Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ külaliseks kõigis Esquilinuse ja Subura odavais restoranides ja kõrtsides, kus need õnnetud tavaliselt kogunesid.

      Peale selle räägiti salaja, et tema oli üks neid, kelle abi kasutasid sisemiste rahutuste ajal patriitsid, tehes talle ülesandeks värvata suurel hulgal gladiaatoreid. Kõneldi, et tema käsutuses olid terved gladiaatorite malevad ja et määratud ajal ilmus ta nendega foorumile või komiitsidele, kui seal arutati mõnd tähtsat asja, millega seoses oli vaja hirmutada kohtunikke, tekitada segadust ja vahel isegi korraldada taplust. Kinnitati, et Trebonius ammutas oma tutvusest gladiaatoritega suurt kasu.

      Kuidas lugu oligi, aga õige oli see, et Trebonius oli nende sõber ja soosija, ja seepärast ruttaski ta sel päeval pärast tsirkuses toimunud vaatemängude lõppu väljapääsu juurde, kus ootas, kuni ilmus Spartacus, kaelustas teda, suudles ja õnnitles ning kutsus õhtusöögile Venus Libitina trahterisse.

      Trebonius astus Lutatia trahterisse Spartacuse ja gladiaatorite grupi saatel.

      Kärarikaste tervitustega võtsid juba trahteris olevad külalised juurdetulijaid vastu. Tsirkusemängudel viibinud olid uhked, et võisid näidata õnnelikku ja vahvat Spartacust – päevakangelast – neile, kes teda veel ei tundnud.

      «Siia, siia, vapper gladiaator,» ütles Lutatia, Spartacuse ja Treboniuse ees teise tuppa minnes, «siin on teile õhtusöök valmis pandud. Tulge, tulge,» lisas ta juurde, «sinu Lutatia mõtles sinu peale, Trebonius, ja loodab, et sai hakkama nii hea jänesepraega, missugust pole pakutud isegi Marcus Crassuse juures.»

      «Kohe takseerime, mis sa siin oled valmistanud, vana kelm,» vastas Trebonius perenaisele õlale patsutades, «esialgu aga too meile kruus veliterni veini! On see vana?»

      Lõbusad naljad ja elav vestlus täitsid varsti toa valju käraga. Ainult Spartacus üksi, keda kõik imetlesid, ülistasid ja hellitasid, polnud lõbus, sõi vastumeelselt ega naljatanud – võib-olla oli see nii paljude sel päeval läbielatud erutuste tagajärg. Nukrusepilv varjutas tema laupa ja ei lahkus, teravmeelsed naljad ega naer ei lõbustanud teda.

      «Herculese nimel!.. Ma ei mõista sind,» ütles viimaks Trebonius, kes nägi, et Spartacuse peeker on alles täis. «Mis sul viga on?.. Sa ei joo…»

      «Miks oled sa nukker?» küsis omakorda üks kutsutuist.

      «Jumalate ema Juno nimel!» hüüdis teine gladiaator, kelles hääldamise järgi võis ära tunda samniiti. «Võib arvata, et me ei istu mitte sõprade keskel olengul, vaid peietel ja et sa ei pühitse mitte vabakssaamist, vaid nutad oma ema surma pärast.»

      «Minu ema!» lausus nendest sõnadest vapustatud Spartacus sügava ohkega. Ja kuna ta ema meenutades veel nukramaks muutus, siis tõusis endine lanista Trebonius ja hüüdis peekrit tõstes:

      «Panen ette juua vabaduse auks!»

      «Elagu vabadus!» hüüdsid õnnetud gladiaatorid välkuvate silmadega, püsti karates ja oma peekreid tõstes.

      «Sa oled õnnelik, Spartacus, et said vabaduse juba eluajal,» ütles noor heledajuukseline gladiaator meelekibedusega, «meie aga saame ta alles surres.»

      Esimese vabaduse auks hõigatud hüüde juures selgines Spartacuse ilme; ta tõusis püsti kirka näoga, naeratavate huultega, tõstis oma peekri kõrgele ja hüüdis selge, tugeva, kõlava häälega:

      «Elagu vabadus!»

      Aga gladiaatori nukrate sõnade ajal tõstis Spartacus peekri vastumeelselt huultele. Ta ei suutnud seda lõpuni tühjendada ja laskis kurbuse- ning meeleheitehoos pea norgu. Ta pani peekri lauale, istus huuli kokku pigistades oma kohale ja vajus sügavaisse mõtteisse.

      Tekkis vaikus, mille kestel kümne gladiaatori pilgud, milles oli kadedust ja rõõmu, olid pööratud õnnelikule seltsimehele.

      Selle vaikuse katkestas Spartacus. Nagu oleks ta üksi või pooleldi teadvusetu, hakkas ta liikumatu ja mõtliku pilguga lauale vaadates pikkamisi, sõnahaaval midagi sosistama: see oli üks salm laulust, mida gladiaatorid Actianuse koolis harjutus- ja vehklemistundides tavaliselt omaette laulsid:

      Ta sündis vaba mehena,

      ei painutanud selga;

      siis võõrsil vapralt võideldes

      sai vangirauad jalga.

      Nüüd tema võitlus au ei tee

      ta rahva jumalaile.

      Ei ole enam kaitseks see

      ta maale, armsamaile.

      Vaid võitlusmängus sureb

      gladiaator…

      «Meie laul!» sosistasid mõned gladiaatorid imestuse ja rõõmuga.

      Spartacuse silmad lõid nii heledasti särama, et võis kergesti aimata, kui ääretult õnnelik ta on. Siis muutus ta jälle süngeks ja ükskõikseks ning küsis hajameelselt oma õnnetuskaaslastelt:

      «Missugusesse kooli te kuulute?»

      «Lanista Julius Rabetiuse kooli.»

      Spartacus võttis laualt oma peekri, tühjendas selle, ja justkui pöördudes sel hetkel sisseastuva orjatari poole, ütles ükskõikse häälega:

      «Valgust!»

      Gladiaatorid vahetasid kiiresti pilke ja heledajuukseline noormees lisas juurde hajameelse ilmega, nagu jätkates alustatud vestlust:

      «Ja vabadust… Sa said ta ärateenitult, vapper Spartacus.»

      Spartacus vahetas temaga paljutähendava pilgu. Sel hetkel kostis uksele ilmunud mehe vali hääl: «Jah, sina oled vabaduse ära teeninud, võitmatu Spartacus!»

      Kõik pöörasid pea ukse poole. Lävel seisis Lucius Sergius Catilina, mehine kogu avarasse tumedasse mantlisse mähitud.

      Kui Catilina lausus sõna «vabadus», peatusid temal Spartacuse ja kõigi gladiaatorite küsivad pilgud.

      «Catilina!» hüüdis Trebonius, kes istus seljaga ukse poole ja polnud seepärast mitte kohe sisseastujat silmanud. Ta läks talle kiiresti vastu, kummardas aupaklikult, tõstis tervituseks käe kombekohaselt huultele ja sõnas:

      «Tere, tere, kuulsusrikas Catilina… Missugusele heale jumalannale, meie kaitsjale, võlgneme tänu au eest näha sind meie keskel?»

      «Ma otsisin just sind, Trebonius,» ütles Catilina.

      «Ja ka sind,» lisas ta siis juurde Spartacuse poole pöördudes.

      Kuuldes Catilina nime, kes oli kogu Roomas kuulus oma julmuse, oma märatsemiste, oma jõu ja mehisuse poolest, vahetasid gladiaatorid hämmastunult, isegi ehmunult pilke. Mõned kahvatasid. Ka Spartacus ise, kelle vapras rinnas süda iial hirmu pärast ei värisenud, võpatas patriitsi kohutavat nime kuuldes. Laupa kortsutades suunas ta pilgu Catilina silmadesse.

      «Mind?» küsis ta imestunult.

      «Jah, just sind,» vastas Catilina rahulikult, võttes istet temale pakutud pingil ja andes kõigile märku istuda.

      «Ma ei teadnud, et kohtan sind siin ega isegi lootnud seda, aga olin peaaegu veendunud, et leian siit sinu, Trebonius, ja et sina juhatad mulle, kust võib leida seda julget ja tublit meest.»

      Üha enam hämmastudes vaatas Spartacus uurivalt Catilinat.

      «Sulle СКАЧАТЬ