Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Nüüd liikusime läbi metsa vaid ühe haldja ja vähemal määral ka pahareti teadmiste toel. Ilma nende kaheta oleks salk laande ära eksinud ega leiaks hauakoopaid ilma pealgi, isegi kui need asunuks vaid saja jardi kaugusel.

      Miralissa surm tähendas meile veel üht korvamatut kaotust – meil polnud enam mingisugust maagia kaitset. Egrassa küll oskas natuke, kuid see natuke piirdus pinnapealsete teadmistega, mida valdab tumehaldjate koda valitseva suguvõsa iga liige. Ega Miralissagi olnud küps šamaan, kuid tema teadmised olid siiski märksa sügavamad kui Egrassal.

      Muidugi oli veel ka Kli-Kli, šamaanist vanaisa äpardunud õpipoiss, kuid teda ei saanud selles küsimuses hoopiski usaldada, ta võib sul kõige ebasobivamal hetkel näiteks päkad ära kõrvetada. Meil on olnud mõningaid pretsedente, kus salk oleks pahareti nõidumisharjutuste tõttu äärepealt jumalate juurde läinud. Mina isiklikult ei tahtnud rohkem riskida.

      Kui me tuleriida tuhaaseme juurest lahkuma hakkasime, tõmbas paharet oma noad tükeldatud h’san’kori kerest välja ning lõi hüvastijätuks eluka pea tigedalt jalaga eemale. Ma võtsin üles koti, mille koletis oli maha visanud.

      Mu ees kõmpsiv Kli-Kli lörtsutas ikka veel nina.

      „Kuidas sinuga on?” tundsin osavõtlikult huvi.

      „Kombes,” vastas ta ninahäälselt ja pühkis vargsi pisara. „Minuga on kõik kombes.”

      „Mul on ka hirmus kahju, et ta surma sai.”

      „Miks sellised asjad juhtuvad, Garret?”

      „Ma ei tea, sõbrake. Ma ei ole eriti osav lohutama. Kõik sünnib jumalate tahtel.”

      „Jumalate? See koletiste kari eksisteerib siin üksnes tänu sellele, et mingi Tantsija lubas neil asustada tema loodud maailma!” Ta ohkas. „Hea küll, jätame selle.”

      Tantsija…

      See on mu needus. Pahareti sõnul olen ka mina Varjus Tantsija. Vähemasti väitvat seda paharettide ettekuulutuste raamat. Ma ei tea, kust võttis Kli-Kli mõtte, et mina olen Tantsija (esimene kümne tuhande aasta järel), ent kui paharet ütleb, et sa oled oinas, siis vastupidist tõestada püüda on sama, mis sundida päikest tagurpidi liikuma – nii üks kui teine on ühtviisi võimatu. Seega mõnikord kutsub narr mind Varjus Tantsijaks. Ma püüdsin pool kuud temast välja raputada, kes see Tantsija on ja mida ta tegema peaks. Lõpuks andis väike lurjus alla ja tuli oma napaka hõimu vana müüdiga lagedale.

      Kunagi olevat eksisteerinud kaose maailm, universumi ainus ja algne maailm, kus elasid ka inimesed. Mõnedel neist oli kummaline võime luua uusi maailmu. Selleks vajasid nad ükskõik missugust varju Kaose maailmast.

      Selliseid inimesi hakati kutsuma Varjus Tantsijateks. Nad lõid tuhandeid maailmu ja jõudsid oma loometegevusega nii kaugele, et Kaose maailma ei jäänud enam peaaegu ühtegi imettegevat elavat varju ning Kaos suri. Kuid asi pole selles. Kui paharettide teooria peab paika, siis on ka meie maailma loonud keegi Varjus Tantsija. See tegelane pidi küll ogar olema, miks muidu kukkus meie maailm nii närune välja?

      Mis puutub minusse, siis mina end mingisuguseks Tantsijaks ei pea, plämagu Kli-Kli sellest, palju tahab. Ehkki poleks paha luua omaenda maailm, kuhu tekiksid kullahunnikud ja kus poleks vastikuid vahte neid valvamas. Paraku ei saa ma selles suunas midagi ette võtta, sest uue maailma loomiseks on tarvis Kaose varju.

      Ah, pimedus! Kes neist paharettide jaburustest sotti saab?!

      Järsku tõstis Egrassa käe üles, käskides meil seisma jääda. Veel üks põgus viibe, ja kõigi käed sirutusid relvade järele. Haldjas astus, nool juba vibule pandud, sammu ette ja kõrvale, lastes sõdalastel endast mööda minna.

      Rada oli toonud meid väiksele metsalagendikule, kus ilutsesid kaks laipa: kaelast kubemeni lõhki lõigatud h’san’kor ja tükkideks kistud mees hallis keebis. Inimese jalad ja alakeha vedelesid h’san’kori kõrval, ülemine osa oli paiskunud kümneid jarde eemale.

      „Mõlemad on surnud,” nentis Alistan Markauz, pistes mõõga tagasi tuppe.

      „Küll tema sisikond haiseb jälgilt!” krimpsutas Hallas nägu ning katis suu ja nina särgivarrukaga.

      Päkapikul oli õigus, surnud h’san’kor haises hullemini kui sada palava käes lagunevat laipa.

      „Mnjaa-aa,” sõnas Laternamees venitamisi. „See vend rookis elukat päris kenasti. H’san’kori üksipäini maha nottida… Ja see pole üldse mitte väljamõeldis, vaid…”

      „Legend,” pistis Angerjas vahele, silmitsedes tähelepanelikult taplemiskohta. „Nottis maha tõesti… kuid vaadake neid jälgi… Egrassa?”

      „Jah, ta lõikas tal kõhu lõhki sellega.” Haldjas hoidis käes tundmatu mehe musta torkeoda. „Kuid see ei päästnud teda. H’san’kor on ohtlik isegi surmavalt haavatuna. Isegi surres jaksas ta inimese pooleks rebida…”

      „Löök löögi vastu,” pomises Angerjas, uurides maha tallatud rohtu.

      „Millest sa räägid?” küsis milord Alistan.

      „Kumbki andis kõigest ühe löögi, milord. Näete neid märke rohul? Ma pole küll Kõuts, kuid suudan pildi kokku panna. Kõik käis väga kiiresti. Inimene astus ette, lõi alt üles ja tõmbas flöödil kogu sisikonna välja.”

      „Ta pidi olema väga kiire, et sellega hakkama saada, liikuma sama väledasti kui h’san’kor,” kahtles Deler Angerja versioonis. „Inimesed ei ole selleks võimelised.”

      „Kas sa nägid, kui kiiresti see mees meist mööda jooksis? Ja näed, mida ta koletisega tegi? Mida pimedat sulle siis veel tõestuseks tarvis?” küsis Hallas Delerilt.

      „Ei tea,” pobises härjapõlvlane tõredalt. „See tundub lihtsalt uskumatu.”

      „Kuid nii see juhtus,” jätkas Angerjas. „Mees lõi eluka maha, kuid see oli tal esimene kord h’san’kori kohata ning tema võimete mittetundmine sai talle saatuslikuks. Ta arvas, et andis surmava hoobi, ja kaotas valvsuse. Enne kui flööt suri, piisas talle ühestainsast sekundist, et oma tapja tükkideks kiskuda.”

      „Kuule, Deler, löö tal õige sarved peast,” sõnas Hallas surnud metsalist silmitsedes ja oma armsa kirka vart mõtlikult silitades.

      „Mida?!” imestas härjapõlvlane.

      „Seda! On sul käes sõjakirves või kepp? Raiu sarved maha!”

      „Milleks, pimedus mind võtku?”

      „Selleks! Tead, palju h’san’kori sarved maksavad?”

      „Ei tea, neid pole varem müüdud.”

      „Just nimelt! Pole kunagi müüdud! Need on hindamatud! Nüüd mõtle, mitu kuldmünti ordu, põlegu ta taarnas, sihukese imeasja eest välja laob! Kujutad ette, me ostame sada vaati kõige kallimat haldjaveini, kasvõi toda Merevaigupisarat!”

      „Lõhki lähed, Hallas,” tögas Laternamees päkapikku.

      „Ei ma lähe. Ega ma siis ainult endale osta! Viime Üksildase Hiiglase juurde, ammu on aeg meie keldrid head veini täis laduda.”

      „Ütled, et viime veini Hiiglase juurde? Hea küll, proovime!” СКАЧАТЬ