Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sind, et anda sulle osa sellest võidust. Ta kuulub sulle õiguse järgi, sest kui mina riskisin rahaga, siis sina panid kahe tunni kestel mängu oma elu.»

      Juuresolijate keskel kostis sosinat, millega nad avaldasid heakskiitu ja poolehoidu sellele aristokraadile. Spartacus tundis end liigutatuna niisugusest osavõtust, mida osutati temale, kellele enam ammu polnud osaks saanud heatahtlikku suhtumist.

      «Ma olen sulle väga tänulik, kuulsusrikas Catilina, sinu suuremeelse pakkumise eest, mida ma siiski ei saa ega tohi vastu võtta. Küllap ma leian võimalusi elatuda oma tööst: ma hakkan õpetama maadlemist, võimlemist ja vehklemist.»

      Catilina, kes oli juhtinud Treboniuse tähelepanu sellega kõrvale, et oli ulatanud talle oma peekri ja käskinud segada veliterni veini hulka vett, kummardus Spartacuse kõrva juurde ja sosistas kiiresti, vaevalt kuuldavalt:

      «Ka mina kannatan ju oligarhide viha all, ka mina olen selle põlatud ja rikutud rooma seltskonna ori, ka mina olen gladiaator patriitside keskel, ka mina soovin vabadust ja… tean kõik…»

      Ja kuna Spartacus võpatas ning pea tagasi heitis, uurides pilguga Catilinat, jätkas see: «Ma tean kõik ja… mina olen teiega… ja jään teiega.»

      Seejärel kergitas ta end veidi ja ütles valjema häälega, nii et kõik kuuleksid:

      «Sellepärast ei keeldu sa kahest tuhandest sestertsist, ilusatest uutest kuldrahadest, mis on selles väikeses kukrus.»

      Ja ulatades Spartacusele kukru, lisas ta:

      «Kordan, ma ei kingi sulle seda raha – sa oled selle teeninud, see on sinu oma. See on sinu osa meie tänasest saagist.»

      Sel ajal kui kõik juuresolijad tõid kuuldavale aupaklikke kiiduavaldusi ja vaimustushüüdeid Catilina helduse kohta, võttis viimane oma kätte Spartacuse parema käe ja surus seda niisugusel viisil, et gladiaator võpatas.

      «Kas sa nüüd usud, et ma tean kõik?» küsis patriits poolvaljusti.

      Startacus ei mõistnud, kust oli Catilina mõned salamärgid ja – sõnad teada saanud; kuid täielikult veendunud, et Catilina tõesti teadis kõik, vastas ta tema käepigistusele, peitis talle antud kukru põue tuunika alla ja ütles:

      «Ma olen nii erutatud ja vaimustatud sinu teguviisist, et ei suuda vääriliselt tänada sind, üllas Catilina. Aga kui sa nõus oled, tulen ma homme õhtul sinu majja, et väljendada sulle kogu oma tänulikkust.»

      Spartacus kriipsutas alla viimaseid sõnu, rõhutades neid eriti, ja andis pilguga midagi mõista patriitsile, kes noogutas nõusoleku märgiks.

      «Minu majas oled sa alati soovitud külaline, Spartacus. Nüüd aga,» lisas Catilina kohe juurde Treboniuse ja teiste gladiaatorite poole pöördudes, «joogem peekritäis falerni veini, kui see urgas ainult suudab osutada külalislahkust falerni veinile.»

      Falerni vein maitsti varsti ära ja see leiti olevat üsna hea, ehkki mitte niivõrd vana, nagu oleks võinud soovida.

      «Kuidas sa leiad ta olevat, auline Catilina?» küsis Lutatia.

      «Päris kena vein.»

      Pärani avatud silmade pilk lauale suunatud ja sõrmede vahel masinlikult tinakahvlit keerutades istus Catilina tükk aega sõnagi lausumata ja liikumatult lauakaaslaste hulgas, kes samuti vaikisid.

      Tema silmade verise läike järgi, käte värisemise, kõigi musklite närviliste tõmbluste ja põiki üle lauba käiva suure veeni äkilise paisumise järgi otsustades toimus Catilina hinges hirmus võitlus ja tema ajus keerlesid julmad kavatsused.

      «Millele sa mõtled, Catilina? Mis teeb sulle niisugust meelehärmi?» küsis viimaks Trebonius, kuuldes tema ohet, mis sarnanes möirgega.

      «Ma mõtlesin,» vastas Catilina, «et tol aastal, kui valati nõusse see falerni vein, tapeti reeturlikult oma maja portikuse all tribüün Livius Drusus, niisamuti nagu vähe aastaid enne seda tapeti tribüün Lucius Apuleius Saturnius, nagu veel enne seda olid elajalikult surmatud Tiberius ja Gaius Gracchused – kaks suurimat inimest, kes olid meie kodumaa ehteks. Ja iga kord ühe ning sellesama asja pärast – vaeste ning rõhutute huvide kaitsmise pärast, iga kord ühe ja sellesama kuritegeliku käega – autute aristokraatide käega.»

      Ja hetkelise mõtiskluse järel hüüdis ta:

      «Kas siis suurte jumalate käskudes on tõesti kirjutatud, et rõhutud ei saa iial rahu, et vaesed ei saa iial leiba, et inimkond jääb alati jagatuks kahte leeri – huntideks ja talledeks, õgijaiks ja õgitavaiks?..»

      «Ei! Kõigi Olümpose jumalate nimel!» hüüdis võimsal häälel Spartacus, rusikaga lauale lüües.

      Sel ajal kui toimus see kõnelus, paisus eestoas kisa ja kära aina suuremaks, vastavalt ärajoodud veini hulgale.

      Äkki kuulsid Catilina ja tema lauakaaslased hüüdeid: «Aa, Rhodopeia! Rhodopeia!»

      Selle nime juures võpatas Spartacus kogu kehast. See meenutas talle sünnimaad Traakiat, mägesid, tema kodu, tema perekonda. Õnnetu! Kui palju magusaid ja kurbi mälestusi!

      «Tere tulemast, tere tulemast, kaunis Rhodopeia!» hüüdsid korraga paarkümmend joomarit.

      Rhodopeia oli ilus kahekümne kahe aastane neiu, pikk ja sihvakas, elavate ja väljendusrikaste siniste silmadega. Pikad heledad juuksed ümbritsesid tema korrapäraste joontega nägu. Ta oli riietatud sinisesse hõbeääristega kaunistatud tuunikasse; tema käsivarsi ehtisid hõbedast käevõrud, pea ümber oli köidetud sinine villane pael. Kogu tema välimuse järgi võis taibata, et ta pole roomlanna, vaid orjatar. Oli kerge mõista, millist õnnetut elu ta oli sunnitud elama.

      Südamlikust ja aupaklikust kohtlemisest, mis Venus Libitina kõrtsi jultunud ja häbitute alaliste külaliste poolt talle osaks sai, oli näha, et see neiu on väga heasüdamlik, hoolimata raskest elust, ja äärmiselt õnnetu, hoolimata teeseldud lõbususest.

      Sattunud ükskord Lutatia kõrtsi üleni verisena hoopidest, mis talle oli andnud tema peremees, elukutselt kupeldaja, oli ta palunud lonksu veini, et end veidi kosutada. Sellest päevast alates astus Rhodopeia iga kahe või kolme päeva järel esimesel võimalusel õhtuti Lutatia trahterisse sisse. Siin veedetud veerand tundi vaba elu näis talle õndsa puhkusena võrreldes selle põrguga, milles ta oli sunnitud elama.

      Hauakaevaja Luvenius, tema seltsimees, keda kutsuti Aresiuseks, ja võltskerjus Vellenius, sattunud hoogu liiga rohkest tipsutamisest, hakkasid vestlema Catilinast. Neil oli juba teada, et ta viibib kõrvaltoas. Kolm joobnut tõid kuuldavale igasuguseid teotusi patriitside kohta, ehkki teised külalised katsusid manitseda neid ettevaatlikumale väljendusviisile.

      «Ei, ei,» karjus hauakaevaja Aresius, «ei, Herculese nimel! Ei maksa lasta siia neid alatuid kaane, kes imevad meie verd, ja lubada neil teotada meid meie koosviibimiskohtades oma juuresolekuga.»

      «Ja kes on see rikas prassinguisse ja kuritegudesse uppunud Catilina, Sulla palgamõrvar? Milleks tuleb ta siia, riietatuna oma toredasse latiklaaviasse, irvitama meie vaesuse üle, mille põhjuseks on tema ise ja kõik tema sõbrad patriitsid?»

      Nii kõneles Luvenius märatsedes ja püüdis lahti rabelda jõumehe käest, kes ei lasknud tal teise tuppa tormata ja seal tüli alustada.

      «Jää ometi vait, neetud joodik! Milleks teotada seda, kes sind ei puuduta? Ja kas sa ei näe, et temaga on kümme või kaksteist gladiaatorit, kes sinu vana naha СКАЧАТЬ