Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on määratud selleks, et tappa üksteist meie lõbuks?.. Venus-Aphrodite jumaliku ilu nimel, ma tahan, et sellele uhket toogat kandvale lurjusele, kes ühendab endas kõiki patriitside pahesid ja kõiki madalaima pööbli pahesid, antaks õppetund, mis alatiseks võtaks temalt himu tulla siia tundma mõnu vaese pleebsi õnnetuste vaatlemisest.»

      «Kasi Palatinusele!» karjus Vellenius.

      «Kao või Styxi, välja siit!» lisas juurde Aresius.

      «Patriitsid välja siit! Välja aristokraadid! Välja Catilina!» karjus korraga kaheksa või kümme häält.

      Neid hüüdeid kuuldes kortsutas Catilina ähvardavalt kulmu ja kargas oma kohalt üles. Trebonius ja üks gladiaator tahtsid Catilinat tagasi hoida, kuid too sööstis ettepoole ja jäi lävele seisma. Käed rinnal vaheliti, pea püsti, hüüdis ta ähvardaval pilgul oma hirmsa hääle täie jõuga:

      «Hei, te taipamatud konnad! Millest te krooksute? Miks määrite oma räpaste orjasuudega Catilina lugupeetavat nime? Mida te tahate minult, põlastusväärsed tõugud?»

      Selle võimsa hääle ähvardav kõla näis hetkeks ehmatavat tülinorijaid, kuid varsti kostis kellegi hüüe:

      «Me soovime, et sa siit minema läheksid!»

      «Palatinusele! Palatinusele!» hüüdsid teised hääled.

      «Või Gemoniae trepile! Seal on sinu koht!» karjus Aemilius Varinus kriiskavalt.

      «No katsuge siis mind siit minema ajada! Astuge ette, julgemini, alatu pööbel!» möirgas Catilina, võtnud käed rinnalt ja sirutades neid välja nii, nagu tehakse maadluseks valmistudes.

      Plebeide hulgas tekkis hetkeline kõhklus.

      «Oo, põrgu jumalate nimel!» karjus viimaks hauakaevaja Aresius. «Sa ei haara mind selja tagant nagu vaest Gratidianust. Sa pole ju ometi Hercules!»

      Ja ta tormas Catilina kallale, kuid sai temalt nii hirmsa hoobi rindu, et vankus ja kukkus tagapool seisjate kätele; samal ajal sai ka hauakaevaja Luvenius, kes samuti oli Catilina kallale karanud, viimase käest välgukiirusel kaks hoopi järgemööda palja peakolu pihta, nii et ta lähima seina juures selili kukkus.

      Hirmunult pugesid naised kiljudes ja valjusti nuttes Lutatia leti taha. Suures toas algas möll, kostis purunevate nõude ja kukkuvate pinkide kolinat, kõlas karjeid, sõimu ja needusi. Tagumises toas viibivad külalised, Trebonius, Spartacus ja teised gladiaatorid, palusid Catilinat ukse eest kõrvale minna, et ka nemad saaksid kaklusse sekkuda.

      Vahepeal virutas Catilina tugeva hoobi kõhtu kerjus Velleniusele, kes oli pussiga tema kallale tormanud, ja paiskas ta maha.

      Selle kukkumise juures taganesid Catilina vaenlased, kes olid tungil koos trahteri teise toa ukse juures, Lucius Sergius aga paljastas lühikese mõõga, ja sööstis ettepoole, jagades lapiti mõõgaga hirmsaid hoope joomarite selgadele ja hüüdes kähiseva häälega, mis pigem sarnanes metslooma möirgamisega:

      «Alatu pööbel, häbematud! Teie olete alati valmis lakkuma selle jalgu, kes teid tallab, ja teotama seda, kes alla laskub, et sirutada teile käsi…»

      Kohe Catilina järel, niipea kui ta oli ukse vabaks jätnud, tungisid tuppa Trebonius, Spartacus ja nende seltsimehed.

      Kaklejad, kes selletagi olid hakanud taganema Catilina hoopide rahe all, pistsid gladiaatorite pealerõhumisel kiiresti põgenema. Trahter jäi varsti täiesti tühjaks. Ainult Luvenius ja Vellenius jäid maha lamama uimastena ning oigavatena ja nurgas ahju kõrval seisis ükskõikse pealtvaatajana, käed vaheliti rinnal, Gaius Taurivius, kes polnud kähmlusest mingil viisil osa võtnud.

      «Alatud, jälgid olendid…» karjus raskelt hingates Catilina, kes jälitas põgenejaid kuni välisukseni.

      Seejärel pöördus ta naiste poole, kes ikka veel nutsid ning halisesid, ja karjus:

      «Jääge lõpuks vait, neetud nutunaised!»

      «Säh, siin on sulle!» lisas Catilina siis juurde, visates viis kuldraha letile, mille taga Lutatia purustatud nõusid ja plehkupannud logardite poolt maksmata jäetud roogi ja veini taga nuttis. «Siin on sulle, talumatu viriseja! Catilina maksab kogu selle rahvarämpsu eest!»

      Rhodopeia, kes oli kogu aeg vaadelnud Catilinat ja tema sõpru hirmust päraniaetud silmadega, muutus sel hetkel äkki kahvatuks nagu lina ja sööstis Spartacuse juurde, hüüdes

      «Ma ei eksinud! Ei, ei, ma ei eksinud! See oled sina, Spartacus, minu Spartacus!»

      «Kuidas!.. hüüdis gladiaator, pöördudes kiiresti selle hääle peale ja vaadates kirjeldamatu ärevusega tema juurde jooksnud tütarlast: «Sina? On see võimalik? Sina? Mirza?!.. Mirza!.. õeke!..»

      Ja üldise imestuse saatel viskusid vend ja õde teineteise kaenlasse.

      Pärast esimest pisarate ja suudluste hoogu vabastas Spartacus end äkki õe kaenlast, võttis tal kätest kinni, lükkas ta endast eemale, ja silmitsedes surnukahvatuna teda pealaest jalatallani, pomises väriseva häälega:

      «Aga sina… Ah!» hüüdis ta siis, lükates tütarlapse põlguse- ja jälkusežestiga eemale.

      «Sinust on saanud…»

      «Ma olen orjatar,» pomises õnnetu tütarlaps suure häälega nuttes. «Ühe lurjuse orjatar… Vitsad, tulise rauaga põletamine… Kas mõistad, Spartacus, kas mõistad?»

      «Vaeseke! õnnetu!» ütles gladiaator kaastundest väriseva häälega. «Siia, siia, minu südame juurde…»

      Ja ta tõmbas Mirza enda ligi, surus ta tugevasti rinnale ja suudles teda.

      Hetk hiljem aga tõstis ta pisaraist märjad ja vihast välkuvad silmad lae poole, raputas ähvardavalt võimsat rusikat ja hüüdis kirglikult:

      «Ja Jupiteril on olemas välk?.. Ja Jupiter on jumal?.. Ei, ei, Jupiter on narr, Jupiter on veiderdaja, Jupiter on põlastusväärseim lurjus!..»

      Mirza aga oli peitnud näo Spartacuse herkuleslikule rinnale ja nuttis kibedasti.

      «Oo, ole neetud,» lisas vaene traaklane pärast rusuvat vaikushetke karjega, mis nagu ei tulnudki inimese rinnust, «ole neetud, häbistav mälestus esimesest inimesest kes jagas inimesed vabadeks ja orjadeks!»

      IV peatükk

      KUIDAS SPARTACUS KASUTAS OMA VABADUST

      Kaks kuud oli möödunud sündmustest, millest me jutustasime eelmistes peatükkides.

      Jaanuari iidide eelpäeva hommikul (12. jaanuaril) järgmisel, 676. aastal kihutas tugev hootine põhjatuul mööda Rooma tänavaid ja ajas laiali halle pilvi, mis andsid taevale kurva ning üksluise ilme.

      Kodanikke ruttas asjatalituste pärast foorumile, neid möödus gruppidena ja üksikult. Foorumi ja seda ümbritsevate hoonete portikuste all tungles tuhandeid inimesi. Eriti palju rahvast oli Aemiliuse basiilikas – see oli grandioosne hoone, mis koosnes tohutust suurepärase sammastikuga ümbritsetud keskmisest portikusest, mille juurest läksid paremale ja vasakule kaks kõrvalportikust.

      Siin tungles läbisegi patriitse ja plebeisid, kõnemehi ja äriasjade ajajaid, linnakodanikke ja kaupmehi; jagunenud väikestesse gruppidesse, vestlesid nad oma asjust, õhk oli täis häälte kõminat СКАЧАТЬ