Ta ütles Garretile midagi,” partsas Kli-Kli.

      Kõigi pilgud pöördusid minule.

      „Mida ta ütles, varas?”

      „Et me ei tohi sarve võtta, et mitte rikkuda tasakaalu,” vastasin ma võõra sosistamist meenutades täiesti ausalt.

      Lagendiku kohale laskus vaikus.

      „Mnjaa,” venitas Kli-Kli mõtlikult ja kratsis oma konksus nina.

      „Kuidas ta meid leidis? Kuidas sai Hallide ordu teada, et me püüame hankida Vikerkaare sarve?” küsis Deler.

      Tumehaldjas muigas.

      „Neil on saladuste väljauurimiseks omad meetodid.”

      „Meil vedas, et ta oli üksi,” kohmas Alistan Markauz.

      „Aga kui ei olnud?”

      „Ta oli üksi, Garret,” rahustas Laternamees mind. „Flinn ütles ju.”

      Hallas turtsatas valjusti, näitamaks, mida ta arvab Aarroo sõnadest.

      „Hallid peavad teadma, et me tahame hauakoobastest Vikerkaare sarve välja tuua selleks, et Nimetamatut peatada,” arutles Kli-Kli. „Miks nad siis arvavad, et kui Garret sarve hangib, läheb tasakaal paigast ära?”

      „Võib-olla nad teavad midagi sellist, mida meie ei tea, Kli-Kli.” Mulle meenus mu nägemus sellest, kuidas Vikerkaare sarve pärast tekkis Avendumisse Keelatud territoorium. „Ordu maagidel pidi ju lõpuks Vikerkaare sarve Kondilossidesse peitmiseks mingi põhjus olema.”

      „Aga kui Hallid sarve tagasitulekut maailma nii väga pelgavad… kui see on nii ohtlik… äkki siis ei maksaks seda välja tuua?” ütles Laternamees vastutahtsi välja kahtluse.

      „Me oleme selleks liiga kaugele tulnud, et nüüd peatuda,” vaidles milord Alistan talle vastu. „Pealegi võib Hallide ordu eksida. Hrad Spein on poole päevatee kaugusel, kas me tõesti jääme otse värava ees seisma?”

      „Milord, ma ei taha, et mind argpüksiks peetaks, kuid kui asi on võtnud sellise pöörde ja salapärane palgamõrtsukas saadeti tõesti meid jahtima…”

      „Keegi ei pea sind argpüksiks, Laternamees,” katkestas teda kuningliku kaardiväe kapten. „Sa tead suurepäraselt, et meile on seda sarve hädasti tarvis. Egrassa, öö oli ränk ja kõik on väsinud. On aeg teha peatus ja veidike magada.”

      Haldja süüdatud väike lõke praksus rõõmsalt ja sülitas taevasse sädemeid. Ma ei suutnud kuidagi magama jääda ja lamasin niisama, vahtides taevas tähtede külma sirendust. Ambur, Vähisaba, Seakarjus, Sagra Koerad… kümned tähtkujud põrnitsesid mind puuokste vahelt. Üle poole taeva sirutunud Põhjakroon tärlendas laotuses kui hõõguv lõke.

      Kui haldjas sureb, süttib taevavõlvil uus täht. Võib-olla Egrassal ongi õigus ja see on rumal uskumus, kuid ma puurisin oma pilgu pingsalt taevasse, püüdes avastada tähte, mis pidi olema ilmunud pärast Miralissa surma.

      Lootusetu.

      Kui täht oligi ilmunud, siis ei paistnud ta kõigi nende puude tagant välja.

      Langev täht lõhestas hääletult öötaeva. Ta vihises üle mu pea, vilksatas viimast korda ja kadus puude taha. Inimestel on langevat tähte nähes kombeks midagi soovida.

      Mida siis mina oleksin tahtnud?

      Need, kes rännakul surma on saanud, ei tule enam kunagi tagasi. Kõuts magab igavest und Hargani kõnnumaal vana jääraku juures. Röökur, kes osutus reeturiks, jäi keldrisse Rannengi lähistel. Lafresa nõidustükk viis Arnhi ja Onkli Iselina põhja. Ümiseja on maetud Piiririigi mulda, Elli tuhk on saanud osaks jõest, Miralissa leidis viimse puhkepaiga kuuse varjus. Nad kõik on meist maha jäänud. Nad tegid kõik, mida suutsid, et aidata mul jõuda Zagrabasse, astusid oma elu säästmata surmale vastu… Seega soovisin ma, et ma selle neetud sarve kätte saaksin ja ordu suudaks Nimetamatu peatada. Ja veel… soovisin ma, et mitte ükski neist, kes praegu lõkke ümber magasid, ei saaks meie rännakul surma.

      Taas käis taevas jahe sähvatus ning tuleviirg joonistas tähtede vahele raja. Orkid ütlevad septembri kohta por za’rallo ehk langevate tähtede kuu.

      Veel üks täht.

      Kui СКАЧАТЬ