Lahustumine. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõndis paljajalu magamistuppa, kus naine seisis seljaga tema poole. Ta pani käed naisele ümber piha ja libistas neid mööda siidhommikumantlit allapoole. Tugevad, tiheda karvaga käed, nii nagu mees ise oli tugev, natuke lameda näo, allapoole kõverduva nina ja päikesest punetava kaelaga.

      „Oota,” ütles Signe ja lükkas ta käed eemale. „Meil on aega. Tule, söö enne midagi.”

      Ta tõstis taldrikule sousti ja eileõhtusi kartuleid. Õllepudeli näitamise peale raputas Jegor pead.

      Ta vaatas, kuidas mees sööb ja uuris põhjalikult tema pügatud musta habet – see oli krussis nagu araablasel, meelekohtadelt lõuani tõmmatud terava joonena. Kui mees oli lõpetanud, viis ta nõud kraanikaussi, tuli tagasi, sättis oma hommikumantlit ja istus talle kaksiratsi sülle. Ta pani käed ümber Jegori kaela, aga jätkas tema uurimist samal mõtlikul pilgul, mis eksles sihtmärki leidmata.

      „Jah?” küsis Jegor.

      Naine tundis teda juba. „Hea küll.”

      „Kohvi tahad nüüd?” küsis ta Jegorilt hiljem, kui möödas oli momentaanne rahuldus ja alles jäi pikk eneses kahtlemine, mis keris ennast aeglaselt lahti nagu kellavedru. Mees noogutas, ilme äraolev, poolunine. Signe lasi roostevaba keedukannu vett täis ja vajutas vaikuses valjult kõlava klõpsatusega lülitit. Mõnel päeval tajus ta reaalsust eriti kirkalt, nagu oleks kõik värvid ja esemed peaaegu teralisuse piirini ületeravustatud. Ta mõistis oma neljakümne viie aasta juures teatud asjade pöördumatust – seda, et asju ei saa lükata edasi kaugesse homsesse teadmisega, et kõik läheb ükskord paremaks; et ka tema keha ei saanud enam paremaks minna ning see polnud enam enda liigutamise ja aktiivne olemise taga ega sõltunud sellest, kas tal oli või ei olnud juurdepääs sellistele trennisaalidele nagu linnas. Viltuse muigega oli ta sirvinud terviseajakirju, mis näisid unustavat ära, et eksisteerib naisi ka sellises tähelepanuväärselt kõrges eas nagu nelikümmend ja edasi – või naisi, kes mingil arusaamatul põhjusel ei lasknud end mehel ülal pidada, et vabanenud aeg kulutada enese hooldusele trennisaalis, küünestuudiotes ja meigisalongides. Ja samas ta teadis, et toidab sellise mõtlemisega klišeesid. Silm otsis igalt poolt kinnitust selle kohta, milles ta oli juba ette veendunud.

      Ta ei saanud enam saada paremat meest kui Ants ega paremat last kui Taaniel ega enam erilisemaid orgasme, kui oli võimeline andma Jegor. Ta mõistis pöördumatust ka kui fakti, et mitte iialgi ei saa tema Ants ega ta ise rikkaks – seda enam, et kumbki ei mänginud lotot. Antsu igavesed avantüürid olid neile andnud küll pealtnäha jõuka mehe kodu, kuid kes see ikka esikülje taha nägi… Kes nägi aastate krohvitolmu risti-rästi vagudes tema taldadel, kes nägi musti mõtteid tema mustaksvärvitud juuste all? Varem või hiljem seisis iga naise ees valik, kas hakata kandma oma aastaid väljaspool või üritada veel natuke petta nii teisi kui ka iseennast.

      Neid ei olnud vanuigi ootamas kruiisid Kariibi merel või kihutamised lahtises punases sportautos mööda Abruzzo mägiteid. Igas mõttes oli ta jõudnud umbes nii kõrgele, nagu tal oli iial lootust jõuda – oma apogeeni, kasutades Antsu sõnu – saavutades keskmisele inimesele ettenähtu jagu. Kui kaua suudab ta tuult tallates seda kohta hoida, Signe ei teadnud, aga kartis, et sealt langemine tuleb järsk ja valus. Gravitatsioonist, isegi kui see tõmbas vaid ülekantud tähendusi, ei pääsenud keegi.

      Iga noor tüdruk, keda ta kellegi käevangus nägi, meenutas talle enda laia pintslijoonega visandatud tulevikuplaane, mis olid kaotanud oma värvi ja hõrenenud sedavõrd, kuidas ta elu tüüris Heinkülale lähemale.

      Kaduvuse tajumine täitis teda meeleheitega. Ta otsis Jegori silmist õigustust oma tegudele: jah, ta hoolib minust; jah, ta vajab mind; jah, tema sõnad on siirad; jah, tema kiindumus on omakasupüüdmatu. Antsust otsis ta samal eesmärgil vastupidist, tahtis teda tigeda, puupäise, hoolimatu ja ükskõiksena, sest ainult nii suutis ta Jegoriga jätkata. Maailmast oli ebaõiglane jätta teda oma mehe kõrvale üksi, kui ta käis alles oma neljakümnendaid. Isegi kui poleks olnud naisteajakirju kuulutamas, et just siis elu algabki ja et ka viiekümnendad võivad naise elus olla täis meelelisi, kehalisi ja kulinaarseid naudinguid, oleks ta seda ikka teadnud – sest sisimas polnud ta vana, kustunud, elutüdinud ega kibestunud ning tema keha ja pea pommitasid teda signaalidega, mis olid ta lõpuks Jegoriga kokku viinud, kus signaalide kakofoonia vaibus ja harmoniseerus.

      Ta ei teadnud, et Jegoril oleks kunagi kindlat naist olnud; ka nüüd elas ta oma poissmehekorteris, kuhu Signe polnud kunagi astunud, hoolimata mitmest kutsest. Ta oli teda näinud Heinkülas paari endast noorema naisega – kohtumised, millele ta omistas nüüd tähenduse, mida ta varem seal ei näinud. Millegi arvele tuli tema enesekindlus ja kogemus panna ning meest kakskümmend aastat nooremaks mõeldes nägi ta küll, kuidas ta oleks oma Narvas võinud tüdrukutel päid segi ajada.

      Jegor lähenes temale sama asjalikult ja asjatundlikult nagu tööle, koorides temalt riideesemeid ühegi sammu juures kohmitsemata, kusagil peatumata, kusagil kõhklemata, minnes ühelt sujuvalt liigutuselt üle teisele ja võttes Signet sellise enesestmõistetavusega, mis tekitas naises nii tugeva tunde, et ta on tahetud, et tema omad värisevad sõrmed ei suutnud mehe särginööpe avada.

      Korra mõtles ta Jegori ukse taha minekule, et kasutada Antsu äraolekut ja teatada, et nende vahel on kõik läbi. Kui ta suutnuks Antsu käitumisest välja lugeda, et neil hakkavad asjad paremini minema, oleks see olnud võrreldamatult lihtsam. Praegu ei teadnud ta, kas ta lõikaks selle teoga läbi sidemed viimase inimesega, kes vähemalt proovib tema jaoks olemas olla. Ta oli hakanud alatasa külma maja vihkama, sest tundus, et külmas õhus tardus ka tema suhe Antsuga, muutis nad apaatseks, võttis tahte üldse midagi arutada ja midagi koos teha. Hoiatustest hoolimata küttis ta ahjukivid särtsuvaks, aga kui temperatuur oli peaaegu selline, et ta võis juba kampsuni seljast võtta, tuli tavaliselt Ants ja avas sõnagi lausumata mõlemad aknad, lastes külma sisse ja lootuse välja.

      Jegor veetis tema seltsis vahel tunde. Endale lubas Signe tema kaisus tukkumajäämist ja ärkas vahel paanikavõpatusega, arvates, et oli kuulnud sammude rutjumist kruusasel jalgrajal. Korra oli Antsu auto jõudnud kohale siis, kui Jegor oli veel näha tänavat mööda kaugenemas.

      Tal oli kohutav tunne, et Jegori lihtsakoeline kiindumus kasvab edasi armastuseks ja tema enda läheduseotsimine nõndasamuti, ning et ta avastab end ühel hetkel seisust, kus ta peab Antsule teatama kavatsusest lahku minna; või veel hullem, et Ants saab toimuvast aru enne seda, kui Signe seda üldse kahtlustabki. Heinkülas oli poolteist tuhat silmapaari ning kuulujutud levisid kiiresti…

      Endale oli ta korrutanud: see kõik on ajutine, ajutine, ajutine. Ta saab Jegorist üle. Ainult seni, kuni Daniilil läheb paremaks, mõtles ta ja kohe tegi see tal südame täis, sest ilma Daniilita oleks ta juba varem suutnud end tegudele sundida, aga lapse nõrkus oli teinud ka tema nõrgaks – niisiis, kui poisil läheb paremaks, siis nõuab ta Jegorilt, et nad enam kunagi ei kohtuks. Võib-olla suudab ta siis isegi tagasi Tartusse minna.

      Ta saatis Jegori ära – mees pilgutas silma, kergitas baretti nagu kaabut ja sättis selle ulja nurga all pähe – ja kõndis rahutult mööda maja, sokkides, sammud tegemas põnts-põnts-põnts külmal parketil ja tsump-tsump-tsump villavaipadel, mida ta oli siia-sinna esimesele korrusele laotanud ja mis pidanuks tekitama hubasust, aga selle asemel kogusid tolmu ja nõudsid sageli puhastamist.

      Telefon helises. Ants – haiglast.

      „Jõuad sa täna tagasi?” küsis Signe, mõtted mujal. Ants vastas midagi.

      „Selge siis,” ütles ta.

      Jegor…

      Jegor nagu oli asendaja ja ei olnud ka, sest tegelikult ei suutnud ta Antsule asendust pakkuda. Signe oleks heameelega võtnud kasvõi mehe kiirustamise, mehe äraolevad silmad, mehe masinlikud käed, kui oleks vastu saanud mehe enda, tema naha lõhna, СКАЧАТЬ