Lahustumine. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ants hajameelselt vahele. „Konstaabel on Eestist. Kiirabi tuleb ka Eestist.” Isegi kui ta poleks Signega parasjagu raksus ja naine nõustuks talle ülekande tegema, mis eeldas, et ta suudab võtta telefoni ja tegelikult ka talle helistada ja kõige selle juures varjata klaasitäit viskit ja kolme õlut oma hääles, olid nende kontod eri pankades ja raha ei jõuaks kohale enne järgmist hommikut.

      „No vot, ja samas on ta Venemaa jaoks autonoomia. Ma olen pidanud Heinküla viimasel ajal palju uurima, aga kõigi teie eripäradega pole ikka jõudnud veel tutvuda. Mõni riigiteaduste tudeng saaks siit kolm magistritööd kirjutada!” Voronovi häälde ilmus mõtlikkust. „Te kuulute valla koosseisu ja teid juhitakse vallavalitsusest, teil on politseinikud, ehkki formaalselt peaks olema miilitsad, teil saab maksta rubla, krooni ja tulevikus euroga. Isegi maksud laekuvad Eesti riigile. Samas on ta ka Kamõškino, kus Vene riik võib tegelikult teha, mida kuradit ta iganes tahab. Kolm erinevat usutunnistust; noh, jumal tänatud, vähemalt mitte katoliiklased ja protestandid, vähemalt sellest on meid säästetud. Ja nüüd kus Eesti on ELi liige, mõelda veel piirikontrollile… Baarle on selle kõrval huinjaa. Sa tead Baarlet ikka, Hollandi ja Belgia vahel poolitatud linn? Ma olen seal naisega käinud: pisikesed madalad majad nagu kõnniks kusagil filmistuudio dekoratsioonide vahel… Sa ei kujuta ette, milline läbimatu juriidiline padrik su Heinküla tegelikult on. Parem…” Ta vakatas.

      Ants tundis, et ta peaks midagi vastama. „Parem, kui seda poleks olemas?” küsis ta ehku peale.

      „Ei, ei, mitte seda,” ajas Voronov liigagi innukalt tagasi. Oli näha, et ta kõhkles. Pilves näoga ja kammitsetult mainis ta uut eelnõud, mis puudutas kahe riigi suhteid, vihjates, et sellest võib kummagi jaoks tulla probleeme. „Rohkem ei saa ma praegu rääkida, isegi sulle mitte. Loed lehest või mine tea, satun ise su kanti käima.”

      Ants mõtles uuesti rahale ja hingas sügavalt sisse. „Kuule, see suur, et…”

      Voronov oli kuhugi kõrvale vaadanud, ta näis rahutuna. Ta lükkas pooliku õlleklaasi eemale. „Ma ei viitsi siin rohkem istuda. Sa tahad kindlasti täna tagasi minna?”

      „Ei ole oluline.”

      „Autoga tulid?”

      Ants noogutas.

      „Siis ilmselgelt ei lähe sa kuhugi.” Ta trummeldas pöialdega lauale. „Brändit jood? Ma mõtlesin, et võiks võtta, aga siin on ainult mingi ülehinnatud solk. Aga me võime minu juures jätkata.”

      „Kui ma siis veel hotellis toa võtta saan…”

      „Ants, mis sa naljatad, mis hotell? Jääd ööseks.”

      „Sa ei pea tüli tegema.”

      Ta rehmas käega. „Ruumi on. Terve ülemine korrus. Mul ainult hea meel, kui saab kellegagi muust peale töö rääkida.”

      „Naine ei protesteeri?”

      „Tal on omad tegemised.”

      Ants ei öelnud midagi. Jüri tõusis, võttis mantli käele. „Teisel pool Emajõge, kümme minutit kõndimist. Lähme.”

      Ta sai magama kell üks ja ärkas enne poolt kaheksat. Kellarihm oli ta käele jätnud punase valutava jälje. Ta käis tualetis, pesi silmanurkadest rähma ja sundis end ära jooma kaks kruusitäit vett. Ta astus trepist alla, oodates võib-olla pahast pilku Voronovi naiselt. Oli ainult Voronov üksi, kes istus sülearvuti taga, tühi kohvikruus kõrval. Piimjast klaasist laual oli ajaleht, mille kuupäeva ta ei näinud. Suurtest maast laeni akendest tuli eredat kahvatut valgust, mis pani Antsu silmad vett jooksma.

      „Kus Liina on?”

      „Ta käib hommikuti ujumas. Veekeskuses.”

      Muidugi, mõtles Ants.

      „Süüa tahad midagi?”

      Ta kehitas õlgu.

      „Vaata külmkappi, ega ma ka ei tea, mis Liinal seal on. Võta, mis meeldib. Võta-võta.”

      Ta tegi endale kaks võileiba – suured käärud, päris või, paks viil suitsusinki. Ta uuris musta kõrgläikelist espressomasinat, vajutas umbkaudu nuppu ja sai kruusitäie musta kohvi. Pärast seda tundis ta, et suudaks jälle sõita. Võib-olla näitaks alkomeeter jääknähte, aga ta lootis, et kiire kõnd parklani aitab ka sellest vabaneda. Ta tahtis kiiresti liikuma saada. Päevavalges tundis ta end siin veelgi rohkem võõra elemendina, mittekuuluvana. Üleni skandinaaviapärastes külmades heledates toonides korrus, valgete, nagu hotelli fuajeest toodud nahkdiivanitega. Valge konditsioneer seinal. Heledad lamellkardinad. Hele laudpõrand. Igal pool klaas ja teras, kõik piinlikult puhas. Isegi Voronovi sülearvuti oli valge. Ta oleks siin kahe päevaga mõistuse kaotanud.

      Jüri saatis ta ukseni. Väljas oli päikeseline, aga jäine.

      „Tagasi Heinkülla?”

      „Jah.” Ants tundis, et tänahommikune ükskõiksus varjab eilse piinlikkuse ning seetõttu heitis nagu möödaminnes: „Sa mulle natuke laenu saad teha? Mul vist ei tule bensu jaoks välja.”

      Voronov pilgutas üllatunult silmi, aga sõnas: „Jah, muidugi.” Ta võttis rahakotist Antsule mõned rahatähed ja ulatas need kokkumurtuna. „Sellest piisab?”

      „Küllalt. Aitäh, kannan sulle pärast üle.”

      „Kiiret pole, ehk juhtume varsti veel nägema.”

      „Loota võib, loota võib…”

      Nad jäid korraks veel teineteisest mööda vaatama, kaaludes, kas öeldu sobis lahkuminekuks. Siis lisas Voronov: „Tervita naist minu poolt. Meie poolt.”

      „Jah.”

      Jüri, vana nimega Juri Voronovi silme ees jooksid kõrvuti minevik ja tulevik ülikoolilinnas, mis oli saavutanud oma normaalkaalu, oma sada tuhat inimest, ning suvistest näljakuuridest ja mihklikuus tudengite ülesöömisest hoolimata jäänud selle numbri ümber kõikuma.

      Nad olid eelmisel õhtul Antsuga rääkinud Tartu muutumisest ja saanud aru, et mõlemad märkavad rohkem seda, mis oli linnapildist kadunud, kui seda, mis sellele lisandus, aga võib-olla oli see lihtsalt järjekordne märk vanadusest. Entroopia: lähenemine Põhjamaade neutraalsele, ilmetule keskmisele.

      Ta oli küll näinud kerkimas spordiklubisid, kobarkinosid ja ökopoode, aga nägi ka vähemaks jäämas heidikuid ja kerjuseid; enam ei kohanud taati, kes veetis oma päevad Vabaduse puiesteel kohas, kus kunagi betoontribüünil maiparaade vastu võeti, nüüd bussipeatuses, ja kõik etteveerenud bussid jalutuskepiga läbi koputas; kaubamaja ees ei kõndinud edasi-tagasi vanaproua, kes kõva häälega oma nähtamatule kaaslasele kurtis, kuidas ta pojapoeg Ukraina tankiväes kaduma läks; kadunud oli Annelinnast see kiitsak ja kookus mees, kes nelja ajal hommikul tavatses korrusmajade vahel jalutada, särk eest lahti kistud, ja kisendada uuesti ja uuesti kaeblikul ninahäälel: „Inimesed, ärgake, miks te patus elate!”; üha harvem juhus oli näha kedagi poolest kehast prügikonteinerisse sukeldumas; jah, kadumine kadumise järel, mõtles Voronov; koos iseseisvusega vaibusid igapäevased kõmahtused linna kohal, kui Raadi sõjaväelennuväljalt tõusnud hävitajad helibarjääri ületasid; ka hulkuvaid krantse polnud peaaegu näha, mustlaste kohalolek oli tajumatu ja isegi tuvid olid hakanud kaduma.

      Uute kvartalite kerkimine oli muutnud linna olemust. Linn oli avastanud Emajõe kaldad ning laienes moodsas arhitektuurikeeles elamute arvelt nii üles- kui ka allavoolu. СКАЧАТЬ