Lahustumine. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli kummine, veniv apaatsus, mis lausa krudises kogu raevust, mis üritas sellest läbi tungida. Ta ei osanud sellega midagi pihta hakata. Vale sõna, vale žest, vale pilk võis olla nõelapeaks. Ta mõtles: millal nad niimoodi viimati koos istusid, vaadates üheskoos kuhugi, oodates üheskoos midagi, isegi kui see „midagi” on jõhkard eelmisest abielust? Kahemõõtmelisel tasandil ehk teiste jaoks olid nad kaks kohakuti ringi, aga alles kolmanda mõõtme lisamine näitas, et nende vahel oli kilomeetreid õhuruumi.

      Kolmas mõõde neile ei sobinud, elu tuli muuta lihtsamaks. Tartul oli kriips peal. Mis jäi, polnud Antsul esialgu mõtteiski, kuniks Signe Heinküla nimetas. „Ma tunnen, et ma pean mõneks ajaks linnast ära saama. Ma olen nii pingul, kogu aeg ühe liigutuse kaugusel katkemisest. Ma kardan, Ants. Mis saab, kui ma päriselt tükkideks lähen?”

      Seal, parklas, nägi Ants oma plaane põhja vajumas. Ta tundis jõuetust, mõeldes, et ühel harilikul pisikürblasel sai olla selline võim, et ainuüksi oma olemasoluga suutis ta otsustada nende elu üle.

      „Kuidas me läheme? Endale sulle meeldivad linnamugavused.”

      „Mina saan hakkama.”

      „Ma räägin tõsiselt. Taanielil on vaja kooli minna – korralikku kooli. Minul on siin töö.”

      Ta nägi, kuidas naise näost käis nagu kramp üle. „Kas mu elus peab olema kaks meest, kelle jaoks töö on minust olulisem?”

      Sellise argumendi peale ei osanud ta midagi öelda. Tartu puhul nägi ta korrastatust, edasiliikumist ja selget identiteeti, aga selle kaalusid üles Pavel ja konfliktid. Teisele poole jäi Heinküla oma eestistunud venelaste ja venestunud eestlastega; oma lagunenud kalakombinaadiga, mille rohtunud kõrgete müüride vahel magasid mõned läbirändavad kodutud; oma segase mineviku ja ebakindla tulevikuga; koht, mis ei kuulunud õieti kuhugi ega kellelegi.

      Siiski, praktiline meel otsis juba varuvõimalusi. Taanielil oli jäänud veel kaks aastat kooliminekuni. Tuukripaberid olid Antsul juba tehtud – jässakusele vaatamata oli ta alati olnud tugev ujuja ning tekstiosa oleks ta ära kirjutanud ka murtud sõrmedega – ning samamoodi sai tehtud eksam Liepajas. Kaitstud metallkaarkeevitus oli talle selleks ajaks tuttav ning nii eksotermiline kui ka täidistraadiga keevitamine veel all samamoodi. Ja Heinkülal oli pakkuda korralik sadam ja laevaremonditehas. Tartus, teadis ta, läheks kõik edasi samamoodi, vaevaliselt. Heinküla hakkas tunduma üha ahvatlevama võimalusena.

      Ants tundis ennast piisavalt teadmaks, et võib muutuda liiga idealiseerivaks: ühtäkki hakkab süda kiskuma Peipsi lainete poole, värvides need hallist siniseks, küttes merebriisi soojaks, andes kaladele hõbedat ja laineid silitavatele paatidele tõrvamusta. Olgu siis pealegi, võib-olla väärib ka tema katkestust vana tüüpi rutiinist. Igatahes sai naine oma tahtmise ja jõulud võtsid nad vastu peatselt nime tagasi saavas Raua talus.

      Ta võttis telefoni – juba veidi vanamoodsa, nuppudega – ja leidis Signe kontakti. Ta kuulas vaikides ja torusse hingates ära, kuni naine oli lõpetanud tema peale karjumise teemal, miks ta teda Taanieli vaatama ei võtnud, öeldes etteheidete vahele vaid: „Sa magasid… sa ju magasid… sa tead väga hästi, et sind – et sind ei ärata miski, kui sa oled neid oma tablette võtnud. Mis kell sa ärkasid? … Ja sa ise ei leia, et seda on liiga palju?” Ta muutus viimaks kannatamatuks, lasi puhinal õhku hammaste vahelt välja. „Kuula mind nüüd… kuula! Praegu pole sinu ega minu tulemisest midagi kasu. Taaniel magab veel. Keemiline uni. Aga mitte koomas, midagi sellist pole. Nad ütlesid, et seisund on stabiilne ja äratavad ta öösel või varahommikul. Kui tahad, siis tuleme homme uuesti. Koos.”

      Naise hääl telefonis oli järsku kauge ja väsinud. „Jõuad sa täna tagasi?”

      Ants mõtles, kas see Signet ka tegelikult huvitab või on ta praegu toonist välja lugemas siirust, mida seal polnud.

      „Mul on veel linna peal asju ajada, nii et sõltub. Süüa ei pea tegema.”

      „Selge siis,” ütles Signe ja Ants mõtles: ta oleks võinud ju vähemalt küsidagi, et mis asju…

      Ainus, millele ta pärast seda suutis keskenduda, oli kujutluspilt klaasitäiest rummist või kangest Jägermeistrist – ehh, isegi konjakist, kui vaja – ja ta oli valmis selle nimel ka öö autos veetma. Ta võttis telefoni ja vaatas seda pikalt, ilma ekraani sisse lülitamata. Pani tagasi taskusse, tõmbas kindad kätte, aga ei tõusnud. Võttis kindad käest ja telefoni uuesti välja. Hea küll… ei… või siiski…

      Ta valis Jüri numbri.

      „Ants olen… No tere ise ka. Sattusin linna ja – nojah, imesid juhtub – ja mõtlesin, et helistan, sa oled mind kogu aeg ju kutsunud, on aeg seda kurjasti ära kasutada…” Ta kuulas natuke aega teist poolt rääkimas ja vaatas siis kella. „Jah, kuue paiku sobib. Teeme kaarsilla juures. Olgu… Davai.”

7

      Signe oli olnud raevunud, nähes, kuidas Ants ei võta toimuvat tõsiselt. Et ta ise haiget saaks, ja palju haiget, mõtles ta. Tõbras. Ometi oli ta palju rohkem isa, kui Pavel oleks eales suutnud.

      Mis teda vihale ajas: mees ei paistnud õieti närviski olevat, tegi tuimalt suitsu ja saatis kiirabiarstid oma kandamiga autosse. Mis teda veelgi enam vihastas: pärast seda leidis mees veel aega, et konstaabel Haagiga juttu ajada. Sõna otseses mõttes eelistas Ants olla kerges riietuses miinus viiega väljas, selle asemel et tulla kohe tuppa ja teda lohutada. Päriselt lohutada, õigete sõnadega.

      Ta läks järgmisel pärastlõunal uuesti turri, leides oma kruusi juurest teate Tartusse sõitmisest, kuid ilma sihtmärgita teisenes see tunne pettumuseks. Väga Antsu moodi, teha asju ise ja omaette… Kui Ants poleks teda eelmisel õhtul oma emotsionaalse külmusega närvi ajanud, poleks ta pidanud rahunemiseks ja uinumiseks Alprazolami võtma, ja kindlasti poleks ta vihasena võtnud suuremat annust, mistõttu poleks ta ka maganud seni, kuni päike oli taevakaares juba laskuma hakanud.

      Aga sellest küljest, mida ta endale tunnistada ei tahtnud, tundis ta kergendust, et ei pidanud haiglasse sõitma. Esiteks Antsu pärast, sest tunniajane sõit vaikiva või, hullemgi veel, muretult tühiasjadest rääkiva mehe kõrval olnuks hullem kui üksiolek. Ja teiseks – Taaniel…

      Täiskasvanumaks saades oli Taaniel ju hakanud üha enam minema Paveli nägu, sellal kui tema enda suguvõsale, Leitermaadele omased jooned ja proportsioonid, mis panid alati ka võõraid nende lapsi nunnutama, muutsid naised ahvatlevaks ja mehed mehelikemaks, taandusid ja kadusid aasta-aastalt pavellike kasuks, nii et kui ta kõrvutas kord pilti Taanielist seitsmesena kooli minnes ja siis võrdles seda praegusega, oleks tal olnud justkui kaks erinevat last. Iga kord Taanieli… või Daniili vaadates vaatas talle vastu Pavel ja see tekitas temas sellist ebamugavust ja peaaegu hirmu, et ta hakkas vältima mitte üksnes poja pilku, vaid ka teda ennast. Kuigi tema laps pidanuks olema talle kõige tähtsam asi maailmas, eespool kõike muud, tajus ta midagi betoonkõva ja läbistamatut seal, kus oleks pidanud asuma kaastunne ja hoolitsus. Mingil tasandil oli ta ju isegi tundnud ahastust, kaotusvalu ilma tegeliku kaotuseta, ja olnud siis täis pimedat viha selle vastu, kes oli tema poja kätte andnud pudelitäie mürki; oleks tahtnud teda loomalikult närida ja küünistada… Siis oli jõud temast kadunud; ta hakkas ratsionaliseerima, hakkas mõtlema Taanielist kui Paveli – saatuse iroonia tahtel karsklase – pojast, ning adus, kuidas mingi osa põlgusest, mida ta senini eelmise mehe vastu tundis, kandus üle ka Daniilile. Taanielile. Ehmatusega mõtles ta, kas emad, kes suudavad tunda oma poja vastu põlgust, on võimelised veelgi suuremateks kuritarvitusteks…?

      Ja pärast kõike seda oli tühjus ning isegi mitte Antsu seda täitmas. Sestap ka kõik see, mis järgnes. Mis tal siis üle jäi? mõtles ta hiljem.

      Aga enne СКАЧАТЬ