Lahustumine. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ammu üle keeratud, eriti valjult ja närvekriipivalt. See polnud sedasorti vaikimine, mis oleks asju paremaks muutnud ning madalas sängis kulgev aeg ei parandanud haavu, vaid soolas neid. Ants nägi, et naise pilk on ekraanile suunatud, kuid tühi, ja ometi ei suutnud ta midagi öelda ega end isegi liigutada – kasvõi nii palju, et kanalit vahetada. Nii istusid nad kuni õhtuse filmini, ent veel enne algustiitrite lõppu naine tõusis, kõndis Antsust kangelt mööda vaadates magamistuppa ja sulges vaikselt ukse.

      „Saigon…!” kostis ekraanilt uskumatu toon. „Kurat… ma olen tõesti veel Saigonis! Ma mõtlen iga kord, et ärkan uuesti džunglis.”

      Kummale poole elutoast pidi ta oma vaikuse viima? Ta paotas Taanieli toa ust ja lülitas kobamisi valguse, kuid sisse ei astunud. Postrite asemel, mis katsid teiste temavanuste toaseinu, oli toanurgas tagajalgadel seisva karu topis. Käpad küünistega õieli ja väikesed mustad silmad läikimas, tahtis see otsekui igal sisenejal pea otsast rebida. Ta tõmbas ukse kinni. Teleri jättis ta käima, kõndis esikusse, tõmbas talvejope peale, kontrollis selle taskuid, vaatas magamistoa poole, võttis välja sigaretid, vaatas pakki sisse, torkas selle taskusse tagasi, torkas käe teise taskusse ja võttis sealt välgumihkli, plõksis seda paar korda, vaatas magamistoa poole, võttis mütsiriiulilt seekord ka kindad, keeras ukse lukust lahti, kuulatas, vaatas magamistoa poole, tundis torkivat õhku näol ja astus õue.

4

      Tuli järgmine hommik ja nagu Ants oli kartnud, ei viinud see eelmise päeva raskusest vähimatki ära.

      Ta helistas Jõgeva haiglasse ja sai pärast lõputuid kutsetoone väsinud naishääle käest teada, et hilisõhtul oli Taanieli seisund halvenenud ning ta oli üle viidud Tartusse Maarjamõisasse. (Ilmselt oli ta tabanud vahetuse lõppu.) Kas ta soovib intensiivraviosakonna telefoninumbrit? Jah, soovib. Arvestagu ta siis, et neil on ranged külastusajad, küsigu selle kohta, enne kui kohale läheb. Jah, ta arvestab sellega.

      Endiselt oli majas vaikus. Ta kirjutas kollasele kleeppaberile lühikese teate, jättis selle Signe kohvikruusi kõrvale ja sulges välisukse vaikselt enda taga, eilne kotlet näpu vahel.

      Ta sõi kotleti töötava auto kõrval seistes lõpuni, kraapis autoakendelt suurema jäite maha, pani salongiventilaatorid kohinal puhuma.

      Ta vaatas E-le lähenevat bensiininäidikut ja proovis arvutada, kas ta saab sellega Tartusse ja tagasi, tehes peas ebamääraseid, soovmõtlemisele kalduvaid oletusi selle kohta, mitu kilomeetrit saab sõita, kui kütusetuluke põlema läheb, võttes arvesse sõidukiirust ja marsruuti. Viimaks otsusele jõudnult võttis ta suuna Tartu poole. Ehkki mõttes oli ta korduvalt endale tõotanud suur sedaan maha müüa ja osta midagi säästlikumat (mis tähendanuks praktiliselt ükskõik millist muud autot), oli ta hakanud kiinduma oma sõiduki nahkistmetesse ja kuueteist kõlariga Hi-Fi süsteemi. Pealegi oli auto tulnud talle kätte nii odavalt, et tundus oma õnne narrimisena see nüüd maha müüa – narritud õnn kaldus sind kaua vastu narrima.

      Ta vajutas raadio käima, aga leidis hommikuste uudiste toonis kohe sellesama reipuse, mis oli teda häirinud läinud õhtul ning keset lauset „…aset leidnud kohtumine Eesti ja Venemaa…” vahetas ta kanalit, sattudes teisele tämbrile ja teisele uudistelõigule, mis teatas, et Tartu kiirabisse toodi metanoolimürgistuse kahtlusega neli „meessoost isikut”, kellest üks öösel suri ja ülejäänud on raskes seisundis, kuid stabiilsed. Tähendab, nüüdseks oli see juba siis ka lehtedes ja Internetis.

      Ta loobus ja vajutas hääled nupust uuesti kinni. Eilset suutis ta ka ise hästi meenutada, vajamata selleks väliseid stiimuleid, ehkki, tõsi – vaikus oli rammus muld, mis toitis igasuguseid mõtteid, ka neid, millel polnud pähe asja.

      Ta ületas rohtukasvanud piirijoone, nägi tuttavlikke viltuvajunud kupitsaid ja sõitis veel mõne kilomeetri, enne kui jõudis suure maanteeni. Geograafilised iseärasused olid need, mille tõttu oli aastatuhandeid tagasi vormunud siiakanti Peipsisse tungiv lai poolsaar, ning samavõrd kaalukate poliitiliste iseärasuste tõttu tõmmatud Eesti-Vene piir 1920. aastal jõnksuga, mis suurema osa poolsaarest koos sealse kalurikülaga ära lõikas. Kaluriküla, mis algselt kandis nime Kamõškino, aga mugandati peagi Heinkülaks.

      Nii mõnelgi päeval oli temas rohkem vene kui eesti hingust; neil päevil lõid õigeusukiriku kaheksased kellad kõlavamalt ja kajavamalt, otse südamesse, ning ka tööliste venekeelsed vandesõnad kümne kilomeetri kaugusel suures sadamas paukusid käredamalt. Hommikul, juba enne kui liiklus hakkas taamal maanteel hoogu üles võtma, tatsasid mutikesed kalossidega kastemärjal murul, lükkasid plekk-kärudel oma sibulakastid kolm kilomeetrit maanteeni ja müütasid neid seal õhtuni. Järgmisena ärkasid tavaliselt kohalikud elumehed, kes sättisid ennast kella üheksaks poe juurde turgutust otsima; seal nõjatus müüja letile, ajades ostjatega juttu vene keeles, kust kostusid välja mugandatud eesti sõnad: zamaksovatj, dengi laenulitj, võlgnitsa, ning kui väljas müristas, lõi risti ette kolme sõrmega (ajades lõua trotslikult ette, kui ostjate seas oli mõni raskolnik, starover, vanausuline, kes tegi sama kahe sõrmega). Talveajal, kui võõraid sattus siia vähe, lubas ta leti taha oma mehe, kes rääkis peaaegu arusaamatute kähinatega ning kunagise hipi moodi kandis pikki sakris juukseid ja igal ajal salle või kõrge kraega kampsuneid, nagu keegi ei teaks, et Vene kroonus oli ta relva lõua alla sättinud ja päästikut tõmmanud, aga sihtinud toru viltu ja kaotanud ainult oma hääleaparaadi.

      Ent teistel päevadel tundus Antsule, et hoolimata riigipiiri jooksmisest oli Heinküla võidetud Eestile. Eesti keelt kuulis siin rohkem kui Ida-Virumaal. Kehtis rubla, aga nad võisid arveldada – ja enamjaolt arveldasidki – Eesti rahas. Ka sadamas ja laevaremonditehases käis vähemalt sama palju Eesti kui Vene aluseid. Keegi ei võtnud seda enam kui üüritud pinda, mis tuleb õigele omanikule tagasi anda. Venemaalt polnud nad saanud kopikatki ja ka ei vajanud seda.

      Üks selline koht oli Eestis veel – Värskast viis kilomeetrit ülalpool asuv Dubki ehk setupäraselt Tuupka küla oma käputäie lagunevate majade ja paadikuuridega. Esimese vabariigi ajast kuni suure sõja lõpuni oli koht kuulunud Petseri maakonna koosseisu, rohevalge kandlelipu alla. Nüüdseks oli Dubki ka viimastest kaluritest tühjaks jooksnud, mis lahendas probleemi iseenesest. Heinküla oli selleks liiga suur. Nii Heinküla kui ka Tuupka puhul oli midagi intiimselt häirivat selles, et tükk Venemaad ulatus Eesti sisse, veritsedes ja valutades seal nagu kuulihaavast väljaopereerimata tinatükk.

      Kuuskede vahel kulgeva maantee teise kolmandiku peal tegid mõtted ümberpöörde. Ta ruttas Taanieli poole, aga parema meelega oleks mitte läinud; oleks tahtnud hüpata ajas nädal aega edasi, kus teadmine oleks käes ja juba settinud. Ta ei teadnud, mida ta Maarjamõisast eest leiab ja mõeldes Pärnus viie aasta eest juhtunule tegi ta süda külmi hüppeid. Surm oli võimalik – Pärnus oli see saabunud kiiresti kuuekümne kaheksale inimesele. Kooma oli võimalik. Raske invaliidsus oli samuti võimalik. Ta ei tahtnud minna nende uudiste järele ja veel vähem tahtis ta olla uudistetooja Signele. Ta mõtles kõige halvematele stsenaariumitele ja siis leidis end lootmast, et kõige parem, kui see oleks… kui see oleks alatiseks möödas.

      Tema mõttepildis tekkis stseen Taanielist kaheksa-aastasena, tumedate kohevate juuste ja tumedate silmadega. Signe ütles talle Daniil, Ants kutsus Taanieliks ning poiss reageeris tuju järgi kord ühele, kord teisele – lasi ennast vahel mitu korda Daniilina hõigata, enne kui pead tõstis ja otsa vaatas. Signe pidas seda naljakaks ja vaatas teda noomivalt, kui ta kulmu kortsu tõmbas.

      „Nimi ei ole mängimiseks!” oli Ants korra ägestunud, kui naine ära oli. Taaniel/Daniil lasi pea alla ega kostnud midagi, kuid talle näis selgelt, et poiss muigab omaette, pidades öeldut liiga tühiseks, et sellele vastust raisata. Veri tõusis talle silmade taha, hetkega oli ta poisi kõrval ja tõukas teda vastu pead, lükates ta külili Lego-maja peale, mida ta oli ehitanud. Antsu hääl oli nii vaoshoitud, et see värises. „Kui sa sellest oma emmele räägid…!”

      Auto kõikus pikiroobastes СКАЧАТЬ