Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kuid äkki lõid tema silmad välkuma; tal tuli pähe mõte rakendada vana taktikat, mida Horatiused olid kasutanud Curiatiuste vastu.

      Ja ta pani jooksu. Samniidid tema järel.

      Spartacus polnud jooksnud veel viitkümmend sammugi, kui ta äkki pöördus, sööstis temale lähima samniidi kallale ja pistis kõvera mõõga talle rindu. Samniit vankus, heitis käed üles nagu tuge otsides ja kukkus; sel ajal oli Spartacus jõudnud teise vaenlase juurde, tõrjus kilbiga tema mõõgahoobi tagasi ja surmas ta sealsamas. Kostis vaimustatud hüüdeid pealtvaatajailt, kes nüüd peaaegu kõik olid traaklase poolt.

      Vahepeal lähenes kolmas, üleni haavadega kaetud samniit. Spartacus lõi talle kilbiga pähe, pidamata vajalikuks mõõka tarvitada ja nähtavasti soovimata teda tappa. Löögist uimastatud samniit pöörles kaks korda koha. peal ringi ja kukkus. Viimne tema seltsimeestest, kelle jõud ka juba lõppenud oli, ruttas talle appi. Spartacus tungis energiliselt talle kallale, kuid soovimata vastast tappa, tegi ta mõne hoobiga relvituks. Seejärel surus ta samniidi enda vastu ja paiskas maha, sosistades talle kõrva:

      «Julgust, Crixus, ma loodan sind päästa!»

      Nende sõnadega asetas ta ühe jala Crixuse rinnale, teise jala põlve aga kilbihoobist uimastatud samniidi rinnale ja jäi selles asendis rahva otsust ootama.

      Tsirkuses kostsid kestvad üksmeelsed käteplaksutused, kõrvulukustavad nagu maa-aluse kõue kõmin; peaaegu kõik pealtvaatajad tõstsid üles esimese ja keskmise sõrme, ja mõlema samniidi elu oli päästetud.

      «Küll on tugev mees!» ütles Sullale Catilina, kelle laubal voolas suuri higipiisku. «Küll on tugev mees! Ta oleks pidanud sündima roomlasena!»

      Sel ajal hüüdsid sajad hääled:

      «Vabadust vaprale Spartacusele!»

      Gladiaatori silmis lõi hiilgama ebatavaline sära, tema nägu muutus veel kahvatumaks, kui see oli, ja ta surus käe südamele, nagu tahaks ta selle metsikut kloppimist vaigistada.

      «Vabadust, vabadust!» kordasid tuhanded hääled.

      «Vabadus!» sosistas gladiaator summutatud häälel. «Vabadus!.. Oo, Olümpose jumalad, tehke, et see poleks unenägu!» Ja ta tundis, et tema ripsmed niiskusid pisaraist.

      «Ta deserteeris meie leegionidest!» kostis vali hääl. «Ei või anda vabadust desertöörile!»

      Ja siis karjusid vihaselt paljud kodanikud, kes olid Spartacuse mehisuse tõttu kaotanud oma panused:

      «Ei, ei, ta on desertöör!»

      Traaklase nägu tõmbles hirmsasti ja järsult pööras ta pea sinnapoole, kust oli kostnud esimene süüdistushüüe tema vastu. Vihast välkuvate silmadega otsis ta seda, kes oli hõiganud.

      Kuid samal ajal karjusid tuhanded hääled:

      «Vabadust, vabadust, vabadust Spartacusele!»

      On võimatu kirjeldada tunnet, mida vaene gladiaator läbi elas. Tema jaoks oli otsustamisel küsimus, mis oli tõsisem kui elu ise, ja hirmus ärevus peegeldus sel hetkel tema kahvatus näos. Lihaste liikumine ja silmade sära ilmutasid selgesti võitlust hirmu ja lootuse vahel. Ja see mees, kes oli poolteist tundi võidelnud surmaga, kes polnud ilmutanud vähimatki hirmu märki siis, kui oli jäänud üksi nelja vastase vastu – see mees tundis oma põlvi nõtkuvat, ja et mitte meelemärkusetult keset tsirkust maha kukkuda, toetus ta ühe loraariuse õlale, kes oma seltsimeestega oli tulnud puhastama areeni laipadest.

      «Vabadust, vabadust!..» karjus rahvahulk edasi.

      «Ta väärib seda tõesti,» ütles Catilina Sullale kõrva.

      «Ja ta jääb selle vääriliseks!» hüüdis Valeria, keda Sulla sel hetkel vaimustatult imetles.

      «Hea küll,» ütles Sulla, vaadates küsivalt Valeria silmadesse, mis näisid õrnuse, armastuse ja kaastundega anuvat armu gladiaatorile. «Hea küll… olgu nii!..»

      Ja Sulla kummardas pea nõusoleku märgiks. Spartacus sai pealtvaatajate valjude kiiduavalduste saatel vabaks.

      «Sa oled vaba,» ütles loraarius Spartacusele. «Sulla kinkis sulle vabaduse.»

      Spartacus ei vastanud ega liigutanud end. Tema silmad olid suletud ja ta ei tahtnud neid avada, kartes, et viimati kaob unistus, mida ta oli nii kaua hellitanud ja mille teostumisse ta ei julgenud uskuda.

      «Oma vaprusega sa laostasid mu, kurjategija!» pomises kellegi hääl gladiaatori kõrva.

      Nende sõnade juures Spartacus ärkas. Tema ees seisis lanista Actianus. Tõepoolest, viimane oli tulnud ühes loraariustega areenile, et õnnitleda Spartacust, sest ta arvas alles, et Spartacus jääb tema omandiks. Kuid nüüd ta juba needis Spartacuse vaprust. Rahva tema arust rumal kaastunne ja Sulla ebakohane suuremeelsus läksid talle maksma kaksteist tuhat sestertsi.

      Lanista sõnad veensid traaklast selles, et ta ei unele: ta tõusis kogu oma hiigelpikkuses püsti, kummardas alguses Sullale, siis rahvale ja lahkus areenilt rahva hulgas uuesti puhkenud kiiduavalduste saatel.

      «Ei, mitte jumalad pole kõiki asju loonud,» kõneles sel hetkel Titus Lucretius Carus, jätkates pikka vestlust, mis tal oli väikese Cassiusega ja noore Gaius Memmius Gemellusega, oma parima sõbraga. Temale pühendas Lucretius hiljem oma poeemi «Asjade loomusest», mis tal oli kavatsusel juba sel ajal.

      «Aga kes on siis loonud maailma?» küsis Cassius.

      «Mateeria igavene liikumine ja nägematute kehakeste, molekulide ühinemine. Ah! Sa näed maa peal ja taevas tervet hulka tekkivaid kehi ja ilma varjatud tekkepõhjusi mõistmata arvad, et need on jumalate loodud. Miski ei võinud ega või iialgi tekkida ei-millestki.»

      «Aga mis on siis Jupiter, Juno, Saturnus?..» küsis hämmastunud Cassius.

      «See on inimliku teadmatuse ja inimliku hirmu looming. Ma tutvustan sind, armas poiss, suure Epikurose ainuõige õpetusega: tema, kes ei kartnud ei mürisevat taevast, ei maa peal hirmu tekitavaid maavärinaid, ei jumalate võimsust ega nende kujuteldavaid välke, julges tungida looduse kõige varjatumaisse saladustesse ja niiviisi avastas asjade päritolu ja põhjuse.»

      Sel hetkel hakkas Cassiuse kasvataja peale käima, et nad tsirkusest lahkuksid. Poiss nõustus ja tõusis püsti; tema järel tõusid Lucretius ja Memmius. Nad möödusid kohast, kus istus Sulla poeg Faustus, kelle ees seisis temaga lahkelt vesteldes Pompeius Suur. Cassius peatus ja ütles Faustuse poole pöördudes:

      «Ma tahaksin, Faustus, et sa nii kuulsa kodaniku ees nagu Pompeius Suur kordaksid meeletuid sõnu, mis sa laususid üleeile koolis, nimelt et sinu isa talitas hästi, võttes roomlastelt vabaduse ja hakates meie isamaa türanniks. Ma tahaksin seda sellepärast, et Pompeiuse juuresolekul ma peksaksin su veel kõvemini läbi kui üleeile, mil ma su näo rusikatega puruks lõin, nii et hoopide jäljed veel praegugi näha on.»

      Asjata ootas Cassius Faustuselt vastust. See kummardas pea poisi imesteldava vapruse ees, kes leegitsevast armastusest vabaduse vastu ei kartnud lüüa Rooma valitseja poega.

      Ja kummardanud aupaklikult Pompeiusele, lahkus Cassius tsirkusest ühes Memmiuse, Lucretiuse ja kasvatajaga.

      Samal ajal tõusis Surmavärava kohal istuv umbes kahekümne kuue aastane noormees. Tal oli õrnast haiglasest näost hoolimata majesteetlik, СКАЧАТЬ