Spartacus. Rafaello Giovagnoli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ilusa kumerusega nina, väike suu ja suured mustad ilmekad silmad andsid talle hurmava veetluse. Pehmed ja peened ronkmustad juuksed, mis tihedaina ja kähardamatuina olid laubal kogutud kalliskividest diadeemi alla, langesid õlgadele.

      Tal oli üll peenimast valgest villasest riidest, alt ilusa kuldtriibuga ääristatud tuunika, mis laskis näha kogu tema keha graatsiat; tuunika peal langes kauneis voltides alla valge purpurpunaste triipudega palla.

      See nii toredasti riietatud ja nii ilus naine polnud tõenäoliselt veel kolmkümmend aastatki vana; see oli Valeria, Lucius Valerius Messala tütar, kuulsa kõnemehe Quintus Hortensiuse, Cicero võistleja poolõde. Alles mõni kuu tagasi oli Valeria oma mehe poolt hüljatud sigimatuse ettekäändel. Tegelikult aga oli lahutuse põhjuseks Valeria käitumine, mille kohta ammu käis kõla kogu Roomas: Valeriat peeti kombelõdvaks naiseks. Igatahes aga oli ta läinud mehest lahku niisugusel viisil, et tema au oli jäänud küllaldaselt kaitstuks sääraste etteheidete eest.

      Tema kõrval istus Aelvius Medullius. See oli pikk, kahvatu, kõhn, klanitud mees, kelle parfümeeritud, liikumatu ja ilmetu nägu kandis igavuse ning apaatia pitserit; ta oli alles kolmkümmend viis aastat vana, aga juba näis elu talle ebahuvitav. Aelvius Medullius kuulus nende hellitatud rooma patriitside hulka, kes õiguse ohverdada ennast isamaa ja tema kuulsuse eest jätsid plebeidele, ise aga eelistasid toretsevas jõudeolekus pillata pärusmõisaid.

      Teisel pool Valeria Messalat istus Marcus Decius Caedicius, umbes viiekümneaastane ümmarguse avala näoga patriits, lõbus ilus lühikasvuline paks isand, kelle ülim õnn seisis võimalikult kauakestvas viibimises laua taga trikliiniumis. Ta raiskas poole oma päevast selle peale, et nautida maitsvaid roogasid, mida talle valmistas tema kokk, üks tuntumaid spetsialiste Roomas. Teise poole päevast pühendas ta mõtteile õhtusest söömaajast. Ühesõnaga, lõunat seedides unistas Marcus Decius Caedicius õhtusöögist.

      Siiasamasse tuli hiljem ka Quintus Hortensius, kes oli kuulus oma kõneosavuse poolest. Quintus Hortensius polnud veel kolmekümmend kuut aastat vana. Ta oli kaua harjutanud liikumis- ja kõnelemisoskust; oli õppinud harmooniliselt valitsema iga oma žesti, iga sõna, nii et senatis, trikliiniumis või mõnes muus kohas ilmutas iga tema liigutus hämmastavat suursugusust ja ülevust, mis näisid sünnipäraseina. Hortensius oli osav näitleja; poolte eest oma triumfidest võlgnes ta tänu meloodilisele häälele ja kõigile deklamatsioonikunsti võtteile, mis ta oli omandanud niivõrd hästi, et isegi tuntud traagik Aesopus ja kuulus Rosciue ruttasid foorumile, kui Hortensius kõnet pidas, selleks et temalt deklamatsiooni õppida.

      Seal lähedal, kus istusid Valeria ja tema kaasvestlejad, viibisid kasvataja järelevalve all kaks patriitside klassi kuuluvat poissi, üks neljateistkümne-, teine kaheteistkümneaastane. Need olid Caepio ja Cato, Porciuste suguvõsast, tolle Cato Censori järeltulijad, kes oli teise Puunia sõja ajal seeläbi kuulsaks saanud, et oli iga hinna eest taotlenud Kartaago hävitamist.

      Noorem vendadest, Caepio, näis jutukam ja lahkem, ja sellal kui ta sageli pöördus oma kasvataja Sarpedoni poole, seisis noor Marcus Porcius Cato vaikivana ja mossis, kurja, pahura ilmega, mis sugugi ei sobinud tema eaga. Juba nüüd oli temas tunda iseloomu sitkust ja kindlust ning visa järeleandmatust veendumustes. Sünnipärane hinge mehisus, kreeka, eriti stoa filosoofia uurimine ja lõpuks tema karmi vanaisaga seotud traditsioonide püsiv järgimine olid teinud sellest neljateistkümneaastasest poisist tõelise kodaniku. Hiljem võttis ta endalt elu Uticas, viies enesega hauda latiini vabaduse lipu, millesse ta oli end mässinud nagu surilinasse.

      Triumfivärava kohal väljapääsu lähedal istus veel üks patriitsisoost poiss, samuti kasvatajaga; ta oli süvenenud vestlusse noormehega, kes oli pisut üle seitsmeteistkümne aasta vana. Noormehe kahvatus, läikivaist mustadest juustest piiratud näos välkusid suured mustad silmad, milles süttis kõrge vaimuande sädemeid.

      See oli Titus Lucretius Carus, kes hiljem tegi oma nime surematuks poeemiga «Asjade loomusest». Tema kaasvestleja, kaheteistkümneaastane poiss Gaius Longinus Cassius, endise konsuli Cassiuse poeg, julge ja tugev, asus hiljem ühel kõige silmapaistvamal kohal sündmuste ajaloos, mis toimusid enne ja pärast Rooma vabariigi langemist.

      Lucretius ja Cassius vestlesid elavalt.

      Nende läheduses istus auahne ja kaval Faustus, Sulla poeg. Tema kahvatu, roidunud nägu kandis hiljutiste vigastuste jälgi. Igerik, punajuukseline, siniste silmadega, näis ta olevat uhke selle üle, et on saatuse poolt ära märgitud kui õnneliku diktaatori õnnelik poeg.

      Seni kui pealtvaatajad ootasid konsulite ja Sulla saabumist, kes oli korraldanud roomlaste jaoks tänase lõbustuse, vehklesid areenil gladiaatoriõpilased – tirod, võideldes kiiduväärse õhinaga järeletehtud nuiade ja puust mõõkadega, kuid ilma endale kahju tegemata.

      See veretu võitlus ei pakkunud mingit lõbu kellelegi pealtvaatajaist, välja arvatud vanad leegionärid ja vabaks lastud gladiaatorid-rudiaariused, kes olid osa võtnud sadadest võitlustest. Äkki kostis kogu amfiteatris vali üldine käteplagin.

      «Elagu Pompeius!.. Elagu Gnaeus Pompeius!.. Elagu Pompeius Suur!..» hüüdsid tuhanded hääled.

      Astunud tsirkusse, võttis Pompeius aset oppidumi rõdul. Ta tervitas rahvast elegantse kummardusega ja käsi suu juurde tõstes saatis tänutäheks suudlusi.

      Gnaeus Pompeius oli aastat kakskümmend kaheksa vana; ta oli pikka kasvu ja herkulesliku kehaehitusega; tema harukordselt tihedad juuksed olid peaaegu kokku kasvanud kulmudega, mille alt vaatasid suured mandlikujulised, ent kuidagi tardunud ja ilmetud mustad silmad. Tema liikumatu näo karmid ja teravad jooned ja tema keha võimsad vormid jätsid mehise ning sõjaka ilu mulje.

      Juba kahekümne viie aastasena oli see noormees pälvinud triumfi sõja eest Aafrikas ja samaaegselt saanud Sullalt, arvatavasti erakordselt hea meeleolu hetkel, lisanime «Suur».

      Ta oli osanud võita armastuse kõigis leegionides, mis koosnesid kolmekümne lahingu raskustes ja ohtudes karastatud veteranidest, kes kuulutasid tema imperaatoriks.

      Võib-olla olid valjud tervitushüüded, millega Suurde Tsirkusse kogunenud roomlased Pompeiust vastu võtsid, osalt seletatavad vihavaenuga Sulla vastu. Et rahval puudus võimalus väljendada seda vihavaenu muul viisil, ilmutas ta seda käteplaksutuste ja ülistustega Pompeiusele kui ainsale inimesele, kes oli suuteline korda saatma vägitegusid, mis võrdusid Sulla omadega.

      Varsti pärast Pompeiuse saabumist ilmusid konsulid – Publius Servilius Vatia Isauricus ja Appius Claudius Pulcher, kelle volituste tähtaeg pidi lõppema järgmise aasta 1. jaanuaril. Serviliuse ees, kes täitis ametikohuseid käesoleval kuul, sammusid liktorid. Claudiuse ees, kes oli täitnud konsuli ametikohuseid möödunud kuul, sammusid samuti liktorid, kandes vitsakimpe – fasces.

      Kui konsulid oppidumi rõdule ilmusid, tõusid kõik pealtvaatajad nagu üks mees püsti, avaldades sellega lugupidamist vabariigi kõrgeima võimu vastu.

      Konsulite saabumisega lõppes õpilaste veretu võitlus, ja gladiaatorid, kellel tuli võitlustest osa võtta, ootasid ainult signaali, et tava kohaselt võimukandjate ees defileerida. Kõikide pilgud olid suunatud oppidumile ootuses, et konsulid võistluse alustamiseks märku annaksid. Kuid konsulid lasksid pilkudel ringi käia mööda amfiteatri ridu, nagu otsides kedagi, et temalt luba küsida. Tõepoolest, nad ootasid Lucius Cornelius Sullat, kes oli küll diktaatoritiitli maha pannud, kuid oli endiselt Rooma ülemvalitseja.

      Viimaks kostsid käteplaksutused, algul nõrgad ja hõredad, siis aga ikka valjemad ja üldisemad. Kõik pilgud pöördusid Triumfivärava poole, mille kaudu astus tsirkusse paljude senaatorite, sõprade ja klientide saatel Lucius Cornelius Sulla.

      See ebaharilik inimene oli viiekümne üheksa aastane. Ta oli üsna pikka kasvu, ilusa ja tugeva kehaehitusega, СКАЧАТЬ