Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Niisuguses kohas ei võinud muidugi käia pankurid, ratsanikud ja patriitsid. Aga Lutatia Ühesilmaline polnud väiklane. Peale selle arvas tubli naine, et Jupiter oli paigutanud päikese taevasse selleks, et ta paistaks niihästi rikkaile kui vaeseile, ja et kui rikaste jaoks olid olemas veinikeldrid, söögipoed, restoranid ja võõrastemajad, siis pidid vaestel olema omad trahterid. Samuti oli Lutatia jõudnud veendumusele, et kehviku kvadrandid ja sestertsid ei erinenud millegi poolest jõuka linnakodaniku ja uhke patriitsi neistsamust müntidest.

      «Kas sa annad meile lõpuks need neetud kotletid?» möirgas kõuehäälel vana gladiaator, kelle nägu ja rind olid üleni armidega kaetud.

      «Vean sestertsi peale kihla, et Luvenius tõi talle Esquilinuse väljalt veidi kaarnatele toiduks visatud liha. Just sellest valmistab ta oma põrgukotlette, mitte millestki muust!» hüüdis vana gladiaatori kõrval istuv kerjus, kes simuleeris haigust, mida ta üldse ei põdenud.

      Toores naer järgnes sellele naljale. Luveniusele – lühikesele, kohmakale ja paksule hauakaevajale – ei meeldinud kerjuse nali. Ta hüüdis vastuseks kähiseva häälega:

      «Ausa hauakaevajana vannun, et sina, Lutatia, oleksid pidanud selle lurjuse Velleniuse (nii oli kerjuse nimi) jaoks valmistatud kotleti sisse panema selle liha, mida ta endale niidiga rinnale seob, et olematute paisetega halemeelsete kodanike südant liigutada ja neilt rohkem raha välja meelitada.»

      Uus naerupahvak kostis nende sõnade juures.

      «Kui Jupiter poleks laiskvorst ega magaks nii sügavasti, poleks tal patt raisata ühte oma välkudest, et muuta tuhaks hauakaevaja Luvenius, see haisev põhjatu kott.»

      «Vannun Pluto musta skeptri nimel, et ma löön rusikatega sinu barbarilõustale niisuguse paise, mis annab sulle õiguse inimestelt kaastunnet paluda,» hüüdis hauakaevaja, maruvihasena kohalt tõustes.

      «Noh, astu ligi, astu ligi, tolvan!» lausus valjusti Vellenius, omakorda püsti karates ja käsi rusikasse pigistades: «Astu ligi, et ma saaksin su Charoni juurde saata.»

      «Jätke järele, vanad kronud!» möirgas Gaius Taurivius, suurekasvuline jõumees tsirkusest. «Jätke järele, või, kõigi Rooma jumalate nimel, ma kahman teist kinni ja virutan teineteise vastu, nii et teie ussidest puretud kondid tükkideks lendavad ja teist sassis nuustikud järele jäävad!»

      Õnneks asetasid Lutatia ja Asur, tema must orjatar, sel hetkel laudadele kaks hiiglasuurt auravate kotlettide virnaga täidetud liuda. Metsiku aplusega tormati toidu kallale.

      Vahepeal vestlesid teised külalised päeva lemmikteemal – gladiaatorimängudest tsirkuses. Vabad kodanikud, kel oli olnud õnn mängude juures viibida, jutustasid neist imelugusid nendele, kel kui orjaseisusse kuuluvail polnud õigust tsirkusse minna.

      Vaimustatult ülistasid kõik Spartacuse vaprust ja jõudu.

      «Kui ta oleks sündinud roomlasena,» ütles rooma päritolu jõumees Gaius Taurivius soosiva tooniga, «oleksid tal kõik vajalikud omadused selleks, et saada kangelaseks…»

      «Kahju, et ta on barbar!» hüüdis põlgusega Aemilius Varinus, ilus kahekümneaastane noormees, kelle näol paistis juba kortse, mis selgesti andsid tunnistust kõlvatust elust ja enneaegsest vanadusest.

      «Aga ikkagi on ta väga õnnelik – see Spartacus!» ütles vana leegionär Aafrikast, kelle laupa ehtis lai arm.

      «Ehkki ta on desertöör, kingiti talle siiski vabadus!.. Juhtub ometi niisuguseid ennenägematuid asju! Eh!.. Peab ütlema, et Sulla oli sel silmapilgul oma kõige paremas meeleolus, kui ta otsustas olla nii helde.»

      «No küll see lanista Actianus oli vihane!» tähendas vana gladiaator.

      «Või veel! Ära minnes kisendas ta, et ta on paljaks rusutud, laostatud, tapetud…»

      «Tema kauba eest maksis Sulla niigi väga heldelt.»

      «Aga nooruses oli Sulla ometi üsna vaene,» ütles jõumees, «ja ma tundsin kodanikku, kelle majas ta haigena elas mitu aastat täieliku kosti peal, makstes kolm tuhat sestertsi aastas. Pärast võttis ta sõjas Mithridatese vastu ja Ateena piiramisel ning vallutamisel endale lõviosa saagist. Seejärel tuli proskriptsioonide aeg, ja uskuge, et tema käsul tapeti seitseteist endist konsulit, kuus preetorit, kuuskümmend ediili ja kvestorit, kolmsada senaatorit, tuhat kuussada ratsanikku ja seitsekümmend tuhat kodanikku, kõigi nende isikute varandus aga konfiskeeriti. Ja kas selle juures ei langenud Sullale isiklikult midagi osaks?»

      «Ma tahaksin, et mul oleks tühine osakegi sellest, mis tema sai proskriptsioonide ajal.»

      «Aga see inimene,» ütles Aemilius Varinus, kel näis sel õhtul olevat meeleolu filosofeerimiseks, «kes on saanud vaesest rikkaks, mitte millestki triumfaatoriks ja Rooma diktaatoriks, inimene, kelle kullast kuju seisab rostra ees pealkirjaga «Cornelius Sulla Õnnelik – imperaator», – see kõikvõimas inimene põeb tõbe, millest teda ei suuda päästa ei kuld ega arstirohud!»

      «Ja paras talle!» hüüdis lonkur leegionär, kes endise Aafrika sõdadest osavõtjana oli Gaius Mariuse mälestuse austaja. «Ta on selle haiguse ära teeninud, see metsloom, see koletis inimese näol! See on kättemaks kuue tuhande samniidi vere eest, kes andsid alla tingimusel, et nad ellu jäetakse, ja keda ta laskis tsirkuses nooltega maha tappa; ja sel ajal kui nende õnnetute inimeste südantlõhestavate karjete juures kõik Hostiliuse kuuriasse kogunenud senaatorid hirmunult oma kohtadelt üles kargasid, ütles tema õela rahuga:

      «Ärge erutuge, isad senaatorid, seal karistatakse minu käsul mõningaid kurjategijaid, jätkake oma koosolekut.»

      «Aga veresaun Praenestes, kus ta laskis tappa ühel ööl kaksteist tuhat selle linna õnnetut elanikku soole ja vanusele vaatamata, välja arvatud see kodanik, kelle juures ta võõrsil oli?»

      «Hei, poisid,» hüüdis Lutatia oma pingilt, «mulle näib, et te kõnelete halvasti diktaator Sulla Õnnelikust. Teate, mina annan teile nõu keelt hammaste taga hoida – ma ei soovi, et minu trahteris teotataks Rooma suurima kodaniku nime.»

      «Säh sulle! See neetud ühesilmaline kuulub Sulla parteisse!» hüüdis vana leegionär.

      «Hei, sina, Mettius,» hõikas seepeale kohe hauakaevaja Luvenius, «kõnele lugupidamisega meie kallist Lutatiast!»

      Äkki kostis tänavalt lärmakaid naiste hääli. Kõigi pilgud pöördusid kõrtsi sissekäigu poole. Sealt tuli käratsedes ja tantsides sisse viis piigat sündsusetult lühikestes riietes, mingitud nägude ja paljaste õlgadega. Ebaviisakate sõnadega vastasid nad valjudele hüüetele, millega neid vastu võeti.

      Lutatia ja tema orjatar valmistasid teises toas õhtusööki, mis kõige järgi otsustades pidi saama rikkalik.

      «Keda sa ootad täna õhtul oma kõrtsi, et kostitada teda nende jäneste pähe küpsetatud kassidega?» küsis kerjus Vellenius.

      «Võib-olla ootad sa õhtusöögiks Marcus Crassust?»

      «Ei, ta ootab Pompeius Suurt.»

      Sel ajal ilmus uksele kolossaalset kasvu, tugeva kehaehitusega, alles ilus mees, kuigi tal oli juba hõbedat juustes.

      «Trebonius…»

      «Tervist, Trebonius…»

      «Tere tulemast, Trebonius!» hüüdis korraga mitu häält.

      Trebonius СКАЧАТЬ