Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

      Catilina julgete sõnade juures pöördus Lucius Cornelius Sulla rahulikult tema poole ja küsis:

      «Mis sa arvad, Catilina, kui palju on Roomas sääraseid kodanikke, kes on julged nagu sina ja kel on nagu sinul hingesuurust niihästi vooruses kui ka pahedes?»

      «Mina ei saa vaadelda inimesi ja asju sinu võimsuse kõrguselt, kuulsusrikas Sulla,» vastas Catilina. «Tunnistan, et ma tunnen end olevat sündinud vabaduse armastamiseks ja türannia vihkamiseks, isegi kui see viimane oleks peidetud suuremeelsuse maski taha või tegutseks silmakirjalikult isamaa hüvangu nimel. Pean ütlema, et isegi sisemiste rahutuste ja tülide puhul oleks see hüvang kindlam kõikide võimu all kui ühe isiku despotismi all. Ilma et ma hakkaksin sinu tegevust arutama, laidan ma avalikult sinu diktatuuri, nagu olen laitnud varemgi. Ma usun ja tahaksin uskuda, et Roomas on veel palju kodanikke, kes on valmis kõigiks piinadeks, ainult et mitte uuesti sattuda ühe inimese diktatuuri alla, seda enam, kui see inimene ei kanna Lucius Cornelius Sulla nime ja kui tema laupa ei ehi nagu sinul sadades lahingutes saadud võiduloorberid.»

      «Aga miks,» küsis Sulla rahulikult, ent pilkava naeratusega, «miks ei kutsu te mind siis kohtu ette vaba rahva ees? Ma loobusin diktatuurist; miks ei esitatud mulle siis süüdistust ja miks ei ilmunud te nõudma minult aruannet minu tegude kohta?»

      «Et mitte uuesti näha tapatalguid ja sisetülisid, mis kümne aasta kestel on kurnanud Roomat… Aga ärgem kõnelgem sellest, sest mul pole kavatsust sind süüdistada; sa võisid raskesti eksida, kuid sa oled ju korda saatnud nii palju kuulsaid vägitegusid ja mälestus nendest erutab päeval ja öösel minu hinge, mis nagu sinu omagi, Sulla, ihaldab kuulsust ja võimu. Aga ütle, kas sulle ei näi, et meie rahva soontes voolab veel suurte ja vabadustarmastavate esivanemate veri? Tuleta meelde, kuidas mõni kuu tagasi, kui sina kuurias senati juuresolekul vabatahtlikult loobusid diktaatorivõimust, lasksid minema liktorid ja lahkusid oma sõpradega, et koju minna, hakkas üks noor kodanik sulle ette heitma seda, et sa olid võtnud Roomalt vabaduse, täitnud linna tapmiste ja riisumistega ning muutunud tema türanniks. Oo, Sulla, nõustu, et peab olema väga karastatud iseloomuga inimene, et niiviisi talitada – oma sõnade eest oleks noormees võinud ju silmapilkselt eluga tasuda. Sina olid suuremeelne – ja tea, et ma ei kõnele mitte meelituseks, sest Catilina ei meelita kedagi, isegi mitte kõikvõimsat, suurt Jupiteri –, sina olid suuremeelne ega teinud talle midagi, kuid sa pead minuga nõustuma, et kui leidub tundmatu, plebeilise päritoluga noormees – kahju, et ma ei tea tema nime –, kes on suuteline niisuguseks teoks, siis võib veel loota isamaa ja vabariigi päästmisele.»

      «Jah, see oli julge tegu, ja selle noormehe julguse tõttu ei soovinud mina, kes ma alati olen imetlenud vahvust ja armastanud vapraid, kätte maksta minule osaks saanud teotuste eest ning talusin kõik tema sajatused ja sõimu. Aga kas sa tead, Catilina, missugune tagajärg oli selle noormehe teol ja sõnadel?»

      «Missugune?» küsis Sergius, suunates uudishimuliku ja uuriva pilgu õnnelikule diktaatorile.

      «Nüüdsest peale,» vastas Sulla, «ei teki sellel, kel õnnestub võimu vabariigis enda kätte haarata, enam soovi temast loobuda.»

      Catilina langetas mõtiskluses pea. Hetke pärast tõstis ta selle ja küsis kiiresti:

      «Aga kas leidub veel kedagi, kes suudab või tahab haarata kõrgeimat võimu?»

      «Noh,» ütles Sulla irooniliselt naeratades. «Noh… Seal on orjade karjad,» osutas ta amfiteatri ridadele, mis olid tungil rahvast täis. «Küllap leidub ka isandaid!»

      See vestlus toimus keset lakkamatuid mürisevaid kiiduavaldusi, millega vaimustatud rahvahulk saatis areenil toimuvat verist võitlust lakveaatorite ja sekuutorite vahel. Võitlus lõppes kiiresti seitsme lakveaatori ja viie sekuutori surmaga. Kuus ellujäänud, üleni haavadega kaetud gladiaatorit läksid kõige haledamas seisukorras tagasi kongidesse, rahvas aga aplodeeris innukalt.

      Sel ajal, kui loraariused vedasid areenilt minema kaksteist laipa ja kustutasid seal vere jälgi, tõusis Valeria, kes oli aeg-ajalt heitnud pilke tema läheduses istuvale Sullale, astus selja tagant diktaatori juurde ja tõmbas tema villasest hlamüssist lõnga välja. Imestunud Sulla pöördus ja vaatas naist oma välkuvate metsloomasilmadega. Valeria puudutas teda ja ütles veetleva naeratusega:

      «Ära mõista minu tegu valesti, diktaator, ma võtsin selle lõnga, et osa saada sinu õnnest!»

      Ta kummardas aupaklikult, ja pannud kombekohaselt käe huultele, läks oma kohale tagasi. Sulla, keda need armastusväärsed sõnad rõõmustasid ja meelitasid, saatis teda viisaka kummardusega ja pika pilguga, millele püüdis anda lahket ilmet.

      «Kes see on?» küsis Sulla Dolabellalt.

      «Valeria,» vastas see. «Messala tütar.»

      «Aa!..» ütles Sulla. «Quintus Hortensiuse õde?»

      «Tema jah.»

      Ja Sulla pöördus jälle Valeria poole, kes vaatas teda armunud silmadega.

      Valeria vend Hortensius lahkus oma kohalt, et istuda ülirikka patriitsi Marcus Crassuse juurde, kes oli tuntud oma ihnsuse ja auahnuse poolest – kahe omavahel nii vastandliku omaduse poolest, mis selle inimese juures olid siiski omapärasel viisil kooskõlas.

      Marcus Crassus istus ühe haruldaselt ilusa neiu läheduses. Eutybisel – nii nimetati seda neiut, kelles tema riiete laadi järgi võis ära tunda kreeklannat – oli pikk, painduv, sale keha ja nii habras peenike piht, et paistis, nagu võiks selle ümbert kergesti sõrmedega kinni haarata. Neiu nägu oli võluv: alabastervalge, põskedel vaevalt kergest punast jumestatud nahk, korrapärane otsaesine, mida piirasid ülipeened kiharduvad punased juuksed, määratu suured mandlikujulised mereveekarva silmad, mis särasid ja sädelesid nii, et kutsusid otsekohe välja vastupandamatu kirgliku kiindumuse. Väike ilusakontuuriline, pisut püstakas nina suurendas sellele näole omast ülbe julguse ilmet.

      Kui Hortensius Marcus Crassuse juurde astus, oli viimane täielikult süvenenud selle võluva olendi vaatlemisse. Sel hetkel haigutas Eutybis – nähtavasti igavuse pärast –, ajades oma väikese suukese nii lahti kui see andis; tema parem käsi mängles rinnal rippuva safiirtähega.

      Crassus oli kolmekümne kahe aastane; ta oli pikkuselt üle keskmist kasvu, tugeva, ent tüsedusele kalduva kehaehitusega. Tema võimsal kaelal asetses küllalt suur, kehaga proportsionaalne pea, kuid tema pronkskollane nägu oli väga kõhn. Näojooned olid mehised ja rangelt roomalikud: kotkanina ja teravalt esiletungiv lõug. Kollakashallid silmad särasid mõnikord haruldaselt heledasti, vahel aga olid liikumatud ning tuhmid.

      Suursugune päritolu, silmapaistev kõnemeheanne, määratu suur rikkus, lahkus ja taktilisus olid võitnud talle mitte ainult populaarsuse, vaid ka au ja mõju: meie jutustuse ajaks oli ta juba palju kordi vapralt võidelnud Sulla poolel kodusõdades ja olnud mitmesuguseis riigiameteis.

      «Tere, Marcus Crassus,» ütles Hortensius teda kangestusest äratades. «Sa oled niisiis süvenenud tähtede vaatlemisse?»

      «Herculese nimel, sa arvasid õigesti,» vastas Crassus, «see…»

      «See… Missugune?»

      «See kreeka kaunitar… kes istub seal… kaks rida meist kõrgemal…»

      «Aa! Ma nägin teda… See on Eutybis.»

      «Eutybis? Mis sa tahad sellega ütelda?»

      «Ma ütlen sulle tema nime… Ta on tõepoolest kreeklanna… kurtisaan!..» ütles Hortensius Crassuse СКАЧАТЬ