Lahustumine. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Mõistan, mõistan… Ja mina mõtlesin, et sa oled ärisse läinud…”

      „Sest kõik meievanused on teinud oma panga või vähemalt oma firma, jah? Ei, ärisoont mul pole, aga juura istus jälle hästi. Heh…” alustas ta, aga peatus.

      „Räägi-räägi,” nõudis Ants.

      „No tuleb välja, et mind on õnnistatud hea mäluga. Kursavennad, va suslikud, ei tahtnud hästi uskuda, aga vedasime siis kasti õlle peale kihla: nemad andsid mulle kolm tundi ja NLKP XXV kongressi protokolli, õiges veendumuses, et nii tolmkuiva portsu lehekülgi polnud ma lugenud. Minu asi oli siis sellest neile kokkuvõte teha… Jah, need olid vist küll elu pikimad kolm tundi. Aga mis siin öelda – kui ma kümne minutiga olin ette lugenud õiges järjestuses kõik ettekandjad, ettekannete pealkirjad, igaühest peamised numbrilised andmed ja postulaadid, blaa-blaa-blaa, ja kui sõpradel hakkasid silmad pahupidi minema, sain ma oma kasti kätte, kuigi mitte ilma kahtlustava nurinata. Ainus häda, et seda paska on siiamaani raske peast välja saada…”

      „Praegu suudaksid selle mulle ette kanda?”

      Voronov turtsatas. „Haa! Suudaks, aga ei tee, mitte ka kogu Saku toodangu eest.” Ta jäi hetkeks mõttesse. „Ministeerium kukkus ka niiviisi välja, et alustasin väiksemate asjadega, kuidagi läksid aastad ja siin ma nüüd olen.”

      „Ja reisida saab,” pakkus Ants.

      „Tegelikult ei saa. Need, kes reisivad, muutuvad nii kiiresti kohalikuks, et seda vaimustumust, mida turist tunneb, kauaks ei jätku.”

      „Vaimustumust…” kordas Ants omaette.

      Voronov lõikas käega õhku, sõnu rõhutades. „Uudsus, see kaob kiiresti. Ma ei tea, oled sa olnud pikemat aega välismaal? Me räägime siin vähemalt poolest aastast, eks. Mina olin, korra Bukarestis ja nüüd viimati Moskvas. Aasta aega. Ma hakkasin endale peeglis ka ütlema: tere hommikust, Juri Glebovitš! Noh, vot nii.” Ta võttis januse lonksu ja pühkis lõuga. „See on see, et ei tohi kunagi liiga kauaks ühe koha peale pidama jääda. Käib vastu maamehetarkust, eks? Aga igal asjal on oma piir.”

      „Hmm,” tegi Ants, mõeldes endale ja Heinkülale. „Ja edasi?”

      „Nüüd ma olen Eestis mõne aja, siis jälle Moskvasse tagasi ja eks siis näis, mis saab.”

      „Perega või?”

      „Ei, üksi ikka. Poiss astus üle-eelmisel aastal tehnikaülikooli, meid pole tal enam vaja.”

      „Aga mida naine arvab?”

      „Mida tal arvata?”

      Ants oli kimbatuses, tundes, et ta on küsimustega roninud pinnale, mis ta endagi jalge all õõtsub. Ta tegi ebamääraseid mõminaid. „Toimib see asi nii?”

      Kui Jüri suunurgad kerkisid, süvendades silmanurkadest hargnevaid kortse, ei osanud Ants arvata, kas see on siiras lõbusus või iroonia. „Naine ütleb, et ta tahabki minust vahepeal rahu. Lastest samamoodi. Sa ise oled Signega ikka sukk ja saabas?”

      „Mina olen see saabas jah, nii palju kui ma kuulen…”

      Jüri turtsatas.

      Ta jätkas: „Ei, ma arvan, et meie puhul see ei töötaks. Poleks õige.”

      Jüri vaikis pikalt ja siis jõi, samuti pikalt, aeglaste sõõmudega. Klaas jäi poole võrra tühjemaks. „Ma arvasin ka, et ma tean, mis peaks ja mis ei peaks olema õige,” ütles ta. „Midagi ma ei teadnud. Neljakümnendate keskel alles hakkasin aru saama, et vahel on teist inimest liiga palju, isegi kui sa tema vastu kõiki õigeid asju tunned.”

      „Sul on nüüd juubel tulemas juba?”

      „Järgmisel aastal. Viiskümmend neli alles.”

      „Ahjaa.”

      Nad vaikisid. Ants käis leti ääres ja tõi mõlemale ühed õlled juurde. Ise, teadis ta, kõmbib ta selle õhtu lõppedes kuhugi hotelli ja loodab, et tee peal mõnelt igavlevalt noortekambalt peksa ei saa.

      „Tead,” ütles Voronov innukalt, kui Ants oli uuesti koha sisse võtnud, „et Tartus on vähemalt üks koht, kust näeb korraga kolme erinevat ajastut, erinevat kontseptsiooni?”

      „Mis koht?” küsis Ants, mõeldes, et kontseptsioon oli üks sõnadest, mille peale tal sees mingi närv tõmblema hakkas, samamoodi nagu kuuldes visioon või absoluutselt.

      „Riigitelevisiooni Tartu stuudio. Üks intervjuu oli, see pole oluline. Aga ma vaatasin aknast välja ja sain aru, et see koht seal Riia tänaval on üks väheseid kohti Tartus, kus ühekorraga on haaratav linna tööstuslik, teaduslik ja nii-öelda religioosne pale. Näe, vaata.” Ants vaatas telefoniekraanilt pilti: sügishommikuses kerges vines kõrgusid hallid viljatornid, siis Pauluse kiriku kullatud plekist tornikiiver, veidi eemal juba geenipanga logoga kandiline büroohoone. Ta noogutas. Voronov torkas telefoni põue. „Ma olen mõtlema hakanud, et see ei saa olla ainuke selline koht, ega ainuke selline linn. Ma tahaks veel käia, päris fotokaga, ja otsida selliseid nurki. Kui see aeg ükskord tekib – loodetavasti enne eelpensioni.”

      Ants mõtles mitte ilma piinlikkuseta, et ta ei olnud siiani märganud enda juures vaimusirutust millegi kõrgema ja ülevama poole. Ka tema kirikuskäimistel olid teistsugused põhjused. Noore õpetaja kõlavad, kuid lõpuks ebaolulised sõnad ning koorilaulud, mille kestel ta hääletult huuli liigutas, lõid pooltühjas kajavas ruumis ühtlase fooni, mis lasi tal mõtetega üksi olla paremini kui kusagil mujal peale veealuse maailma sadamas.

      Jutt tõusis ja vajus. Madalpunktis ostis Ants veel ühe vaagnatäie frititud kalmaarirõngaid ja küüslauguleibu ning viimase kümneka eest klaasitäie pilsnerit, kuid alles siis, kui suurem osa tellitust oli tema ja Voronovi kõhtu jõudnud, meenus talle, et rahakotinurgas volditult peitunud rahatähed oli ta kõrvale pannud bensiini ostmiseks. Ja mis veel hotellist… ei, autos ööbimine paistis reaalsuseks saavat. Perspektiiv hakata poolvõõraks jäänud sõbralt raha laenama tegi ta korrapealt tusaseks; ta kratsis kahvatut põske, kus üle pika aja aetud habe sügeles ning oli üsna kindel, et lasi seetõttu paar järgmist Voronovi lauset kõrvust täiesti mööda.

      Igatahes oli nende jutt kuidagi pööranud Heinkülale; ta ei olnud märganud, millal ja kumma algatatuna. „Kuidas siis külavanemal läheb?”

      Ta otsis küsimusest tagamõtet, vihjet päev varem Raua talus toimunule, enne kui mõistis, et Voronovi positsiooniga inimesele pidid sedalaadi uudised olema võrdväärsed politsei- või seltskonnakroonikaga, väärt isegi mitte silmade ülelibistamist. Niisiis vastas ta õlakehitusega: „Tore see ääremaa elu. Ainult ajast kipub puudu jääma.”

      Voronov kergitas kulmu.

      Ta lisas: „Põhitöö on mul ju ikka sadamas ja siis selle kõrvalt nokitsen masinaid remontida. Poiss on abiks.”

      „Vaat siis, portovik ihult ja hingelt, nii nagu kõik need aastad tagasi…” Võis peaaegu silmaga näha, kuidas Jüri kaitsekest uuesti sulgus, varjates lõbus-avatud Voronovi ja tuues esile töise. Mingi sünge mälestusevari libises üle ta näo ja kadus. „Kunagi olid sa hingelt ikka Tartu poiss. Arvasin, et sa oled ammu Tallinnas või kaugemal.”

      Ants ei tahtnud sellest rääkida. „Tartu oli vanasti, üle kümne aasta tagasi,” märkis ta kuivalt.

      „Aga СКАЧАТЬ