Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

      Sulla nägu oli hirmus. Mitte et ta täiesti harmoonilised ja korrapärased näojooned oleksid olnud jämedad – vastupidi, tema kõrge laup, esileulatuv nina, mis mõnevõrra meenutas lõvi oma, üsna suur suu ja võimukad huuled tegid ta isegi ilusaks; seda korrapäraste joontega nägu piirasid punakad tihedad juuksed ja valgustasid sinihallid silmad – elavad, sügavad ja läbitungivad, millele oli samaaegselt omane niihästi kotkasilmade hiilgus kui ka hüääni viltune, varjatud pilk. Nende alati julmade ja võimukate silmade igas liigutuses võis lugeda käskimisiha ja verejanu.

      Meie poolt kujutatud tõetruu portree Sullast ei õigustaks epiteeti «hirmus», mida me tarvitasime tema näost kõneldes, see oli aga tõesti hirmus – kaetud mingisuguse vastiku määrdunudpunase lööbega, mille vahel siin-seal paistsid valged laigud, nii et ühe Ateena narri iroonilise väljendi järgi oli see väga sarnane mauri näoga, mis on jahuga üle puistatud.

      Aeglasel sammul, elust küllastunud inimese ilmega astus Sulla tsirkusse. Lumivalgest villasest riidest tuunika peal, mis oli ümberringi kuldse ornamendiga kirjatud, kandis ta rahvusliku palliumi või traditsioonilise tooga asemel väga elegantset eredat purpurist hlamüssi, mis oli ääristatud kullaga ja kinnitatud paremal õlal ülihinnaliste vääriskividega kaunistatud kuldse pandlaga. Inimesena, kes põlgusega suhtus kogu inimkonnasse, eriti aga oma kaaskodanikesse, oli Sulla esimene neist vähestest, kes hakkasid kandma kreeka hlamüssi.

      Rahvahulga käteplagina juures kõverdusid Sulla huuled muigele ja ta sosistas: «Plaksutage, plaksutage, rumalad oinad!»

      Vahepeal andsid konsulid signaali etenduse alustamiseks, ja gladiaatorid, arvult sada meest, väljusid kongidest, rivistusid kolonni ning hakkasid ümber areeni sammuma.

      Esimeses reas läksid retiaarius ja mirmillo. Nemad pidid esimestena teineteisega võitlema. Minnes vestlesid nad rahulikult omavahel, ehkki võitluse silmapilk oli väga lähedal. Neile järgnesid üheksa lakveaatorit, kes olid relvastatud ainult kolmharkidega ja võrkudega, mida nad pidid heitma üheksa kilpide ja mõõkadega relvastatud sekuutori peale.

      Nende üheksa paari järel sammus kolmkümmend paari gladiaatoreid. Nemad pidid võitlema üksteisega, kolmkümmend võitlejat kummaltki poolt, ja niiviisi jäljendama tõelist lahingut.

      Kolmkümmend neist olid traaklased, teised kolmkümmend – samniidid, suurekasvulised ja tugevad noormehed, kes paistsid silma ilu ja sõjaka välimuse poolest.

      Traaklased olid relvastatud lühikeste kõveraotsaliste mõõkadega ja väikeste nelinurksete kumerapinnaliste kilpidega; peas olid neil väikesed näovarjuta kiivrid – lühidalt, neil oli selle rahva relvastus, millesse nad kuulusid. Peale selle olid uhked traaklased riietatud lühikestesse erepunasest purpurist tuunikaisse, kiivri kohal aga lehvis igaühel kaks musta sulge. Kolmkümmend samniiti kandsid omakorda Samniumi sõjameeste relvastust, see on: lühikesi sirgeid mõõku, kinnisi tiibadega kiivreid, väikesi ruudukujulisi kilpe, rauast käsivarrekaitseid, mis varjasid paremat, kilbist kaitsmata kätt, ja lõpuks sääreturviseid, mis kaitsesid vasakut jalga. Samniidid olid riietatud helesiniseisse tuunikaisse ja nende kiivrid olid ehitud kahe valge sulega.

      Rongkäigu lõpetasid kümme paari andabatasid, kes olid riietatud lühikestesse valgetesse tuunikatesse ja relvastatud ainult lühikeste terariistadega, mis rohkem sarnanesid lihtsate nugadega kui mõõkadega; pead kattis igaühel kiiver, mille langetatud ja kinnitatud näovari oli korrapäratu, väga väikesed avaused silmade jaoks. Kakskümmend õnnetut pidid võitlema üksteisega nagu pimesikku mängides, lõbustades pealtvaatajaid seni, kuni loraariused – eriti selleks määratud tsirkuseteenrid – kihutavad nad tuliste oradega lähestikku kokku, et nad üksteist tapaksid.

      Need sada gladiaatorit sammusid ümber areeni pealtvaatajate käteplaksutuste ja hüüete saatel. Jõudes kohani, kus viibis Sulla, tõstsid nad pea ja hüüdsid vastavalt lanista Actianuse õpetusele kooris:

      «Tervitus sulle, diktaator!»

      «Üsna kena, üsna kena!» ütles Sulla, pöördudes lähedalolijate poole ja vaadeldes mööduvaid gladiaatoreid paljudes võitlustes proovitud võitja kogenud pilguga. «Need julged ja tugevad noormehed tõotavad ilusat vaatemängu. Häda Actianusele, kui läheb teisiti! Nende viiekümne paari gladiaatori eest võttis ta kelm minult kakskümmend tuhat sestertsi.»

      Gladiaatorite rongkäik tegi täisringi ümber areeni, tervitas konsuleid ja läks tagasi oma kongidesse. Hõbedaselt sätendaval areenil jäid silm silma vastu ainult kaks meest – mirmillo ja retiaarius.

      Tekkis sügav vaikus ja kõik pilgud pöördusid neile kahele tapluseks valmis olevale gladiaatorile.

      Mirmillo, päritolult gallialane, oli ilus pikakasvuline blond noormees, osav ja tugev; peas oli tal kiiver, mida ehtis hõbekala; ühes käes hoidis ta väikest kilpi, teises lühikest laia mõõka. Retiaarius, kes oli relvastatud ainult kolmhargi ja võrguga ning riietatud lihtsasse helesinisesse tuunikasse, peatus kahekümne sammu kaugusel mirmillost ja näis kaalutlevat, kuidas teda kõige paremini võrku püüda.

      Mirmillo seisis, vasak jalg ette sirutatud ja toetudes kogu keha raskusega veidi painutatud põlvedele. Ta hoidis mõõka peaaegu parema puusa juurde langetatuna ja ootas retiaariuse kallaletungi.

      Äkki tegi retiaarius pika hüppe mirmillo poole ja heitis võrgu mõne sammu kauguselt välkkiirelt tema peale. Kuid mirmillo hüppas samal hetkel kiiresti paremale, pääses võrgu eest, kummardudes peaaegu maani, ja sööstis retiaariuse peale. Nähes, et ta kallaletung oli äpardunud, pistis see kiiresti jooksu. Mirmillo hakkas teda jälitama, kuid hoopis osavam ja kärmem retiaarius jooksis terve ringi ümber areeni, jõudis tagasi sinna, kuhu oli jäänud tema võrk, ja võttis selle maast üles.

      Sel hetkel, kui ta võrgu haaras, jõudis mirmillo talle peaaegu järele. Pöördudes äkki just siis, kui tema vastane oli valmis talle kallale tormama, heitis retiaarius talle võrgu peale. Aga mirmillo viskus silmili maha ja jõudis end niiviisi jälle päästa. Juba tõusis ta kiire hüppega jalule, ja retiaarius, kes oli suunanud temale kolmhargi, riivas teravikuga ainult gallialase kilpi.

      Siis pani retiaarius uuesti jooksu, saadetud nördinud rahvahulga nurinast. Pealtvaatajad tundsid end solvatuina sellest, et gladiaator oli julgenud tsirkusesse esinema tulla, oskamata tarvilikul määral võrku käsitseda.

      Seekord ei jooksnud mirmillo retiaariusele järele, vaid selle asemel pöördus sinnapoole, kust võis oodata vastase lähenemist, ja peatus mõne sammu kaugusel võrgust. Mirmillo manöövrit taibates pöördus retiaarius tagasi, hoidudes kogu aeg areeni seljaku ligidale. Triumfiväravani jõudes hüppas ta üle seljaku ja sattus tsirkuse teise poolde, üsna võrgu lähedale. Teda ootav mirmillo sööstis talle vastu.

      Tuhanded hääled hüüdsid raevuselt:

      «Anna talle!.. Anna!.. Tapa retiaarius!.. Tapa käpard!.. Tapa see argpüks!.. Pista ta surnuks!.. Tapa ta!.. Saada ta Acheroni kaldaile konni püüdma!»

      Rahvahulga hüüdeist ergutatud mirmillo tungis üha ägedamalt retiaariusele peale, kes oli väga kahvatuks muutunud ja püüdis hoida vastast eemal, vehkides kolmhargiga, ning samal ajal keerles mirmillo ümber, pingutades kogu jõudu, et haarata oma võrk. Järsku lõi mirmillo kolmhargi kilbiga kõrvale ja libises selle alt läbi. Ta tahtis juba oma mõõga retiaariusele rinda torgata, kui viimane äkki kolmharki vastase kilbile jättes võrgu peale sööstis, aga mitte nii kiiresti, et oleks suutnud vältida mõõka: retiaarius sai haavata vasakusse õlga, millest purskas tugeva joana verd, ja siiski jooksis ta oma võrguga kiiresti minema. Sammu kolmkümmend eemale jooksnud, pöördus ta vastase poole ja hüüdis valju häälega:

      «Kerge haav! Tühiasi!..»

      Ja СКАЧАТЬ