Lahustumine. Märt Laur
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Lahustumine - Märt Laur страница 22
Название: Lahustumine
Автор: Märt Laur
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Книги о войне
isbn: 9789949561179
isbn:
Kui Taaniel oli juba hakanud teismeeast välja kasvama ja kui Ants hakkas mõistma poisi kui instrumendi tegelikku eesmärki, tegi talle vahest lõbu, kui kergesti oli teine üleskeeratav. Ta söötis ette mõne vene ajast valitud ebameeldiva juhtumi, mõne tülgastava detaili, mõne õiglustunnet narriva seiga ja nägi, kuidas Taaniel peaaegu puhisema hakkas, kui kujutluspilt pähe kinni jäi. „Küüditaja… politseinikuks!” surus ta läbi hammaste. „See ei saa olla!” Või: „Andis naabrimehe üles, et tema naine endale saada? Päriselt?”
„Saab,” ütles Ants esimese kohta. „Tõendeid pole. Inimesed räägivad, aga paberid vaikivad.” Oli ja ei olnud ka, tegelikult ta ei teadnud. Et just Võrus sellise minevikuga politseinik on, polnud tõsi. Et kusagil mujal Eesti peal selline inimene leidus – vägagi usutav. „Päriselt,” ütles ta teise kohta. „Sa ei kujuta ette, mida mehed on valmis naiste pärast tegema.”
„Aga keegi oleks ju pidanud ometi sellised –”
„Keegi ei teadnud,” lõikas Ants. „Ja kui keegi teadis, siis ei julgenud.”
Ta mäletas, mida Johannes oli alatasa korranud: võlg on võõra oma ja tuleb tasuda, kasvõi veri ninast väljas. Ja võlg polnud ainult rahaline, vaid ka auvõlg. Võlg oli ka see, kui sa teadsid kellegi mustadest tegudest, kes nende eest ei vastutanud. Ta vahetas teemat.
„Praegune riigikaitse on üles ehitatud põhimõttele, et NATO valvab eestlaste põgenikelaagreid. Sinu põlvkonna asi oleks seda muuta. Püss igasse majapidamisse nagu Šveitsis. Üleüldine väeteenistus ka naistele, nagu Iisraelis. Juurdepääs relvadele juba lapsest peale, teadmisega, et relv on ohtlik ja seda tuleb austada, kuid mitte peljata…” Ta jäi läbi akna kaugusesse vaatama, pilk raagus puuvõradel.
Kui Ants oleks siinkohal peatunud või ainult sellega piirdunud, siis võib-olla oleks palju järgnevast jäänud olemata. Iga sekund loendamatuid uusi harusid ajav sündmusteahel oleks hargnenud teisiti. Ent Ants, kes oli harjumuse kütkes ja kelle rääkimine võttis kohati kuuldava mõtiskluse iseloomu, ja kes tundis end külavanemana keelest kammitsetuna – ta teadis, et ei tohi Heinkülas näidata end teistsuguse kui rahuliku ja tasakaalukana, ei saanud enne pidama, kui oli Taanielile rääkinud ka Grigorist ja sellest, mida ta oli 1967. aastal teinud.
Ants oli rakendanud oma eesmärgi teenistusse ka kodust väljas viibimised. Sama aasta juulis, kui Harri, kes oli nende tuukrirühmas kapteni järel sõnaõiguselt teine, teda kalale kutsus ja Ants küsis, et kas tollel tööst veel vähe on, et vaja veel niisama ussi loputama minna, ja Harri seepeale õlgu kehitas ja „Sii on tõine asi” ütles, tekkis tal plaan.
„Tulen, aga ma võtan poisi ka kaasa,” ütles ta pärast mõtlemist.
Järgmisel varahommikul vedasid nad kuurist Pella-paadi välja. Taaniel seisis tusaselt eemal, hoides end kühmu ja surudes käsi sügavale taskusse. Harri viskas aerud kolinal sisse, haaras paadininas olevast ketist ja sumas paati enda järel sikutades põlvini vette. Ants, kes seda õngesid ja landikarpi hoides pealt vaatas, hõikas talle järele: „Slipi pidid ju ehitama!”
„Põle ruatsnud osta.” Ta ronis sisse ja lükkas aerud tullidesse. „Tulete vai ei? Istu siis peräle.”
Nad aerutasid aeglaselt järvele, trotsides nõrka vastulainet. Ants oli kohe käsutanud Taanieli aerude taha ja poiss oli olnud ilma protestimata nõus, mis andis talle ja Harrile võimaluse paadis külitada ja lahverdada.
„Ma ei usu, et sellest midagi head tuleb,” ütles Ants, rääkides piirileppest. „Kui juba mu tuttav, kes sellega tegeleb, nii ütles. Jüri Voronov, ta on telekas ka olnud… Neile on kasulikum meid maha vaikida, nagu poleks meid olemaski, mis sest, et siin on suur sadam, siitsamast läheb mööda suur maantee, oleks võimalik saada tulu transiidi pealt, ehitada lõpuks siia üks kool…”
„Nõnda sii on,” sõnas Harri. „Hullem kui vene aal.”
„Ega siin Ameerika pole jah,” proovis Taaniel elutargalt vahele öelda. Ants turtsatas. „Ameerikas on demokraatiat olnud varsti veerand aastatuhandet. Minus küll mingit lootust pole, kui mõtlen, et veel kakssada kakskümmend viis aastat annab meile kõigest samasugused sulid ja saamamehed nagu on neil valitud praegu.” Ta hingas paar korda sügavalt ja hõõrus ninajuurt. „Inglastel on selle kohta hea ütlus, kuidas ma seda nüüd tõlgin… ehh, ühesõnaga, kuses oled sa igatpidi. Inimeseloom on ikka ühesugune – lugesin hiljuti, et juba vanad pärslased võtsid mõnuga liigkasu ja panid sahkerdajaid pukki. Praegu on kõik sama, ainult kergeusklikke on rohkem siginud, kes arvavad, et seale lipsu ette sidudes hakkab ta kahvliga sööma.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.