Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

      Smaragdide korjamist katkestas mu selja taha kerkinud vari. Kargasin ülimalt kohmakalt neljakäpukil kõrvale ning sinna kohta, kus olin hetk tagasi olnud, langes jatagan, kolksatades valjusti vastu marmorplaati.

      Keerasin hooga ringi ja jahmusin, nähes olendit, kes oleks mu äärepealt surmanud. Minust kolm jardi eemal seisis luukere. Mitte inimese oma, selleks olid ta luud liiga jämedad. Pigem ork, igatahes kihvad olid vastavat mõõtu.

      Paremas käes jatagan, vasakus väike ümmargune kilp, silmakoobastes kiirgamas punaste sädemete müriaadidena ärganud maagia. Pimedus üksi teab, mismoodi selle monstrumi kondid koos püsisid, kuid ta tormas mulle kallale.

      Seda poleks ma küll arvanud, et luukered võivad nii väledad olla. Isand oli sama kiire kui mina, tema jatagan vehkles ringi nagu vurr. Ta suutis mind peaaegu nurka ajada, kuid õnneks oli redel sealsamas ja ma hakkasin nobedasti üles kribima. Jätsin kalliskivid kus seda ja teist, nüüd tuli oma nahk päästa. Kui mul oli läbitud umbes veerand neist üheteistkümnest jardist, mis lahutasid lage põrandast, tundsin redelit rappumas.

      Vaadanud vilksti alla, panin oma käed-jalad kaks korda kiiremini käima. Luukere ei kavatsenud poolel teel seisma jääda. Visanud kilbi maha ja pistnud jatagani lõugade vahele (oli see vast vaatepilt!), ronis surnud ork mulle nobedasti järele. Tuleb tunnistada, et ta oli minust märksa osavam ronija ning umbes üheksa jardi kõrgusel jõudis ta minuni.

      Pääsu polnud, tuli äärmuslikud meetmed tarvitusele võtta. Kahmasin redelipulgast kahe käega kinni, ootasin, kuni mind vaenlasest lahutav vahemaa pea olematuks kahanes, ning lajatasin mõlema saapaga täiest jõust kollase kolba pihta.

      Mu vaenlane prantsatas põrandale ja pudenes kildudeks.

      Tundsin, et ei taha tagasi alla minna. Kui mind ootab seal järgmine üllatus? For manitses mind ikka rahulduma vähesega ja mitte kunagi pidama raha elust väärtuslikumaks. Vanal vargal ja Sagoti preestril oli alati õigus. Parem võtan ta nõuannet kuulda ja lepin sellega, mis mul juba kotis on.

      Minut hiljem olin juba neljanda tasandi purpur-hõbedaste saalide tavapärases pimeduses ja pidin järgmise tulukese appi võtma. Vaatasin ringi ning lasin siis kuuldavale rahuloleva häälitsuse. Aina paremaks läheb! Saalist, kuhu olin sattunud, algas galerii, miskaudu pääses viiendale tasandile viiva trepini.

      Seda ma küll ei lootnud, et satun juhukombel Uinunud Sosina saalidesse, mis osutusid üldse mitte saalideks, vaid viiendale tasandile viivaks galeriiks. Loomulikult ei hoiatanud mind keegi, kus ma asun, ja ka kaartitel polnud mingeid suuniseid.

      Galerii oli üleni vooderdatud musta valgeträpsulise marmoriga. Marmorist põrand, marmorist seinad, marmorist sambad paremal küljel jooksval rõdul. Läksin rõdu servale ja vaatasin alla. Valgust jätkus hädavaevu, et näha all asuva saali põrandat.

      Äkitselt ma nagu kuulsin midagi…

      „Š-š-š-š…”

      Jäin seisma ja kuulatasin. Jah, mu kõrvad ei petnud mind, kusagilt tuli susinat. Vaatasin ringi, kuid läheduses heli allikat ei paistnud. Susin näis käivat mu enda peas. Pannes ootamatu heli liiga hoogu läinud kujutlusvõime arvele, otsustasin sellest mitte välja teha ja läksin edasi.

      Veel sadakonna sammu järel hakkas mulle tunduma, et susina vahele kostsid justkui mingid sõnad, ent kui väga ma ka ei püüdnud, jäi nende tähendus mulle selgusetuks.