Varjude tuisk. Aleksei Pehhov

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli vaja minna palju kaugemale – kaheksandale tasandile. Seal pidi asuma väejuht Groki kalm ning selle hauakivil lebama Vikerkaare sarv.

      Kaheksandast tasandist lahutasid mind pikka ja rasket kõndimist täis päevad. Parimal juhul jõuan sinna nädala pärast. Nädalaga jõuaks kaheksanda tasandini, aga kui palju aega kuluks siis neljakümne kaheksandale minekuks? Või veel sügavamale, kus tasanditel pole nimetusi, kus elavate jalg pole astunud juba üheksa tuhat aastat?

      Koridor tegi käänaku, seejärel teise. Ma asusin ringe tegema, laskudes kogu aeg järjest sügavamale.

      Tuli haaras pimedusest järjekordse kirja ning ma tardusin paigale – see oli kirjutatud inimkeeles.

      Viisin tõrviku seinale lähemale. Nii ma arvasingi – tähed olid tumedat punakaspruuni värvi. Kirjutatud verega. Keegi oli püüdlikult maalinud suurte tähtedega kõigest kolm sõna: „ÄRA MINE ALLA!” Ma seisin viivu selle hoiatuse ees, astusin mõne sammu edasi ja komistasin järgmiste sõnade otsa: „KAO SIIT!”

      Veel üks igavik hiljem, kuuenda keeru järel hakkas koridoris heledamaks minema. Algul pidasin seda silmapetteks, kuid pimedus hajus tõesti, asendudes tiheda hämarusega. Veel kahesaja sammu järel hakkas kusagilt immitsema kahvatut halli valgust, mis näis kiirgavat seintest. Nähtavus muutus päris heaks ja ma pidin end tagasi hoidma, et mitte kohe tõrvikut kustutada.

      Põrand mu jalge all vajus veel rohkem kaldu, see oli juba pigem järsu nõlva moodi. Pidin astuma väga ettevaatlikult ja aeglaselt, et mitte komistada ja tagumiku peal alla sõita. Valgus oli endiselt olemas ning pisukese kõhklemise järel viskasin tõrviku käest. Järsku sai nõlv otsa, põrand tasandus ning ma nägin seda, mida enam ei lootnudki näha – sissekäiku Kondilosside esimesele tasandile.

      Nojah, sissekäiguks sai seda vaevalt nimetada. Sellest ei olnud enam midagi alles. Hrad Speini künnist esimese tasandiga ühendav trepp oli kokku varisenud, säilinud oli vaid ülemine osa, mis viis alla, põrandas haigutavasse auku.

      Astusin ettevaatlikult lähemale ja kiikasin sisse.

      Neli astet – ja edasi tuli tühjus. Tee jätk asus minust kaheksa jardi eemal, trepirusud vedelesid kivihunnikuna. Imelik… Väga imelik… Milline närakas trepi sedasi purustas?

      Jah, just nimelt purustas, miks muidu olid terveks jäänud astmed kaetud õhukese nõgikihiga ja kohati sulanud? Keegi jõudis enne mind trepile loitsu panna. Ja see keegi oli ilma mingi kahtluseta Lafresa.

      Ainult et ma ei mõistnud hästi tema loogikat. Esiteks jäi arusaamatuks, kustkaudu kavatseb Lafresa koos Balistan Pargaidi ja tema meestega nüüd tagasi tulla? Ja teiseks oli temast üksjagu imelik arvata, et ma ei suuda alla laskuda. Selliselt kõrguselt allahüppamine on muidugi parim moodus oma luudest kondipuru teha, kuid peale hüppamise on ju olemas ka teisi allasaamise võimalusi. Näiteks haldjate valmistatud ämblikuvõrguköis, mis kleepub iga pinna külge ja tõmbab omaniku ükskõik mis kõrgusele ise üles.

      Lafresa polnud rumal ja pidi teadma, et ma suudan alla laskuda. Järelikult pole asi nii lihtne, kui paistab ning mind ootab all soe vastuvõtt koos kuningliku orkestri ja heerolditega. Parem on enne sada korda veenduda, et mingit ohtu pole, ja hakata alles siis deemoni kurku hüppama.

      Tuli pikali heita ja üle serva küünituda, et oma tulevast maandumiskohta võimalikult põhjalikult tundma õppida.

      Mnjaa.

      Oivaliselt valgustatud koridor, seintel põlevad tõrvikud, siis veel hunnik kive, kilde ja peent tolmu. Tõrvikud ei üllatanud, need on põlenud tuhandeid aastaid ja põlevad teist sama palju – šamanismivägi ei lase tulel kustuda.

      Oli aeg sukelduda märssi ja otsida üles võluainepudelike. Heitsin uuesti kõhuli ja piserdasin mõned tilgad alla, otse rusuhunnikule.

      See, mis ma nägin, ületas ka mu kõige pöörasemad ootused. Ausalt öeldes oleksin jahmatusest äärepealt alla prantsatanud. Sest rusuhunniku otsas istus olend. Elukas oli seni olnud nähtamatu, kaetud maagilise loitsuga, kuni ma talle võluainet peale pritsisin.

      Ühesõnaga, ta lösutas täpselt augu all ja ootas kannatlikult, lõuad pärani, millal õhtueine alla potsatab. Selle peletise pidi küll olema sünnitanud mu sõbra Lafresa kaunis, kuid kahtlemata sõgedusega täidetud pea. Looduses lihtsalt ei esine selliseid elukaid, kes koosnevad ainult lõugadest ja ridade viisi, ridade viisi pimestavvalgetest, nugateravatest hammastest! Põhimõtteliselt, kui väheke pingutada, võiks sihukese näljase elaja kurku toppida terve rüütli koos hobusega.

      Igavene salakaval uss see Lafresa, mihukese kavala lõksu ta mulle seadis! Ma kujutasin ette, kuidas oleksin köit mööda alla laskunud ja sattunud enda jahmatuseks apla olendi kõhtu. Milline kuulsusetu lõpp, pealegi juba Kondilosside esimesel tasandil!

      Tundsin kiusatust kihutada ammunool talle otse kurku, kuid kardetavasti arbaletist siin ei piisaks, oleks vaja pigem ballistat. Tavaline ammunool ei teeks talle midagi. Ja vaevalt suudab ka Kli-Kli medaljon selle koletise vastu midagi teha.

      Kobasin vihaselt põrandal ringi, haarasin pihku oma rusikast natuke suurema kivikamaka ja kukutasin selle täpselt pärani lõugade vahele. Lõks töötas laitmatult: nii kui kivi kukkus, plaksas hambuline suu kinni.

      Plaks!

      Mõnusat seedimist!

      Kivi polnud vist mokkamööda – kostis vali popsatus ja koletis haihtus.

      Mis see siis oli?.. Lõks toimis vaid korra, ja sellega oli tema ülesanne täidetud?

      Kuid ma olen liiga kahtlustava loomuga, et sellise äkilise kadumistriki õnge minna. Sestap piserdasin veel mõne tilga eliksiiri, mis toob nähtavale igat laadi maagilisi lõkse. Ei midagi. Lõuad olid tõesti kadunud.

      Siiski laskusin mööda köit alla mõningase kartusega. Enda meele ja südame rahustuseks otsustasin paar jardi enne põrandat peatuda, vabastasin ühe käe, võtsin kotist kaasahaaratud kivikamaka ja viskasin selle alla. Kivi kukkus valju mürtsuga maha – ei oodanud mind all keegi. Libistasin end maha ja käskisin mõttes ämblikuvõrguköiel minust lahti lasta, misjärel kerisin ta kokku ja kinnitasin vööle.

      Oli aeg edasi liikuda.

      Olin nüüd suures tühjas saalis, kus põles kaheksa tõrvikut. Igas seinas oli avaus ning mul kulus mõni sekund, et kaardi järgi suund paika panna. Nii sügaval maa-aluses oli täiesti võimatu kindlaks teha, kuspool on põhi ja kus lõuna, kuid minu õnneks leidusid Saabumissaalis, nagu seda kaartidel nimetati, väga selged viidad igaühele, kel jätkub rumalust Kondilosse külastada. Ilmakaarte kindlaksmääramiseks tuli lihtsalt pea kuklasse ajada ja vaadata lakke, kuhu kellegi osavad käed olid teinud suure noole, mis näitas rändurile kätte põhjasuuna. Noole järgi otsustades pidin minema paremat kätt jäävasse kaugemasse avausse.

      Üleüldise viltuvedamise seaduse kohaselt pääses sealtkaudu loomulikult kõige pimedamasse ja kitsamasse käiku. Ning erinevalt kolmest ülejäänud koridorist, mis olid avaramad ja valgusküllasemad, ei viinud see mitte alla, vaid hoopis üles. Ma jäin sissekäigu ette seisma ja kuulatasin pingsalt.

      Ei kostnud kippu ega kõppu. Täielik vaikus. Vaid umbes nelikümmend sammu eespool põles üksik tõrvik. Oli see ikka õige tee? Tuli jälle kotti sukelduda ja uuesti kaarti vaadata. Jah, suund tundus õige olevat. Vaatasin veel kord nukralt lahkemate koridoride poole, kuid polnud parata, tuli kaarti usaldada.

      Järgmisse saali viiv käik oli nii kitsas, et mu õlad puutusid vastu seinu ja pidin liikuma pooleldi küljetsi nagu krabi. Ja kuna ma olin juttudega ogreluudes ärganud kurjusest СКАЧАТЬ