Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

      Olin selle luuletuse otsa täiesti kogemata komistanud. See oli kritseldatud väikesele paberitükile, mis sattus olema mahajäetud ordu tornist leitud paberite ja Hrad Speini kaartide hulgas. Luuletuse oli kirja pannud maag, kes viis Vikerkaare sarve Kondilossidesse. Mis siin salata, tänu sellele kirjatööle hakkas mulle õhtuti peatuskohtades Kondilosside kaarte uurides kangastuma mu tulevane tee.

      „Käib kah,” noogutas tüütu paharet rahulolevalt, kui olin viimase salmi deklameerimise lõpetanud. „Vaata, et see sul meeles püsib. Ja muuseas, ära unusta, et seal on üht lõiku muudetud, ma juba rääkisin sulle. Ettekuulutuste raamatus…”

      „Ma mäletan,” segasin ruttu vahele. Uskuge või mitte, kuid ma ei läbenud ära oodata, millal saan juba Hrad Speini kaduda, et vaid sellest näägutamisest pääseda.

      „Vastik oled, Garret,” solvus Kli-Kli. „Ma soovin ju sulle parimat! Olgu, pimedus sinuga, kunagi sa veel meenutad pahareti hoolitsust, kuid siis on juba hilja. Kummarda alla!”

      „Mida?” ei saanud ma aru.

      „Kummarda mulle lähemale! Ma ei ulata sinuni, olen liiga lühike!”

      Tegin nii, nagu narr palus, ehkki arvasin, et ta mulle hüvastijätuks mõne riuka mängib. Kli-Kli tõusis kikivarvule ja riputas mulle kaela tilgakujulise medaljoni. Tollesama, mille oli leidnud Hargani kõnnumaal surnud nõia haualt. Medaljonil oli hindamatu võime võtta jõud šamaani võitlusloitsudelt, mis olid suunatud otseselt medaljoni kandjale.

      „Igiammustel aegadel toppisid orkid ja haldjad lossid täis maagilisi lõkse, aga see ehteasjake suudab sind vähemalt mõne eest kaitsta.”

      „Aitäh.” Olin tema lahkusest siiralt liigutatud.

      „Sa too see mulle tagasi,” porises paharet. „Ja vea üksiti ennast ka kohale, soovitatavalt koos sarvega.”

      Mühatasin kergelt naerda.

      „No nii, varas, on aeg,” ütles milord Alistan.

      „Jah, milord.” Lasin mõttes kümnendat korda oma varustuse peast läbi, kontrollides, ega midagi maha jäänud, ja viskasin siis vibupüssi selga. „Oodake mind kaks nädalat.”

      „Me ootame kolm.”

      „Hästi. Kui ma ei ole selleks ajaks tagasi tulnud, siis minge ära.”

      „Kui sa ei tule selleks ajaks tagasi, läheb alla keegi teine. Ilma sarveta ma kuninga juurde tagasi ei lähe.”

      Ma noogutasin. Milord Rott on visa mees ega jäta enne, kui on oma tahtmist saanud.

      „Võta, Garret.” Egrassa ulatas mulle punasest vasest käevõru. „Pane ümber randme.”

      Käevõru oli pealtnäha täiesti tavaline, ainult väga vana ja kaetud pooleldi maha kulunud orki ruunidega.

      „Mis see on?”

      „Selle järgi tean ma, kas sa oled elus ja kus sa asud. Pealegi tagab see sulle ohutu läbipääsemise Kaiju valvurite vahelt.”

      Ma vaatasin haldjale hämmeldunult otsa, kuid too üksnes kehitas õlgu ja naeratas.

      „Räägitakse, et see kaitseb, selleks ta loodigi, kuid ära selle peale liiga looda. Ma ise ei ole teda katsetanud.”

      Noogutasin tänulikult ja panin võru ümber vasaku käe. Nähtavasti oli Sagot otsustanud, et Garret peab saama täna kulinatega ehitud. Mis saab mul selle vastu olla, luuletuses mainitakse Kaiju valvureid ja kui haldjas leiab, et võru suudab mind haldjate hauakambrite silmitute valvurite eest kaitsta, võtan ma tema kingituse tänumeelega vastu.

      „Aidaku sind jumalad,” soovis haldjas mulle hüvastijätuks.

      „Ära oma kuningat ja kuningriiki alt vea, Garret!” lausus milord Alistan ülespuhutult, kutsudes mind ükskord ometi nimepidi.

      „Õnn kaasa!” Angerjas surus tugevasti mu kätt.

      Deler, Hallas ja Mumr tegid sama.

      „Õnn kaasa, Varjus Tantsija!” Narril oli nina juba vesine.

      „Oodake mind kaks nädalat,” tuletasin neile veel kord meelde, keerasin ümber ja sammusin mustavasse avausse, mis viis iidsete hauakoobaste südamesse.

      4. peatükk

      Uste juurde

      Tõrvik susises ja sülitas vihaselt. Talle ilmselgelt ei meeldinud mu kavatsus vedada ta maa-aluse süngesse pimedusse.

      Peatusin kaks korda ja vaatasin tagasi. Esimene kord oli siis, kui ma olin kõndinud koridoris sada viiskümmend sammu. Tahtsin lihtsalt veel viimast korda päikesevalgust näha.

      Kaugel-kaugel tagapool paistis tilluke hele ristkülik.

      Pääs välja.

      Sinna, selja taha, jäi maailm täis päikest ja elu, aga mu jalge all laius pimeduse ja surma maailm. Kui ma teist korda tagasi vaatasin, oli valgus juba kadunud ning ümberringi valitses pilkane pimedus.

      Mu hiiglaslik must vari libises mööda seina, tantsiskledes leekide habina rütmis. Aegamööda ilmusid seintele joonistused ja orkikeelsed kirjad. Algul olid need tuhmid ja vaevu nähtavad (hoolimata alatisest pimedusest olid nende joonistuste ja kirjade tegemisel kasutatud värvid tugevasti pleekinud), ent kui ma olin paarsada jardi edasi kõndinud, hakkasid kujutised ja tähed juba selgemini paistma.

      Ma ei uurinud joonistusi lähemalt ja kirjadest ei saanud ma aru. Seisatusin ainult korra, kui tõrvikutuli avas mu ees pimeduses suure lahingu ogrede ja mulle tundmatute olendite vahel. Täpselt needsamad olevused olid kujutatud laekal, kus Balistan Pargaid oli võluvõtit hoidnud.

      Need olendid – pooleldi linnud, pooleldi karud – võitlesid ogredega jämedate joontega kujutatud puude vahel. Pildil oli ka mingi konksuliste tähtedega kirjutatud allkiri, kuid selle tähendus jäi mulle mõistatuseks.

      Olin kõndinud juba päris pikka aega. Koridor ei hargnenud käikudeks, üksnes suundus järjest sügavamale maapõue. Ma ei tea, kui sügavale ma olin laskunud, kuid ma ei unustanud tänada Sagotit selle eest, et ma ei kannata sügavusekartuse all.

      Mu sammud kajasid põrandalt tuhmilt tagasi, põrkusid vastu seinu ja vaibusid kõrgel lae all. Tõrvik hakkas kustuma ning pidin peatuma, et uut läita. Ma ei märganudki, kui kiiresti oli aeg kulunud. Kui kaua ma olen õigupoolest mööda seda koridori kõmpinud?

      Üllataval kombel polnud siin all üldse külm. Näkku puhus kuiv soe õhk, kerkides üles, väljapääsu poole. Ma ei hakanud pead murdma, millest see tuul siin maa-aluses tekib. Kas tänu õhušahtidele, maagia mõjul või millestki muust? Pimedus seda teab. Kui puhub, siis puhub. Peaasi, et ei hammusta.

      Algasid trepid. Algul lühikesed, vaid kolme-nelja astmega, ent siis järjest pikemad. Koridor, trepp, järgmised sada jardi koridoris ja järgmine trepp. Aina sügavamale, aina pimedamaks.

      Otsustasin väheke hinge tõmmata ja peatusin. Toetasin selja vastu seina, sättisin tõrvikut sedasi, et see ei kustuks, sirutasin jalad välja ja võtsin põuepudelist lonksu vett. Olin nii pika maa maha kõmpinud, kuid polnud veel isegi mitte esimesele tasandile jõudnud! Võtsin kotist välja drokripambu, СКАЧАТЬ