Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja lõi mõõga kõigest jõust talle rindu. Elajas möiratas ja virutas huupi käega. Löök tabas krahvi rinnaturvist ja lõi ta pikali.

      Mumr tõstis oma mõõga ja peatas käe, mis oli uuesti milordile langemas.

      Kahekäemõõk lõikas h’san’kori randme läbi, jättes käelaba nahatüki külge rippuma. Angerjas naelutas teise käe oma „venna ja õega” maa külge ning Deler lõi sirbikujulise tapritera h’san’kori otsmikusse.

      Metsaline röökis, ulgus ja vehkis verd purskava käeköndiga. Mumr lendas Angerja poolt liikumatuks tehtud käe juurde ja raius selle kolme hoobiga õla juurest maha.

      „Sure! Sure! Sure juba, värdjas!” Härjapõlvlane paiskas h’san’kori pähe löökide rahe.

      Raske relv hakkis ihu ja purustas luid. Flööt tõmbles… kuid oli endiselt elus. Koletise kurgust purskus korinat ja arusaamatuid lausekatkeid. Minu meelest kavatses ta meid kostitada järjekordse loitsuga. Ja ma polnud ainus, kes nõnda arvas.

      „Raiuge tal ometi peakolu otsast!” karjatas Kli-Kli.

      „Garret, kus mu kirka on?!” Hallas surus vasaku käe verd jooksvale kulmule ja püüdis paremaga mind eest lükata.

      „Rahune maha, nad saavad sinutagi hakkama!”

      „Saavad nad jah! Lööge tal pea maha, juhmakad!”

      „Deler, paremalt poolt!” käratas Mumr, keerutades kahekäemõõka pea kohal. „Angerjas! Milord! Raiuge könt küljest, et ta ei tõmbleks! Läksime! Hei-jah!”

      Kahekäemõõk langes koletise kaelale. Seejärel sõjakirves. Siis uuesti kahekäemõõk. Härjapõlvlane ja inimene töötasid nagu pühendunud metsalangetajad. Kui Deleri sõjakirves langes kolmandat korda, jäi h’san’kor lõpuks vait. Nüüd juba igaveseks.

      Deler vandus päkapikkude keeles ja pühkis käisega laubalt higi. „See töö ajas lausa naha märjaks! Hallas, kuidas sinuga on?”

      „Mida? Elus. Aga sinu selg?”

      „Kuub on hävinud,” vastas härjapõlvlane virila näoga ja tõstis sõjakirve õlale.

      Kuused põlesid ikka veel, kuid maagiline roheline tuli oli jõudnud asenduda tavalisega.

      „Ütle mulle, sõber Hallas, mis see oli, mis sa lõkkesse viskasid?” küsis Kli-Kli päkapikult mõtlikult, uurides maasse tekkinud auku.

      „Räägi valjemini!”

      „Mis sa lõkkesse viskasid?!”

      „Seda sa tahaks jah teada!” nähvas päkapikk. „Püssirohusarv, vaat mis see oli! Selle rajaka pärast on mul alles ainult üks laetud pistol! Aga mis sest enam… Tühja sest pistolist, peaasi, et kõik elus on. Kui ma poistele Hiiglase juures räägin, et tegin h’san’kori kutuks, ega nad ei usu!”

      „Sina tegid kutuks? Kui me Laternamehega poleks tal pead maha võtnud, ei peaks sa oma kärssanud habeme pärast enam muretsema!” Deler ei kavatsenud sihukese vägitüki aust ilma jääda.

      „Ega te pole esimest koletist unustanud, milord?” küsisin ma Alistan Markauzilt. „Kusagil seal eespool on täpselt samasugune peletis, ainult et elus!”

      „Arvan, et tolle flöödi pärast ei tarvitse me enam muret tunda,” sõnas Egrassa vaikselt. „Kui see h’san’kor oleks elus, oleks kõik see kära ja möll ta kohale toonud.”

      „Kas tõesti võis inimene temast jagu saada?” ei tahtnud Hallas sihukest imet uskuda.

      „Tundub, et sai.”

      „Järelikult on ta veel ohtlikum kui flööt,” tõdes Angerjas. „Kuidas leedi Miralissaga on?”

      Garraklase küsimus jäi õhku rippuma ja kõik vaatasid tumehaldja poole, kes oli kõik see aeg olnud haldjatari juures.

      „Nüüd pole enam midagi,” lausus lõpuks Egrassa ja riputas s’kaši seljale.

      3. peatükk

      Värava juures

      Tuleriida ladumisele kulus meil tund aega. Puid oli ümberringi külluses, Deleri sõjakirves töötas väsimatult ja ega teisedki härjapõlvlasest palju maha jäänud. Puude virn, millele me tõstsime Miralissa, ei jäänud mõõtmete poolest maha tuleriidale, mille me ladusime, kui hukkus Ell. Haldjatari kõrval lebasid tema s’kaš ja vibu, vaid kiivri jättis Egrassa endale.

      Kui haldjas tõi meid Miralissale lähemale, ei suutnud keegi uskuda, et ta on surnud. Tundus, et ta on lihtsalt uinunud või puhkab, silmad suletud. Mingeid haavu polnud, sinakast terasest rõngassärk oli terve. Ainult kui me noore haldjatari üles tõstsime, et viia ta tuleriidale, voolas tema paremast kõrvast üksainuke verepiisk.

      Miralissa sai surma omaenda šamanismi läbi. Tol hetkel, kui maagiline müür h’san’kori surve all murdus ja plahvatas, purunes ka haldjatari eluniit. Musta Kuu koja printsess oli pannud loitsusse kogu oma väe ning loitsu tagasipõrge oli nii tugev, et ei jätnud talle vähimatki šanssi ellu jääda.

      Kui tuleriida lõõm muutus metsikuks möirgavaks draakoniks, mis ähvardas tuhastada kuu ja taevatähed, ning punased tulekeeled neelasid Miralissa igaveseks, alustas Egrassa matuselaulu.

      Tuli jõrises vihaselt, võttes vastu Miralissa hinge ja saates teda valgusse, kuid haldja hääl kostis üle selle müra. Tulemöll helkis teda sõnatult jälgivate sõdalaste nägudel.

      Hallas ja Deler paistsid praegu nagu vennad – mõlemad vaikivad, süngete nägudega. Alistan Markauzil olid hambad kokku pigistatud ja käed rusikasse surutud. Angerja nägu oli nagu alati kiretu, ei mingit emotsioonivarjugi, üksnes väsimus lainetas terashallides silmades. Laternamees toetus oma mõõgale ja vahtis vidukil silmil tulle. Kli-Kli nuttis lahinal ja vedas pisaraid mööda nägu laiali. Ja mina…

      Mis seisus olin mina?

      Küllap ma tundsin end… tühjaks pigistatuna… ja… hirmus väsinuna. Ma ei tahtnud tol hetkel mitte kui midagi.

      „Kli-Kli, jäta nutmine,” ütles Egrassa, kui oli laulmise lõpetanud.

      „Ma ei nutagi,” nuuksus paharet hädiselt.

      „Kas ma siis ei näe või?”

      „Kui ma ütlen, et ma ei nuta, siis ma ei nuta!”

      „Miralissa teadis, mida tegi. Lohuta end sellega, et kui mu nõbu poleks nii kaua vastu pidanud, oleksime me kõik surnud.”

      „Kuid…”

      „Ta oli Musta Kuu koja tõeline tütar ja tegi seda selleks, et me viiksime lõpule töö, mispärast oleme siia tulnud. Meie, haldjad, suhtume surmasse hoopis teistmoodi. Ta ei hukkunud asjata ja aitab nüüd sellest.”

      Paharet noogutas rutakalt ja nuuskas suurde taskurätikusse nina.

      Enne me oma teekonda ei jätkanud, kui tuleriidast olid järel vaid hõõguvad söed.

      Päikesetõusuni oli jäänud kõige rohkem kaks tundi ning Egrassa juhtis väsimust trotsidest meid aina edasi.

      Ma СКАЧАТЬ