Lahustumine. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

      Ta oli istunud vaikselt Pegasuses ja joonud musta kohvi. Ta mäletas Viidingut ja Ehinit ja noort Luike, ehkki nemad teda ilmselt mitte.

      Üheksakümnendate alguses avaldati teda jälle ka Eestis, täismahus, aga toona avaldati üldse kõike ja ka osteti kõike ning ta võis esimest korda tunda, et kirjutamine toidab teda. Kui avaldamistorm oli vaibunud, enamik kirjastusi pankrotis ja ellujäänud kalkuleerisid, millist popsaasta avaldada väärtkirjanduse doteerimiseks; perioodil kui Grigori hakkas ootama tõelist läbimurret – kui mitte Tuglase auhinda, siis Vildet, sest pingutusi oli ta teinud – tekkis tema ümber kõle vaikus, peaaegu vaakum. Selgus, et tema kunagine radikalism on nüüd liiga keskteeline ja nii ülendatute kui ka alandatute kategooria voolas tema kõrvalt mööda.

      Kahtluste aeg, need tema seitsmekümne- ja kaheksakümnendad. Kellele ma kirjutan? Miks ma valesti kirjutan? Kümme tundi tööd, et toota üks viiekümnesõnaline lõik.

      „Griša-dorogoi,” noomis naine teda pehmelt, „su organism ütleb sulle, et lõpeta.” Ettevõtlikuma poolena käisid nad tema ärgitusel Narva-Jõesuus puhkamas, selle pisku eest, mis naine oli müüjana ja tema oma pensionist kõrvale pannud. Nad jalutasid mööda kuursaali varemetest – aeglaselt, sest Galjal olid jalad tihti turses – ja osutasid üksteise võidu vanadele suvilatele, mille karniise ja aknaid ääristasid puitpitsist kaunistused. „Sinu eestikeelsed kirjutised on samasugused,” ütles naine (omavahel rääkisid nad rohkem eesti kui vene keeles, lülitudes ühelt teisele või laenates sõnu nagu tundus parasjagu otstarbekam). „Puha ornamendid ja detailid: suur vaev, mis nüüd lihtsalt mädaneb, sest kedagi ei huvita. See ei ole sina, see ei ole su hing, Griša-dorogoi.”

      Galja läks 2003, põlveõndlast alguse saanud trombiga. Seda pärast kõiki buklette ja meditsiinitöötajate manitsusi, kuidas mehed surevad naistest varem. Neli kuud elas Grigori nagu mullis, mäletamata, mida ta sõi või kellega rääkis. Mehaaniliselt, paagi ammu tühjaks sõitnud ja vaid bensiiniaurude peal kirjutas ta edasi. Süvenes kohvisõltuvus ja – resistentsus: ta ärkas öösiti, keetis endale kruusitäie tõrva, jõi selle tulikuumalt ära ja vajus uuesti magama; hommikul võttis ta jääkambrist härmas pudeli siirupina voolavat viina ja andis äraspidi keerlevale karusellile hoogu juurde.

      Silmad, ta sügavale vajunud silmad muutusid uduseks, suutmata enam inimestes ja esemetes näha neid ainulaadseks tegevaid jooni. Maailm oli ihmjas valguses, täis äravahetamiseni sarnaseid mehi ja naisi, kelle ühetaolistest, universaalsetest omadustest, mida kõik tema vaadeldavad näisid jagavat, ei sündinud ühtegi metafoori ega tabavat võrdkuju.

      Tema eesti keel hakkas peas murenema ja ka eestlane tema sees murenes nagu põrandale kukkunud portselanfiguur, mis aastatepikkuses aegluubis mõraneb ja killustub, paisates laiali tolmu ja tükikesi, mis on veel eristatavad terviku osadena, kuid mitte kauaks. Lingvistilisest tõrksusest sai vastuhakk, mis kasvas mässuks, kui ta pidi sünonüüme hakkama otsima sõnastikust; lahtus kunagiste teravate metafooride vürts ning kangekraadilised laused muutusid liisunud õlleks. Sel päeval, kui ta lülitas arvuti ümber kirillitsale ja jätkas ammuse käsikirjaga, millest hiljem sai Belõi laureaat, plopsatas teda ümbritsenud mull nii vaikselt katki, et ta ei märganudki seda. Tema nägu oli uuesti pööratud Peipsi ja selg Läänemere poole ja nii ka jäi, kuni selleni, et ka tema viimane teos, mida kriitik nüüd passiiv-agressiivselt rappis, ilmus Eestis tõlkena.

      Tühjad tooliread ääristasid Maarjamõisa madala laega koridore, kus laupäeval naksusid vinüülpõrandal ainult tema enda kingad. Maja oli Antsule võõras. Peasissekäigust oskas ta veel õigele poole pöörata, aga eksles veel tükk aega mööda erivärvilisi koridore, sõitis liftiga järgmisele korrusele ja sealt tagasi, seisatas nõutult ja kõmpis siis edasi, enne kui leidis õige ukse. Selle kõrval seinal oli telefon juhistega. Ta luges, helistas. Teisel pool ust võttis keegi vastu, kuulas ta ära ja ütles: „Palun oodake, me kutsume ise.”

      Ta istus toolile ukse vastas, toetas küünarnukid põlvedele ja jäi käsipõsakil põrandat vahtima. Vähemalt seljal oli kergem, ei tuiganud enam. Ta pani silmad korraks kinni ja avas need, kui taamal käis klõpsuga uks ja kolm nooremas eas arsti – aga võib-olla residenti – sealt vaikselt juteldes välja kõndisid. Üks vaatas teda uurivalt, küsiv pilk üle õla, ning keeras siis pea ära. Nad kadusid nurga taha, kust ilmselt hargnes järgmine pikk koridor ja sellest järgmine, ning mõeldes siin ja seal kohatud kaldpõrandatele, viisid külastaja ilmselt tema enese teadmata ühelt korruselt teisele ja tagasi nagu arhitektuurne Möbiuse leht.

      Kui ta silmad taas sulges, hakkas ta peas kuulma vere kauget mühinat rääkimas, mis kõik võis Taanieliga olla halvasti läinud. Tal ei olnud kombeks ülemäära muretseda, kuid see ei tähendanud – nagu Signe sellest tihti välja luges –, et ta näiteks Taanieliga juhtunut tühiseks pidas või seda alahindas. Ta suutis täielikult aduda juhtunu sügavust, aga lähenes sellele teadmisega, et kuidagi leiab see ise lahenduse. Probleemidesse sukeldus ta avasilmi, aga tuli sealt sama kiiresti välja, selle asemel, et jäädagi mõrkjat vett sõtkuma.

      Ta võttis telefoni välja, aga polnud märguannet ei sõnumist ega vastamata kõnest. Millegipärast oli ta lootnud, et Signe helistab. Praeguseks oli naine kindlasti ärganud ja talle jäetud sedelit lugenud.

      Tartus viibimine kippus teda ärritama. Vana asi juba. Signe oli kunagi elanud Ropka tööstusrajoonis koos Paveliga – oli läinud temaga kokku juba keskkooli lõpus, ehkki alles tagantjärele ilmutas see end noorusrumalusena. Ants oli tabanud ta kogemata Signe fotoalbumis, kui naine tahtis sealt üksnes valitud pilte näidata.

      Mees oli natuke nälginud moega, Antsust pikem, kahvatu sileda lõuaga. Ametnik, mingi keskharidusega jupijumal autoregistrikeskuses – Internetist tuli välja isegi tema sugupuu, osalemised mingitel sügisjooksudel ja orienteerumistel, uudised edutamisest ARKis, aga edasi ei suutnud Ants uurida, sest tundis end juba pärast esimest sellist otsingut räpasena. Käed, mis piltidel Signe ümbert hoidsid, olid piltidele jäädvustamata hetkedel löönud teda kõhtu, vastu näo ette tõstetud käsivarsi, siis ka näkku. Sisse löömine, öeldi sõjaväes selle kohta, kui haak või sirge läks vastase blokist läbi ja ühendus nätaka või kopsatuse saatel.

      Signe oli Daniiliga rasedaks jäänud veidi pärast seda, kui Pavel pidi Soomes tööd saama ning mingil põhjusel – tõenäoliselt oli neid selleks ajaks Paveli pähe kogunenud mitmeid – jättis ta selle katki, süüdistades Signet hooletuses. Esimesel nädalal pärast teadasaamist sattus Pavel raevuhoogudesse, mis kütsid teda üles seda rohkem, mida rahulikum püüdis naine olla ja selgitada. Esimene nädal lõppes esimese hoobiga – sellisega, kus Pavel veel hoidis ennast tagasi.

      Kõige selle juures oli ta karsklane, seda kurjemat tüüpi, paras fundamentalist. Signe oli kirjeldanud, kuidas seltskonnas õlle- või konjakiklaasi pakkumist võttis ta pilkena, tõmbas kulmu kortsu ja nohises tükk aega omaette, enne kui jälle sõna ütles. Samamoodi olid mustas nimekirjas siider ja muud lahjemad joogid. Isegi sõbrad, kes muus osas teda kannatasid, hakkasid teda lähenemas märgates tögama: „Pane kork peale, Kuivakas tuleb!”

      Laps ei ole takistuseks, oli Signe seletanud. Nad saavad kõik Soome kolida. Või kui Pavel tahab, siis naine saab jääda Tartusse, laseb ta vabaks, ei sega… Palun, ei ole isegi vaja raha saata, kuidagi ta ikka ära elab… Saab Narvast Paveli vanemate juurest tuua kartulit, kapsast, peeti… või ei pea isegi neid tülitama, sõbrannad aitavad. Ta saab hakkama, pole vaja ärrituda, palun…

      Ants oli kõige esimesel korral, kui ta tõrkuval naisel kleidi õlgadelt maha lükkas, mõistnud tõrkumise põhjust – hajuvaid laike seljal. Ta üritas mitte tähele panna, aga naine oli tajunud teda liiga pikalt vaatama jäämas, sikutas paelad tagasi üles ja sinnapaika see jäigi. Nii võõras oli näha naise ihul selliseid märke, et ta oli alles hiljem taibanud, kust need tekkisid. Pidi olema kössitõmbumine millegi eest, kummardumine СКАЧАТЬ