Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oigas ja hoidis haavatud jalast kinni.

      „Miks te küsite, milord, justkui te ei teaks?” imestas Kli-Kli. „Need on Balistan Pargaidi penid, näost näha ju!”

      „Kohe ta räägib mulle kõik, mida teab.” Haldjas astus mehe vigastatud jala peale, too röögatas valust ja kaotas teadvuse.

      Hallas otsis välja põuepudeli ja läigatas mehele vett näkku. Ei mingit mõju. Tuli talle paar litakat vastu põski anda. Mees võpatas ja avas silmad.

      „Ja nüüd puhume väheke juttu,” ütles Egrassa, pannes mehe rinnale kõvera pistoda. „Mitmekesi te olete?”

      „Mida?” Mees tõmbas keelega üle kuivanud huulte.

      „Mitmekesi te olete?” kordas Egrassa ja torkas meest pistodaga.

      See mõjus.

      „Kolmekesi, me olime ainult kolmekesi! Ärge tapke mind, milord! Ma räägin kõik ära!” pahvatas mees, jõllitades pärani silmi haldjat ja pidades teda ilmselt orkiks.

      „Kus teised on?”

      „Kõik… läksid ära.”

      „Valetad!” Egrassa surus pistoda sügavamale.

      Mees kiunatas ja pistis kisama.

      „Ma räägin tõtt, nad läksid kõik minema ja jätsid meid valvama! Mina ei ole midagi teinud, ausõna! Ärge tapke!”

      „Äkki see tolgus ei tea tõesti midagi?” kõmistas Deler.

      „Muidugi teab! Egrassa, jäta ta minu hooleks! Ma raputan temast kähku kõik välja!” pakkus Hallas silmi raevukalt pööritades.

      „Kuhu nad läksid?” jätkas Egrassa, eirates päkapiku ettepanekut.

      „Hauakoobastesse! Nad kõik läksid nendesse pimedusest neetud hauakoobastesse, milord ork!”

      „Millal?”

      „Kaks päeva tagasi.”

      „Mitu meest sinna alla läks?”

      „Kümme.”

      „Valetab,” ütles Kli-Kli, olles teinud peast väikse arvutuse.

      „Sel pole enam tähtsust… Kas krahv läks teistega kaasa?”

      „Jah, milord.”

      „Aga naine?” lipsas mul suust.

      „Nõid või? Ta on ka nendega koos. See oli tema mõte! Tema otsustas, et tuleb sinna alla minna!”

      „Mis põhjusel nad sinna läksid?”

      „Nad ei öelnud meile. Meil poistega kästi siia jääda ja oodata teiste tagasitulekut. See on kõik. Rohkem ei tea ma midagi.”

      „Kahju küll,” sõnas haldjas ja surus pistoda kuni käepidemeni mehe rinna sisse.

      Vang võpatas ja jäi vakka. Egrassa tõmbas pistoda ilma vähima tundevarjuta laibast välja ja pühkis surnu riietesse puhtaks.

      „Deler! Hallas!” kutsus Alistan Markauz härjapõlvlast ja päkapikku. „Matke need kolm maha. Meil pole mõtet siin kauem passida.”

      Sellega oli teema ammendatud, ainult päkapikk ja härjapõlvlane porisesid, et nad on sõdalased, mitte hauakaevajad.

      „Kuidas see sulle meeldib, Garret?” küsis Angerjas, kui ma eemale astusin.

      „Haldjad,” kostsin õlgu kehitades, arvates, et ta küsis mult, kuidas ma äsjasesse tapmisse suhtun.

      „Ma ei mõtle seda,” krimpsutas Angerjas nägu. „Ma pidasin silmas laskumist Hrad Speini.”

      „Kus see veel on?” partsasin mina.

      Kli-Kli ohkas traagiliselt.

      „Garret, sa oled lootusetu! Mis see siis sinu meelest on kui mitte sissekäik?”

      „Küngas?” jahmusin mina.

      „Küngas!” kordas Kli-Kli grimassitades pilkavalt. „Tee ometi silmad lahti! Mis küngas, jäägu kont sulle kurku kinni! Mine, vaata teiselt poolt!”

      „Hea küll! Hea küll! Ära ainult vingu,” püüdsin paharetti vaigistada. „Mul läheb pea su kiunumisest lõhki.”

      See oli tõesti sissekäik Hrad Speini või vähemasti osutus küngas lähemal uurimisel kellegi kätetööks. Siin polnud midagi imestada, et see mul märkamata jäi, ehitis oli nii vana (ikkagi pimeduse ajastu algus!), et tema tagumine külg oli rohtunud ja võssa kasvanud. Kui olin künka teisele poolele kõndinud, siis taipasin, et olin ajastuga veidi mööda pannud.

      Loomulikult ei olnud värav pärit pimeduse ajastust (ehkki just tol ajal panid tundmatud olendid aluse Hrad Speini kõige sügavamatele tasanditele). Värav tekkis palju hiljem, haldjate ja orkide hiilgeajal. Lihtsalt kui ürgkurjus Kondilossides ärkas ning haldjad ja orkid (ja seejärel ka inimesed) jätsid hauakoopad sajanditeks lagunema, jäi ka värav laokile ja kasvas võssa.

      Ega siis Zagraba ja ammugi mitte Kuldmets pole siin alati olnud. Puud tungisid peale tuhandeid aastaid. Tungisid peale seni, kuni neelasid värava ja peitsid selle kõrvaliste pilkude eest.

      Küngas oli sellest küljest otsekui ülevalt alla noaga lõigatud. Rohu ja põõsaste asemel haigutas siin ristkülikukujuline sissekäik, kõrgust võis sel olla umbes neli mehepikkust. Päikesekiired langesid järsu kallakuga kivipõrandale.

      Mind läbistas värin.

      „Noh, kuidas see sulle meeldib?” küsis garraklane uuesti.

      „Kas me tõesti oleme kohal?” Ma ei suutnud seda ikka veel uskuda.

      „Koridori pikkus on tuhande jardi ringis ja see laskub järjest allapoole. Esimese tasandini annab siit kõmpida,” seletas Kli-Kli muretult kätega vehkides.

      „Sa oled tõeline asjatundja, narr. Ütle siis mulle, mis on kirjutatud sissekäigu kohale ja mis kujud need külgedel seisavad?”

      „Orki keelt ma ei oska, Garret, küsi Egrassalt, mis siia on kritseldatud. Aga mis puutub kujudesse, siis need on kivist tahutud, näed? Ja nii lagunenud, et ei enam kindlaks tee, keda nad kunagi kujutasid.”

      „Hei, teie seal, ajaloolased!” hüüdis Hallas. „Lähme paneme laagri püsti, küll jõuate veel imetleda!”

      „Nõndaks,” alustas Alistan Markauz, kui kõik (peale Laternamehe ja Angerja, kes saadeti Hrad Speini sissekäigu juurde valvesse) olid kogunenud, „Balistan Pargaid on oma meestega juba maa-alusesse läinud.”

      „Pistku keegi nad seal nahka!” soovis lahke Kli-Kli me vaenlastele soojast südamest.

      „Nad edestavad meid kahe päevaga, varas. Sul on ju Kondilosside kaardid. Mis sa arvad, kus nad võivad praegu asuda?”

      „Kus iganes, milord,” vastasin pisukese mõtlemise järel krahvile. „Juba esimesel tasandil algab tõeline käikude rägastik ja kui neil pole СКАЧАТЬ