Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kära. Tavaliselt arutasid kohtunikud siin asju ja kõnemehed esinesid kaitsekõnedega. Sammastiku ülaosas kulges piki kogu basiilikat rõdu, kust oli hõlpus jälgida seda, mis toimus all.

      Sel päeval töötasid rõdu ümbritseval balustraadil müürsepad, krohvijad ja sepad; nad ehtisid balustraadi pronkskilpidega, millel olid hämmastava meisterlikkusega kujutatud Mariuse vägiteod sõjas kimbritega.

      Aemiliuse basiilika oli ehitanud Marcus Aemilius Lepiduse esiisa. Marcus Aemilius Lepidus, kes oli sel aastal ühes Quintus Lutatius Catulusega konsuliks valitud, kuulus Mariuse parteisse; seepärast oli tema esimeseks teoks riigiametis ehtida nende kilpidega tema vanavanaisa ehitatud basiilika, et pahandada Sullat, kes oli purustanud kõik tema vapra võistleja auks püstitatud võidukaared ja mälestusmärgid.

      Ülemisel rõdul, tegevuseta rahva hulgas, kes vahtis all tunglevat inimeste summa, seisis marmorrinnatisele toetudes Spartacus. Hajameelse ja ükskõikse pilguga vaatas ta all askeldavaid inimesi.

      Tal oli seljas helesinine tuunika ja selle peal lühike kirsivärvi kreeka mantel, mis oli kinnitatud paremal õlal ilusa hõbepandlaga.

      Tema läheduses vestlesid kolm kodanikku elavalt omavahel.

      Kaks neist on meie lugejaile juba tuntud: need olid jõumees Gaius Taurivus ja Aemilius Varinus. Nende kolmas kaasvestleja oli üks neid paljusid logelejaid kodanikke, kes ei teinud midagi ja elasid mõne patriitsi igapäevastest andidest; nad kuulutasid end tema klientideks, käisid temaga kaasas foorumil ja komiitsidel, hääletasid tema käsul, kiitsid teda, meelitasid teda ja tüütasid alalise mangumisega.

      See oli aeg, millal Aafrikas ja Aasias saavutatud võitude tagajärjel levis Roomas idamaine toredus ja hellitatus ja millal Rooma relvadega võidetud Kreeka omakorda alistas võitjaid lõtvunud kommete rikutusega; see oli aeg, millal aina suurenevad orjade karjad tegid kõiki töid, millega seni olid tegelnud töökad vabad kodanikud, aeg, millal roomlased hülgasid jõu, kõlbluse ja õnne võimsama allika – töö. Ja näiliku suuruse, rikkuse ning vägevuse all oli Roomas tunda juba tulevase languse saatuslike idude arenemist. Klientide instituut oli üks neid paiseid, mis suurimal määral põhjustas Rooma riikliku organismi laostumist ajajärgul, mille kohta meie jutustus käib. Iga patriits, iga konsulitiitlit kandev kodanik, iga auahnur, kes oli küllalt rikas, toitis viit- kuni kuutsada klienti, eriti rikkail ja auahneil kodanikel aga oli üle tuhande kliendi. Need töövõimelised inimesed täitsid klientide kohuseid täpselt samuti, nagu möödunud aegadel olid nende esivanemad tegelnud sepa-, müürsepa- või kingsepatööga; puruvaesed, mässitud määrdunud toogadesse, kuritegelikud ja müüdavad, elatusid nad intriigidest, oma häälte müügist, almustelt ja lömitamisest.

      Isik, kes seisis Aemiliuse basiilika rõdul ja lobises Gaius Tauriviuse ja Aetnilius Varinusega, kuulus Marcus Crassuse klientide hulka. Tema nimi oli Apuleius Tudertinus.

      Need kolm meest seisid lobajuttu ajades Spartacuse läheduses, kuid tema ei kuulnud nende kõnelust – ta oli süvenenud raskeisse ja kurbadesse mõtetesse.

      Pärast seda kui ta oli leidnud õe niisuguses häbistavas seisundis, oli olnud tema esimeseks mureks, esimeseks mõtteks kiskuda ta välja lurjusest peremehe käest. Ja peab ütlema, et Catilina tema iseloomule omase heldusega, mis seekord polnud mitte täiesti omakasupüüdmatu, oli otsekohe andnud endise gladiaatori käsutusse ülejäänud kaheksa tuhat sestertsi, mis ta oli võitnud Dolabellalt, selleks et Spartacus saaks Mirza vabaks osta.

      Tänulikult oli Spartacus raha vastu võtnud ja lubanud selle Catilinale hiljem tagasi maksta. Seejärel oli ta läinud õe peremehe juurde, et õde vabaks osta. Nagu kergesti võis ette näha, oli kelm endise gladiaatori visadust märgates, ja taibates, kui suur oli Spartacuse soov näha orjuses viibivat õde vabana, tõstnud oma nõudmised tohutult kõrgeks. Poolt juurde valetades oli ta ütelnud, et Mirza oli läinud talle maksma kakskümmend viis tuhat sestertsi, seletanud, et ta on ilus ja tagasihoidlik tüdruk, ja lõpuks ütelnud, et Mirza moodustab temale mitte vähem kui viiekümne tuhande sestertsi suuruse kapitali. Ta oli vandunud Mercuriuse ja Murcia Venuse nimel, et ei anna tütarlast ära mitte ühe sestertsigi võrra odavamini.

      On kergem kujutleda kui kirjeldada, mis toimus seejuures vaese gladiaatoriga. Ta palus ja anus alatut inimkehaga kauplejat, kuid lurjus, veendunud oma õigustes ja selles, et tema poolel on seadus, jäi järeleandmatuks.

      Siis hakkas Spartacus maruvihaselt lurjusel kõrist kinni ja oleks ta mõne hetkega kägistanud, kui poleks end õigeaegselt tagasi hoidnud. Kelmi õnneks mõtles Spartacus Mirzale, oma kodumaale ja salajasele üritusele, mille juhiks ta oli ja mis paratamatult oleks hukkunud ühes temaga.

      Talitsenud end, laskis ta Mirza peremehe lahti. See jäi paigale, uimasena ja peaaegu meelemärkuseta, silmad pealuust välja tungimas ja nägu sinine. Pärast lühikest järelemõtlemist pöördus Spartacus tema poole ja küsis rahuliku häälega, ehkki tema nägu oli veel väga kahvatu ja kuigi ta üleni vihast värises:

      «Niisiis, sina tahad… viiskümmend tuhat sestertsi?..»

      «Ma… ei taha… enam midagi… Mine ära… mine… põrgusse… või ma… kutsun kokku kõik oma orjad…»

      «Vabanda… Anna mulle andeks… Ma olin liiga äge… Minu vaesus… armastus õe vastu… Kuule, me jõuame kokkuleppele.»

      «Kokkuleppele inimesega, kes hakkab kohe teisi kägistama?» ütles Mirza peremees, kes oli mõnevõrra rahunenud ja seisis eemal, käsi kaela juures hoides. «Mine ära! Mine minema!»

      Kuid vähehaaval läks Spartacusel korda riisujat rahustada ja ta jõudis temaga järgmisele kokkuleppele: ta annab temale samas kaks tuhat sestertsi tingimusel, et Mirzale antaks eri ruum majas, kuhu asub elama ka Spartacus. Kui Spartacus kuu möödumisel õde välja ei osta, siis saab orjaomanik oma õigused Mirza peale tagasi.

      Peremees nõustus: kuldmündid sätendasid nii ahvatlevalt ja tingimused olid nii soodsad – ta teenis vähemalt tuhat sestertsi, ilma et oleks millegagi riskinud.

      Niipea kui Spartacus kindel oli, et Mirza on paigutatud mugavasse väikesse tuppa, läks ta Suburasse, kus elas Trebonius. Ta jutustas temale kõik ja palus nõu ning abi.

      Trebonius püüdis Spartacust rahustada. Ta lubas aidata tal saavutada soovitud eesmärki: näha õde kui mitte vabana, siis vähemalt kaitstuna igasuguste teotuste eest.

      Pisut rahunenud Spartacus läks kiiresti Catilina juurde ja andis talle tänuga tagasi temalt laenuks saadud kaheksa tuhat sestertsi, mida ta praegusel silmapilgul enam ei vajanud.

      Mässumeelne patriits vestles gladiaatoriga kaua oma raamatukogus; arvatavasti kõnelesid nad väga tähtsatest salajastest asjadest, kui otsustada ettevaatusabinõude järgi, mis Catilina tarvitusele võttis selleks, et teda vestluse ajal ei segataks; sellest päevast peale käis Spartacus sageli patriitsi majas ja kõik sundis mõtlema, et nende vahel olid kujunenud vastastikusel lugupidamise ja sõprusel põhinevad suhted.

      Kogu selle aja ei lakanud lanista Actianus jälgimas Spartacust ja tüütamast teda lõputute juttudega tema seisukorra ebakindlusest ja vajadusest hoolitseda tema saatuse korraldamise ja kindlustamise eest. Kõigi nende juttude sisuks oli see, et Actianus pani Spartacusele ette kas juhatada tema kooli või, veel parem, vabatahtlikult müüa end uuesti gladiaatoriks; viimase eest tõotas ta Spartacusele niisugust tohutu suurt summat, millist polnud vabana sündinule iial pakutud.

      Siin tuleb selgitada, et peale õnnetute sõjas vangi langenud orjade, kes läksid müügile ja määrati gladiaatoreiks, ning peale nende, keda kohtunikud sellele tööle mõistsid, oli veel vabatahtlikke. Harilikult olid need logardid, pummeldajad ja riiukuked, kes olid kõrvuni uppunud võlgadesse, võimetud rahuldama oma talitsematut СКАЧАТЬ