Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ etendusel, milles ma kaasa mängin.»

      «Ma tulen, ole kindel.»

      «Jää terveks, hüvasti, Tullius!» hüüdis korraga mitu häält.

      «Hüvasti, Cicero,» ütles noormehe kätt surudes ilus, väga tõsine, umbes viiekümne viie aastane leebe käitumisega mees, kes oli mingitud ja parfümeeritud.

      «Soosigu sind Thalia, üliosav Aesopus,» kostis noormees suure näitleja käepigistusele vastates.

      Lähenedes väga ilusale umbes neljakümneaastasele mehele, kes istus pingil Galeria läheduses, sirutas Cicero käe ja ütles:

      «Ja hõljugu sinu kohal üheksa muusat, võrratu Quintus Roscius, minu armas sõber!»

      Tasa ja viisakalt liikus Cicero läbi rahvahulga.

      Oma üliterava mõistuse, imesteldava mälu ja sünnipärase kõneosavuse tõttu oli Marcus Tullius Cicero kahekümne kuuendaks eluaastaks saavutanud püsiva, innuka ja visa tööga määratu suure kuulsuse niihästi filosoofina kui ka kõnemehena ja laialdaselt tuntud poeedina.

      Cicero möödus ridadest, mis eraldasid teda Catost ja Caepiost, astus nende juurde ja alustas vestlust Catoga, kelle vastu ta tundis suurt poolehoidu.

      «On see tõsi, mis sinust räägitakse?» küsis ta noorelt Catolt.

      «Tõsi,» vastas poiss. «Kas mul polnud õigus?»

      «Aga kuidas juhtus, et…?»

      «Ühenduses igapäevaste tapmistega,» ütles Cicerole kasvataja, «mis toimusid Sulla käsul, pidin ma nende kahe poisiga külastama diktaatorit umbes kord kuus, et ta suhtuks neisse heatahtlikult ja armulikult, arvaks nad oma sõprade hulka ja et tal iialgi ei tuleks meeletut mõtet neid pagendada. Ükskord tema juurest tulles ja üle foorumi minnes kuulsime südantlõhestavaid oigeid, mis kostsid Mamertiini vangla võlvide alt…»

      «Ja mina küsisin Sarpedonilt,» katkestas Cato, «kes seal karjub. «Sulla käsul tapetavad kodanikud,» vastas tema mulle. «Aga mille eest neid tapetakse?» küsisin mina. «Ustavuse eest vabadusele,» vastas Sarpedon…»

      «Ja siis,» hakkas Sarpedon kõnelema, Catot omakorda katkestades, «ja siis hüüdis see meeletu hirmsa häälega, mida kuulsid ümberolijad: «Oo, miks ei andnud sa mulle mõõka, et ma oleksin enne tapnud selle isamaa õela türanni?..»»

      «Seda, mis ma ütlesin, kinnitaksin ma selle inimese juuresolekul, kes paneb värisema kõiki, kuid mitte mind, poisikest – vannun kõigi Olümpose jumalate nimel!» ütles Cato kulme kortsutades.

      Ja hetke pärast, mille jooksul Cicero ja Sarpedon imestuses teineteisele üle poisi pea otsa vaatasid, hüüdis viimane täiel häälel:

      «Oo, kui ma kannaksin juba mehe toogat!..»

      «Mis sa siis teeksid, sa meeletu?» küsis Cicero ja lisas kohe juurde: «Parem vaiki!»

      «Ma kutsuksin kohtu ette Lucius Cornelius Sulla, süüdistaksin teda rahva ees…»

      «Jää ometi vait, jää vait!» ütles Cicero. «Kas sa tahad meid kõiki hädaohtu saata? Kahjuks on ju hirm jäätanud endise vere roomlaste soontes ja Sulla on tõesti õnnelik ja kõikvõimas.»

      «Selle asemel et kanda õnneliku nime või olla seda, peaks ta parem katsuma olla õiglane,» sosistas Cato. Cicero tungivaile manitsustele alistudes rahunes ta mõninga torisemise järel.

      Vahepeal lõbustasid andabatad rahvast farsiga – verise ja hirmsa farsiga, milles kõik kakskümmend õnnetut gladiaatorit pidid jätma elu.

      Sullat oli see vaatemäng juba ära tüüdanud. Süvenenud ühte mõttesse, mis oli vallanud teda mõne tunni eest, tõusis ta ja läks sinna, kus istus Valeria. Armastusväärselt kummardades ja hellitades teda pika pilguga, mida ta püüdis teha nii õrnaks, alistuvaks ja lahkeks, kui suutis, küsis Sulla temalt: «Oled sa vaba, Valeria?»

      «Mõne kuu eest hülgas minu mu mees, kuid mitte mõne minu häbistava süüteo pärast, vastupidi…»

      «Ma tean,» vastas Sulla, keda Valeria vaatas lahkelt mustade, poolehoidu ja armastust väljendavate silmadega.

      Vaikinud veidi, tasandas diktaator häält ja lisas: «Aga mind – kas sa mind hakkaksid armastama?»

      «Kõigest südamest,» vastas Valeria silmi maha lüües ja õrnalt naeratades.

      «Ka mina armastan sind, Valeria, ja arvan, et ma pole iial kedagi nii armastanud,» ütles Sulla, värin hääles.

      Tekkis lühike vaikus, siis suudles Rooma endine diktaator ilusa matrooni kätt ja lisas:

      «Kuu aja pärast saad sa minu naiseks.»

      Ja sõprade saatel lahkus ta tsirkusest.

      III peatükk

      VENUS LIBITINA TRAHTER

      Ühes Esquilinuse kõige kõrvalisemas, kitsamas ja räpasemas tänavas, mis asetses Servius Tulliuse aegse vana linnamüüri juures, leidus päeval ja öösel – ja enam just öösiti – avatud trahter, mis oli pühendatud Venus Libitinale, see on Matuse Venusele, jumalannale, kelle võimu alla kuulusid matused ja hauad. See trahter oli tõenäoliselt saanud oma nime sellest, et ta oli lihtrahva surnuaia ja välja vahel, kuhu visati orjade ja kõige põlastusväärsemate inimeste laibad. Pool sajandit hiljem asutas rikas Maecenas sellele väljale oma kuulsad aiad, kust saadi omaniku toredate söömaaegade jaoks maitsvat juurvilja ja suurepärast puuvilja, mis kasvas plebeide luudest väetatud maal.

      Trahteri sissekäigu kohal oli Venuse kujutis, mis meenutas rohkem vastikut megääri kui ilujumalannat. See kujutis oli mõne viletsa maalri pintslisünnitis, tehtud purjuspäi. Tuules kõikuv latern valgustas vaest Venust, kellele see sugugi kasuks ei tulnud, et teda paremini näha võis. Kuid vilets valgustus oli küllaldane selleks, et juhtida möödaminejate tähelepanu kuivanud oksale, mis oli kinnitatud trahteri sissekäigu kohale.

      Väikesest madalast uksest sisseastunud külastaja laskus alla mõnest korratult üksteise peale pandud kivist, mis asendasid astmeid, ja sattus niiskesse suitsunud tuppa.

      Sissekäigust paremat kätt oli seina ääres kolle, kus leegitses tuli ja tinanõudes valmis mitmesuguseid toite, muu hulgas traditsioonilist verivorsti ja tingimata kotlette, mille sisu keegi ei oleks soovinud teada saada. Neid roogi valmistas Lutatia Ühesilmaline, selle räpase asutise omanik ning perenaine.

      Seinte äärde olid paigutatud mõned vanad söögilauad, mille ümber seisid pikad kohmakad pingid ja lonkavad järid.

      Sissekäigu vastas olevast seinast viis uks teise tuppa, mis oli esimesest väiksem ja vähem räpane. Siin oli keegi nähtavasti mitte eriti häbelik kunstnik naljapärast katnud kõik seinad õige rõvedate piltidega.

      Esimese koidutunni paiku (umbes kell üks öösel) oli Venus Libitina trahter täis külastajaid, kes valjusti lobisedes ei täitnud jutukõmina ja lärmiga mitte ainult osmiku enda, vaid ka tänava.

      Lutatia Ühesilmaline ja tema orjatar – nõgimust etiooplanna – askeldasid kõigest jõust, et rahuldada januste ja näljaste külaliste igast küljest kostvaid nõudmisi.

      Venus Libitina kõrtsi külastajad kuulusid Rooma kõige СКАЧАТЬ