Lahustumine. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

      Varem või hiljem pandi lauale juba veelgi vanem argument – see, kuidas Pavel oli Tartusse tulnud, et lõpuks ülikoolipaberid ära teha, aga kuidas Signe juba siis oli selle oma lastesaamisega ära rikkunud. Peetrit, keda ta Pjotriks nimetas („Pjotr Sergejevitš, kui tuba viie minutiga korras pole…!”) ta mingil määral veel talus, kuid kui tema esiklaps pärast keskkooli lõpetamist omal käel Tallinnasse kolis ja sealt vaid aasta hiljem Göttingeni mineroloogiat õppima läks, katkestades perega kõik sidemed peale formaalsete jõulukaartide saatmise, võttis Pavel seda kui mässu.

      Selleks ajaks olid Ants ja Signe teineteisest teadnud peaaegu pool aastat, olles tutvunud aastavahetuspeol 1992. Pavel oli leidnud paar juhuotsa ning tänu sellele oli parasjagu periood, kus ta suutis Signe vastu olla peaaegu inimlik. Nad võtsid uut aastat vastu ühise tuttava juures Tartus, kes teenelise rahvakunstnikuna võis nautida hüvesid nagu neljanda korruse kõrgete lagedega korter Vanemuise tänaval (koridor oli ääristatud raamaturiiulitega, mille ülemiste vahedeni jõudmiseks tuli kasutada redelit) ja ilma järjekorrata saadud lauatelefon.

      Seltskond oli kirju: algas juba kümne inimesega, aga õhtu jooksul voolas sealt läbi veel vähemalt kakskümmend. Olid nad nüüd rahvakunstniku tuttavad või nonde tuttavad, teretulnud olid kõik, seda enam, et igaüks oli midagi kaasa haaranud – kes suitsuvorsti, kes otse Peipsi äärest toodud suitsukala, kes koduõlut või – veini. Pavel kuulus lähiringi ning pääses ainult sellega, et haaras kaasa Signe, kes selleks puhuks kandis viimase moe järgi õmmeldud A-lõikelist õlapaeltega kleiti ja õlgadel suurt kootud salli.

      Signel olid õõtsuvad puusad, saledad sukkades jalad ning rinnad, mis ka neljakümnendate alguses hoidsid pilkutõmbavat vormi. Ants igatahes märkas. Ta istus laial aknalaual, jagades seda raamatuvirnaga, mille peale oli asetatud tuhatoos. Kui naine mingi slaavi näoga tegelase järel sisse astus, jäi Ants teda nii pikalt vaatama, et sigaretituhka pudenes pükstele. Ta kirus endamisi ja puhus hallid ebemed toa peale laiali.

      Naine keeras ümber ja vaatas tema poole. Tema näoilmes ei muutunud midagi, aga nende silmside oli pikem – tajutavalt pikem – kui tavapäraselt sellistel juhtudel. Kui nad pilgu lahti rebisid, siis naine muigas kergelt.

      Miks Signe ära ei läinud? Miks ta lasi Daniilil aastaid kasvada sellises kodus? Miks lubas ta mehel nõuda, et naine maksaks kinni oma söögi (ka siis, kui naine küpsetas mõlemale), oma osa üürist ja kõik kulud lapsele? Miks ta kuuletus? Ta ei saanud Signelt kunagi selget vastust. Tagantjärele on ju kõik lihtne. Tagantjärele vaatepunkt nihkub: see, kes on labürindis, tõuseb kõrgemale, näeb selgelt käänakuid ja eksiteid, näeb ehk isegi rada väljapääsuni.

      Aga siis oli Ants juba jõudnud naise ellu. Pavelile ütles Signe, et võtab käru ja läheb lapsega välja jalutama. Võttiski, aga naabermajade vahel tiirutamise asemel kõndis käruga terve linnaosa edasi, et saada Antsuga kokku. Suvel ootas Ants teda, plombiirid käes, ning nad istusidki kõrvuti pargipingil nagu kaks koolilast, limpsides jäätist ja põimides vabade käte sõrmed. Ants tundis ennast uuesti õnnelikuna, aastaid pärast käredat lahtimurdumist eelmisest suhtest, mis oli talle siiani teravaid servi jätnud. Ta nägi naise silmades sära, mille kohta ta teadis, et see on tema tekitatud ning teda valdas ülevoolav uhkus. Mis sest, et koosoldud aeg oli tagantjärele vaid viiv; mis sest, et iga lahkuminekuga näis süda uuesti murduvat…

      Ants tõstis hääli kuuldes pea.

      Ta lubati viimaks läbi hääletult avaneva raske liugukse ooteruumi ja sealt edasi intensiivravipalatisse, kus reas olid masinatest ümbritsetud voodid, külgedel lahutatud roheliste kardinatega. Pika kaarja laua taga istusid valveõed, hoides korraga kõigil silma peal. Õhkkond oli Antsu jaoks rõhutatult asjalik, aga ta tajus ka teatavat alalist pinevust.

      Ants tegi sammu lähemale, peaaegu puudutades voodit. Ta vaatas Taanieli vahajat nägu, mille avaustest jooksid valged torud ja tundis võõristust, nagu vaataks otsa juba surnud inimesele. Kõrge voodi kõrval ekraanil jooksid unerütmi, vere hapnikukontsentratsiooni, automaatse vererõhu ja hingamissageduse erivärvilised sakid; väiksem masin selle all teatas „NaCl 0,8” ja „21,15 ml/h”.

      Taanieli rindkere tõusis ja vajus mehaanilises rütmis. Kuhugi istuda Antsul polnud, niisiis – ta seisis ja mõtles, kuidas oleks Signe reageerinud. Oleks ta võpatanud, oleks ta vaikselt nutma hakanud, oleks ta vihastunud ja lajatanud Antsule tigedust täis pilguga üle silmnäo?

      Vahetuseülem seisatas ta kõrval – väike, lühikeste juuste ja tõsiste silmadega naine. „Ta on siin veel mõned päevad,” ütles ta ilma küsimata.

      „Ja siis saab koju?”

      Etteheitev pilk. „Ei, siis läheb ta üldpalatisse.”

      Umbes kümme minutit seisis ta voodi kõrval, oskamata midagi öelda või teha, julgemata Taanieli isegi puudutada. Siis noogutas ta valveõele ja astus ruumist välja.

      Ta istus haigla fuajeesse suurte akende alla, vaadates, kuidas inimesed mureliku või asjaliku näoga lumises parklas liiguvad ja tundes, kuidas kõik tema enda mõtted kokku kukuvad, kuni valdavaks sai üksainus tunne: ära! Ära siit, ükskõik kuhu, peaasi, et saaks minema. Kõrini talvest, kõrini külmast, kõrini Taanieli lollustest ja Signe tuimusest. Kõigile oleks see kergem.

      Ta tahtnuks käega lüüa, jätta maha see väsinud ja lootusetu osa endast, võtta teine nimi, kujutleda endale teine minevik ja seda ise uskuma jääda, seejärel seda meenutustes seni läbi elada, kuni see muutub tema peas tõeliselt olnuks, aga mitte kulgeda inertsist Signe kõrval edasi. Nad olid väärt kas rohkemat – või siis üldse mitte midagi. Ja mõtles tagasi.

      Septembris, viis kuud pärast toda valusat, kibedat kevadet olid nad juba paar; piisavalt teineteisega harjunud, et teha ühiseid poeskäike millegi nii triviaalse kui söögi ostmiseks. Ants oli supermarketi parklas kohale manööverdanud ning alles siis, kui ta süüte välja keeras, märkas ta, kuidas Signe, kes seni oli äraolevalt välja vaadanud, tõmbus nähtavalt pingesse.

      „Mis lahti?”

      Ants pani oma käe ta käele ja tundis seda vabisemas. Naine neelatas mitu korda kiiresti ja surus lõuapärasid kokku, aga ta suunurk värises ja pilk oli ikka aknast välja suunatud. Poeukse poole lonkis jopes mees, õlad kühmus, käed taskus, dressipluusi kapuuts kaela ümber puhvis.

      Hetk mõistatamist ja siis äratundmine.

      „Tema?” küsis Ants.

      Vaikus. „Ma ei saa tulla,” ütles siis Signe. „Ma ei saa. Ma lihtsalt ei saa.” Ta pani sõrmenukid hammaste vahele. Viis, kuus, seitse aeglast muretut sammu, mille tunnistajaks nad olid. Siis liuguksed avanesid ja sulgusid.

      „Palun, ära…” ütles naine, enne kui Antsu rusikad jõudsid kivistuda, enne kui ta süda jõudis hakata hõõguma. Ta hingas puhinal. Iga mees, kes suutis panna Signet nii tundma, kes olid teda rikkunud, teinud ta katki, väärinuks… ta meeled täitusid kujutluspiltidest, mida pakkusid NKVD ja Gestapo ülekuulamismeetodid, kuid kõik tõid lõpu kiiremini, kui ta oleks tahtnud.

      Nad ootasid. Signe oli küljetsi tema poole, vasak käsi lõdvalt Antsu pihkude vahel. Naine näis vana ja jõuetuna, kõik tema õlgadele pressivad aastad järsku ärganud ja karjumas, et oma olemasolust teadustada. Väljast kostsid hääled summutatult. Poest naasis pere kahe lapsega, üks idülliliselt isa, teine ema käest hoidmas, kumbki laps rõõmsalt krõpsupakki kõlgutamas. Kulunud viigipükstes vanem mees liipas poe kõrvalt välja, vaatas enda ümber ettevaatlikult ringi, siis kiikas kiiresti prügiurnidesse. Ta raputas pead, vehkides hallikasmusta habemega, seisis mõne hetke nõutult ja vantsis risti üle pooltühja parkla, kadudes varsti elumajade vahele. Signe hingamine oli rahunenud, aga pilk СКАЧАТЬ