Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ma taipasin, mis paharetil mõttes oli.

      „Ma tahan näha tema nägu. Angerjas, tuled sa meiega?”

      „Lähme,” vastas Angerjas lühidalt.

      Inimene lamas maas näoli, käed laiali.

      „Garret,” palus Kli-Kli ettevaatlikult, „keera ta teisipidi.”

      „Keera ise.”

      „Hei, Mumr!” kraaksatas Angerjas. „Pane tõrvik põlema ja tule kähku siia!”

      „Kohe!”

      „Garret, see, et sa seal niisama seisad, ei aita laipa ringi keerata.” Kli-Kli tammus kärsitult jalalt jalale, justkui oleks tal häda nii suur, et enam ei kannata oodata.

      „Las Angerjas keerab,” üritasin jälle keelduda.

      „Ei mõtlegi, mind ei huvita. Muide, see on arvatavasti seesama tegelane, kellest flinn meile rääkis.”

      Nii kui on tarvis teha mingit räpast tööd (ütleme, tuua Hrad Speinist Vikerkaare sarv ära või keerata laip teisipidi), tuleb kõigile kohe Garret meelde. Ei tea, miks küll?

      Ohkasin ja tegin seda, mida mult paluti, ning samal hetkel jõudis Laternamees tõrvikuga kohale.

      „Kas te pole varem surnuid näinud või?” torises ta pahuralt.

      „Too tõrvik lähemale,” ütles Kli-Kli vastamise asemel. „Tõmba tal kapuuts tagasi, Garret.”

      Tegin nii, nagu paharet palus, ja me nägime surnu nägu. Seda ma poleks küll oodanud, et sõdalane osutub verinooreks poisiks. Vanust võis tal olla kõige rohkem kaheksateist aastat.

      Kahvatu, veretu nägu, õhukesed sinakad huuled, laubale kleepunud kastanpruunid juuksed. Hall katki tõmmatud keep, värvimata villasest riidest kore särk. Rinnal rippus jäme hõbekett. Keti otsas oli pikliku kujuga suitsuhall kristall.

      Ma kummardusin surnu kohale, et salapärast kivi lähemalt silmitseda.

      „Kli-Kli, kutsu kähku Egrassa!” pahvatas järsku Angerjas.

      „Misjaoks?” imestas paharet.

      „Ei meeldi see mulle… Ta kisti pooleks, kuid kusagil pole tilkagi verd.”

      Ning selsamal hetkel tegi surnud mees, kelle kehast oli järel ainult ülemine pool, silmad lahti. Käsi sööstis mao kiirusel minu poole ja kahmas mu kuuekraest kinni.

      „Te ei tohi… sarve võtta… tasakaal… võib… paigast ära minna!”

      Ma püüdsin lahti rabeleda, kuid käsi hoidis kõvasti. Hallid silmad vaatasid ainiti mulle otsa, nende iirised polnud suuremad kui nööpnõela pead.

      Surnud mees oli ellu ärganud! Kuid mitte see ei ehmatanud mind. Inimese (ja see, kes meie ees lamas, oli kindlasti inimene) suus välgatasid peenikesed valged kihvad.

      „Ärge võtke… kuulete? Tasakaal…” kähises poiss.

      Keegi tõmbas tugevasti mind õlgadest tagasi ja tundmatu haare lõdvenes.

      Kli-Kli karjus Alistani ja Egrassat appi.

      „Garret, jäid sa terveks?” küsis Angerjas.

      „Jah.” Püüdsin hoida oma häält värisemast.

      Haldjas tuli jooksuga:

      „Mis siin juhtus?”

      „Ta ärkas ellu ja krabas Garretist kinni!” pistis Kli-Kli seletama, näidates peaga hirmunult tundmatu mehe poole.

      „Ära räägi lollusi, narr,” ütles milord Alistan kulmu kortsutades. „Ta on kaheks tükiks rebitud, kuidas ta sai kedagi krabada?”

      „See on tõsi, milord,” kinnitasin ma Kli-Kli sõnu ja teenisin kaardiväekaptenilt umbuskliku pilgu.

      „Ei midagi erakordset. Nad räägivad õigust.” Haldjas põlvitas noormehe kõrvale.

      „Ettevaatust!” hoiatas Laternamees haldjat.

      „Ärge muretsege, ta on surnud.” Haldjas vaatas kiretult tundmatule silma.

      Egrassal oli õigus, poisi silmad olid juba klaasistunud ja kattunud surmalooriga.

      „Kuidas ta sai nii kaua hinges olla?” Alistan Markauz keeldus seda ikka veel uskumast.

      „Väga lihtsalt, vaadake!” sõnas Egrassa.

      Haldjas kergitas ilma vähimagi vastikuseta surnu ülahuult. Ma polnud seda ette kujutanud – poisil olid tõesti peenikesed, nõelteravad kihvad.

      „Uskumatu!” ahhetas milord rabatult.

      „Kuid nii see on.”

      „Kohata üheainsa öö jooksul nii h’san’kori kui ka…” Markauz takerdus.

      „Mis teid nii väga jahmatab? Vampiiri, milord! Ehtsat vampiiri!”

      „Vampiire pole olemas!” turtsatas Hallas põlglikult, keerutades käes flöödi peast ära raiutud sarve. „See on samasugune väljamõeldis nagu…”

      Päkapikk põrnitses sarve ja jäi kimbatuses vait.

      „Väljamõeldis? Kes siis minust kinni haaras? Kummitus?” Mu süda tagus seniajani pööraselt.

      „Vampiirid on olemas ja see, et te pole neid näinud, ei tähenda midagi. Sellepärast ta suutiski flöödist jagu saada ja kuni meie tulekuni elus püsida.” Egrassa katsus ettevaatlikult vampiiri kihvu.

      „Garret, ega ta sind ei hammustanud?” küsis härjapõlvlane ühtäkki.

      Ma tõstsin käe automaatselt kaela juurde.

      „Ei. Minuga on kõik korras.”

      „Milord Alistan, äkki me peaks… selle vampiiri… igaks juhuks… haavapuust toikaga läbi torkama?”

      „Ta on surnud, ära räägi jama,” vastas Alistani asemel Angerjas.

      „Praegu on ta jah surnud, aga hiljem kargab püsti ja kukub meil verd imema!”

      „Hallas, sa oled liiga palju õudusjutte kuulanud. Vampiirid on peaaegu nagu inimesed, ainult kiiremad ja tugevamad ning joovad verd. Neid saab tappa tavalise terasega, kuid kindlasti mitte puutoika, hõbeda, küüslaugu või päikesevalgusega. See kõik on täielik jama, nagu ka vampiiri muutumine uduks või nahkhiireks. Nõndaviisi! Aga mis see on?”

      Egrassa silmas kristalli. Ta võttis selle laibalt ära ja näitas meile.

      „Milord?”

      „Asi kisub juba õige imelikuks!” vangutas kaardiväekapten pead.

      „Mis asi see on?” küsis Laternamees, vaadates tuhkjat kristalli nagu mürgist madu.

      „See on Hallide ordu eraldusmärk,” vastas Angerjas relvakaaslasele.

СКАЧАТЬ