Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

      See lauluke võeti vastu valju naerulaginaga: retiaariusel oli korda läinud pealtvaatajate sümpaatia täielikult tagasi võita. Kiiduavalduste torm kostis selle inimese aadressil, kes ilma relvata ja haavatuna, verest tühjaks joostes leidis endas mehisust naljatada ja naerda.

      Vastase pilkeist vihale ärritatud mirmillo tormas raevuselt tema peale. Kuid hüpetega taganedes ja osavasti lööke vältides hüüdis retiaarius:

      «Tule, gallialane! Täna õhtul saadan ma tublile Charonile praetud kala!»

      See uus nali meeldis rahvahulgale väga ja kutsus välja uue kallaletungi mirmillo poolt, kelle peale retiaarius heitis oma võrgu, seekord nii osavasti, et vastase täiesti selle sisse mässis. Rahvas plaksutas valjusti.

      Mirmillo tegi tohutuid pingutusi, et võrgust vabaneda, kuid mässis end pealtvaatajate valju naeru saatel ikka enam sisse. Samal ajal sööstis retiaarius sinna, kus oli maas tema kolmhark. Ta jõudis kiiresti kohale, tõstis hargi üles, ja joostes tagasi mirmillo juurde, hüüdis teel:

      «Charon saab kala!.. Charon saab kala!»

      Aga kui ta vastasele üsna lähedale jõudis, käristas see võrgu atleedikäte meeleheitliku, herkulesliku pingutusega puruks. Võrk libises alla mirmillo jalgade juurde ega lasknud tal paigast liikuda, aga tema käed said vabaks ja ta võis retiaariuse kallaletungi vastu võtta.

      Jälle kostis käteplaginat. Rahvahulk jälgis pingsalt kõiki vastaste liigutusi, kõiki võtteid. Olenes ju kahevõitluse tulemus igast väiksemastki juhusest. Samal silmapilgul, kui mirmillo võrgu puruks rebis, jooksis retiaarius tema juurde ja andis vaenlasele kogu keha pingutades hargiga tugeva hoobi. Mirmillo tõrjus hoobi tagasi kilbiga, mis seejuures kildudeks purunes. Siiski haavas hark gladiaatorit, ja tema palja käe kolmest haavast purskas verd. Peaaegu samal hetkel haaras mirmillo hargist kiiresti vasaku käega kinni, viskus kogu oma keha raskusega vastase peale ja pistis talle mõõgatera pooles pikkuses paremasse puusa.

      Haavatud retiaarius jättis kolmikhargi vastase kätte ja pani jooksu, areeni verega niisutades. Kuid jooksnud sammu nelikümmend, kukkus ta põlvele ja langes siis kummuli maha. Mirmillo, kes samuti oli kukkunud oma keha raskuse ja tugeva hoobi mõjul, tõusis nüüd üles, vabastas jalad võrgust ja sööstis kiiresti langenud vaenlase peale.

      Tormilised kiiduavaldused saatsid neid viimseid võitluse hetki ja kestsid isegi veel siis, kui retiaarius vasaku käe küünarnukile toetudes näitas rahvahulgale oma surnukahvatuks muutunud nägu. Valmistudes kartmatult ja väärikalt surma vastu võtma, pöördus ta tavakohaselt, mitte aga sellepärast, et lootis surmast pääseda, pealtvaatajate poole palvega kinkida talle elu.

      Jalg vastase kehale asetatud, pani mirmillo mõõga talle vastu rinda, tõstis pea ja laskis pilgul mööda pealtvaatajate ridu ringi käia, et nende otsust teada saada.

      Enam kui üheksakümmend tuhat meest, naist ja last langetasid parema käe pöidla allapoole – surma märgiks, ja vähem kui viisteist tuhat halastajat tõstsid ta üles esimese ja keskmise sõrme vahelt – võidetud gladiaatorile elu kinkimise märgiks.

      Üheksakümne tuhande inimese hulgas, kes pöidla allapoole langetasid, oli rohkesti süütuid ja halastajaid Vesta neitseid, kes soovisid pakkuda endale õnnetu gladiaatori surma vaatemänguga ainulaadset lõbu.

      Mirmillo oli juba valmis retiaariust läbi torkama, kui see äkki haaras vastase käest mõõga ja tohutu jõuga pistis selle endale ise kuni pidemeni südamesse. Mirmillo tõmbas aurava verega kaetud mõõga kiiresti välja, retiaarius aga kergitas end piinavas agoonias ja hüüdis hirmsa häälega, milles polnud enam midagi inimlikku:

      «Olge neetud!..» – kukkus selili ja suri.

      II peatükk

      SPARTACUS AREENIL

      Rahvas aplodeeris pööraselt ja arutles äsjast sündmust, täites tsirkuse saja tuhande häälekõmaga.

      Mirmillo eemaldus kongidesse, kust väljusid Pluto, Mercurius ja loraarius ning vedasid retiaariuse laiba konksudega Surmavärava kaudu areenilt minema. Koht, kuhu oli jäänud suur vereloik, kaeti ülipeene läikiva marmoripulbriga, mis oli väikestes kottides toodud naabruses asetsevatest Tivoli kivimurdudest, ja see lõi uuesti päikeses sätendama nagu hõbe.

      Aplodeeriv rahvahulk hüüdis kestvalt, nii et tsirkus kajas:

      «Elagu Sulla!»

      Sulla pöördus tema kõrval istuva Gnaeus Cornelius Dolabella poole, kes oli kaks aastat tagasi olnud konsul, ja ütles:

      «Minu kaitsja Delphi Apollo nimel, küll on alatu rahvas! Kas ta plaksutab minule? Mitte midagi sellesarnast! Ta plaksutab minu kokkadele, kes valmistasid talle eile maitsvaid ja külluslikke roogi.»

      «Miks ei valinud sa endale kohta oppidumil?» küsis Sullalt Gnaeus Dolabella.

      «Kas sa ehk arvad, et see koht oleks teinud mind kuulsamaks?» kostis Sulla ja lisas hetke pärast:

      «Näib, et lanista Actianus on müünud mulle päris kena kaupa.»

      «Oo, sa oled helde, oled suur!» ütles senaator Titus Aquitius, kes istus Sulla kõrval.

      «Tabagu Jupiteri välk kõiki alatuid meelitajaid!» hüüdis eksdiktaator, ägedalt parema käega oma õlast kinni haarates ja seda tugevasti sügades, sest vastikute parasiitide hammustused tekitasid piinavat kihelust.

      Ja hetke pärast lisas ta juurde:

      «Ma loobusin diktatuurist, pöördusin tagasi eraellu, aga teie tahate ikkagi näha minus isandat. Põlastusväärsed olendid! Te võite elada ainult orjuses.»

      «Mitte kõik pole sündinud orjuse jaoks, oo Sulla,» väitis julgesti vastu üks Sulla saatjaskonda kuuluv patriits, kes tema läheduses istus.

      See julge mees oli Lucius Sergius Catilina. Ta oli sel ajal umbes kakskümmend seitse aastat vana. Ta oli pikakasvuline, võimsa rinna, laiade õlgade ja lihaseliste kätega. Tihedad mustad juuksed katsid ta suurt pead; tema tõmmu mehine ja energiline nägu laienes meelekohtadelt; tema laial laubal laskus suur verest paisunud veen nina poole; tumehallid silmad säilitasid alati julma ja hirmsat ilmet; tema võimuka ja teravajoonelise näo kõiki muskleid aga läbisid närvilised tõmblused, mis reetsid tähelepanelikule vaatlejale tema hinge vähimaidki tundeid.

      Selleks ajaks, millal algab meie jutustus, oli Lucius Sergius Catilina omandanud hirmsa inimese kuulsuse. Kõiki heidutas tema kohutav äkilisus. Nii oli ta tapnud rahulikult mööda Tiberi kallast mineva patriitsi Gratidianuse selle pärast, et viimane oli keeldunud laenamast talle varanduse pantimise vastu suurt summat raha, mida Catilina vajas oma tohutute võlgade tasumiseks, sest neid tasumata ei võinud ta pääseda ühessegi riigiametisse.

      See oli proskriptsioonide aeg – aeg, millal Sulla küllastamatu julmus oli uputanud kogu Rooma verre. Gratidianust polnud proskriptsiooninimekirjades, ta kuulus isegi Sulla parteisse; kuid Gratidianus oli väga rikas, proskriptsiooninimekirjadesse märgitute varandus aga konfiskeeriti. Seepärast, kui Catilina tassis Gratidianuse laiba Sulla juurde, kes kuurias koosolekul viibis, ja viskas ta diktaatori jalge ette sõnadega, et ta oli tapnud Gratidianuse kui Sulla ja isamaa vaenlase, siis ei osutunud diktaator mitte eriti väiklaseks ja sulges silmad mõrva ees, seevastu aga avas nad pärani Gratidianuse tohutule varandusele.

      Varsti pärast seda läks Catilina tülli oma vennaga, mõlemad paljastasid mõõga. Aga Sergius Catilinal ei olnud mitte ainult haruldane СКАЧАТЬ