Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

      Samal ajal kui nad vestlesid kreeklannast, Sulla aga, kes mõni kuu enne seda oli kaotanud oma neljanda naise Caecilia Metella, maalis endale idüllilist pilti armastusest kauni Valeriaga, andis pasunahääl signaali võitluseks, mis algas sel hetkel kolmekümne traaklase ja kolmekümne samniidi vahel.

      Kõnelused ja müra lõppesid. Kõik pilgud pöördusid võitlejaile.

      Esimene kokkupõrge oli hirmus: kilpide ja mõõkade metalsed löögid kostsid valjusti tsirkuses tekkinud sügavas vaikuses; varsti lendas mööda areeni sulgi, kiivrite kilde ja purunenud kilpide tükke; erutatud ja raskelt hingavad gladiaatorid tungisid raevuselt üksteisele peale ja andsid pihta.

      Polnud möödunud veel viit minutitki, kui areenil voolas juba veri; kolm surevat gladiaatorit olid määratud piinarikkale agooniale võitlejate jalge all, kes nende kehadel tallasid. On raske mitte ainult kirjeldada, vaid kujutledagi närvilist pinevust, millega pealtvaatajad jälgisid selle võitluse veriseid pöördepunkte: vähemalt kaheksakümmend tuhat kõigist pealtvaatajaist vedasid ju kihla kas purpurpunaste traaklaste või helesiniste samniitide võidu kasuks, kes kümne sestertsi peale, kes kahekümne või viiekümne talendi peale, nii kuidas kellegi varandus lubas.

      Sedamööda kuidas gladiaatorite read hõrenesid, kostis ikka sagedamini pealtvaatajate käteplaginat, kisa ja ergutushüüdeid.

      Tunni aja pärast hakkas lahing lõpule jõudma. Niisutades areeni verega, oigasid valjusti viiskümmend gladiaatorit surmaeelseis krampides.

      Need pealtvaatajad, kes olid kihla vedanud samniitide peale, olid juba veendunud võidus. Seitse samniiti olid ümber piiranud ja ahistasid kolme ellujäänud traaklast, kes selgapidi üksteise vastu toetudes moodustasid kolmnurga ja osutasid arvuliselt ülekaalus olevaile võitjaile meeleheitlikku visa vastupanu.

      Nende kolme traaklase hulgas oli Spartacus. Tema atleetlik figuur, imetlusväärne lihaste jõud, kõigi kehavormide harukordne harmoonia, võitmatu ja kõikumatu vaprus köitsid kõigi pealtvaatajate tähelepanu. Kahtlemata pidid need omadused teda esile tõstma harilike inimeste hulgast nimelt sel ajajärgul, millal inimese peavoorusteks peeti käte jõudu ja energiat. Pealegi paistis ta silma hariduse, ebatavaliselt ülla mõttelaadi ja hinge õilsuse poolest.

      Spartacus oli tol ajal umbes kolmekümne aastane. Pikad heledad juuksed ja tihe habe piirasid tema kaunist, mehist ja korrapärast nägu. Suured sinised elu- ja tundeküllased säravad silmad andsid tema näole, kui ta rahulik oli, pehme, heasüdamliku ilme. Kuid mitte niisugune polnud see praegu, kui ta, täis viha, välkuvate silmadega ja kohutava ilmega tsirkuses võitles.

      Spartacus oli sündinud Rhodope mägedes Traakias. Ta oli võidelnud roomlaste vastu, kui need tema kodumaale kallale tungisid. Sattunud vangi, arvati ta tema jõu ja vapruse tõttu leegioni, kus ta ilmutas haruldast vahvust, hiljem aga paistis niivõrd silma sõjas Mithridatese vastu, et määrati dekaaniks, see on kümnemehelise salga juhiks, ja sai autasuks pärja – corona civica. Aga kui roomlased uuesti traaklaste vastu sõda alustasid, siis Spartacus põgenes ja hakkas võitlema oma isamaa eest roomlaste vastu. Ta sai haavata ja võeti roomlaste poolt uuesti vangi, kuid surmanuhtluse asemel, mille alla ta oleks pidanud langema, mõisteti ta teenima gladiaatorina ja müüdi seepärast ühele lanistale, kellelt tema hiljem ostis Actianus.

      Kaks aastat oli möödunud sestsaadik, kui Spartacus oli saanud gladiaatoriks. Esimese lanistaga oli ta läbi rännanud peaaegu kõik Itaalia linnad, võtnud osa enam kui sajast võitlusest ja polnud kordagi raskelt haavata saanud. Kui tugevad ja mehised teised gladiaatorid ka polnud, Spartacus oli neist niivõrd üle, et jäi igas tapluses võitjaks ja saavutas laialdase kuulsuse oma vägitegudega Itaalia amfiteatreis ja tsirkustes.

      Actianus oli ostnud tema väga kõrge hinnaga – kaheteistkümne tuhande sestertsi eest, ja ehkki Spartacus kuulus talle juba kuus kuud, polnud ta teda veel kordagi lasknud esineda Rooma amfiteatreis, kas sellepärast, et ta väga hindas teda vehklemise, maadluse ja võimlemise õpetajana oma koolis, või sellepärast, et Spartacus oli läinud talle liiga kalliks maksma, selleks et riskida tema eluga võitlustes: tema surma korral makstav tasu poleks katnud lanista kahjusid.

      Seekord laskis Actianus Spartacusel esmakordselt esineda tsirkuses toimuvas verises võitluses: Sulla heldus, kes oli sel päeval võitlema määratud saja gladiaatori eest maksnud kena kahesaja kahekümne tuhande sestertsi suuruse summa, kattis väljaminekud Spartacuse eest, isegi kui ta oleks tapetud.

      Kuid siiski oli Actianus, kes seisis ühele kongiuksele najatudes, erutatud ja näost kahvatu ning jälgis süvenenult võitluse viimaseid hetki; ja kui keegi oleks teda tähelepanelikult vaadelnud, oleks ta vististi märganud, kuidas Actianus Spartacuse pärast mures oli. Elavaima osavõtuga jälgis ta iga tema poolt antud või tagasilöödud hoopi, sest pärast võitlust ellujäänud gladiaatorid said jälle lanista omandiks, välja arvatud need, kellele rahvas elu kinkis.

      «Julgemini, julgemini, samniidid!» karjusid tuhanded pealtvaatajad, kes olid vedanud kihla samniitide peale.

      «Pekske neid, raiuge need kolm barbarit maha!» ergutasid teised.

      «Anna neile, Nebulianus, peksa neid, Crixus, murra neid, murra, Porphyrios!» karjusid pealtvaatajad, kes hoidsid käes tabeleid, kuhu olid kirjutatud gladiaatorite nimed.

      Niisama valje hüüdeid kostis ka traaklaste poolehoidjailt, kellel oli jäänud ainult väga vähe šansse, aga kes siiski lootsid Spartacuse võitu: Spartacus oli alles haavamata, tema kiiver ja kilp vigastamata, ja just sel hetkel pistis ta läbi ühe teda ümbritsevast seistmest samniidist. Mürisevad käteplaksutused kostsid tsirkuses ja neile järgnes tuhandeid valje hüüdeid:

      «Julgemini, Spartacus! Braavo, Spartacus! Elagu Spartacus!»

      Kaks teist traaklast olid raskesti haavatud; nad andsid hoope aeglaselt ja lõid neid loiult tagasi, sest nende jõud oli juba otsas.

      «Kaitske mul selga!» hüüdis Spartacus, vehkides välkkiirelt oma väikese mõõgaga, millega ta pidi korraga tagasi lööma kõiki teda ühiselt ründavate samniitide mõõku. «Kaitske mul selga… veel silmapilk… ja me võidame.»

      Tema hääl katkes, rind tõusis tormiliselt, mööda kahvatut nägu veeresid suured higipiisad, välkuvais silmis aga põlesid võiduiha, viha ja meeleheide.

      Varsti kukkus teine samniit, kes oli saanud löögi kõhtu, Spartacuse läheduses, kattes areeni verega ja tuues surmaeelses agoonias kuuldavale metsikuid karjeid, hirmsat sõimu ja needusi. Samal silmapilgul varises üks kahest Spartacuse selja taga seisvast traaklasest purustatud pealuuga maha.

      Kogu tsirkus lõi mürisema käteplaginast, kisast ja ergutushüüdeist; pealtvaatajate silmad olid kiindunud võitlejaisse. Lucius Sergius Catilina, kes oli vedanud kihla traaklase peale, ei hinganud, ei näinud midagi peale selle verise võitluse ega pööranud silmi Spartacuse mõõgalt, nagu oleks tema elulõng kinnitatud selle mõõga külge. Spartacus tabas kolmandat samniiti unetuiksoonde parajasti sel silmapilgul, kui traaklane, Spartacuse ainuke tugi, mitmest löögist läbistatuna ilma ainsa oigeta surnult maha langes.

      Möirgamisetaoline kõmin läbis tsirkuse; seejärel tekkis sügav vaikus, niisugune vaikus, et võis selgesti kuulda gladiaatorite rasket katkendlikku hingamist. Kõigi pealtvaatajate närviline pinevus oli nii suur, et see oleks vaevalt võinud olla suurem, kui sellest võitlusest oleks olenenud Rooma saatus.

      Tänu seninähtamatule osavusele ja vehklemiskunstile oli Spartacus selles pikaldases, üle tunni kestnud võitluses saanud ainult kolm kerget haava, õigemini isegi ainult kriimustust; nüüd seisis ta üksinda nelja tugeva vastase vastu, kes olid küll СКАЧАТЬ