Lahustumine. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ talle alati füüsiliselt vastu hakanud. Kui ta Taanieli esimestel aastatel kooliukseni viis, ei hoidnud ta kunagi poisil käest kinni, muidu kui talviti, kus mõlemal olid käed kinnastatud. Signe oli kõige selle peale öelnud, et ta põikleb vastutuse eest. Oli nõudnud, et ta oleks mees ja tunnistaks seda.

      Ta tundis end segaduses ja ühtlasi väsinuna neist mõtetest, ehkki nad huugasid sisemuses edasi. Tema parem käsi leidis uuesti raadionupu ja täitis salongi seitsmekümnendate „retrolugudega”, mis tema mälestustes olid sama värsked kui siis, kui neid esmakordselt esitati.

      Ta tegi möödasõidu, loopides rataste alt soppa üle teise auto ning varsti sõideti temast mööda, nii et pläga kolises tumedalt vastu plekki. Kiirus oli siin kõigil „teeoludele mittevastav”, nagu öelnuks Maanteeamet. Tartuni jäi mõnikümmend kilomeetrit.

      Tema eksisteerimine eestlasena pidanuks olema võimatu, mõtles Ants. Asi oleks pidanud sinnapaika jääma juba Muinas-Eestis, sumbuma killustunud maakondade sõdadesse välis- ja sisevaenlastega: Alempois Nourmegunde vastu, Sackala Rotelewichi vastu, Wironia Wegele vastu. Vastu ootusi need maakonnad ühinesid, nagu kombineerusid orgaanilised molekulid keerukamateks eluvormideks. Nälg ja katk võtsid kümnist, sõjad oma. Emakeelsed liivlased on surnud, käputäis vadja raukasid suremas ilma järeltulijateta, isurid ja vadjalased viimase aastasaja repressioonidega peaaegu välja suretatud.

      Kui poleks kartust laguneda, poleks võib-olla ka ihaldust kõva käe järele. Kartus laguneda oli sissekodeeritud, pidevalt hävimise piiril kõikumise tagajärg; samamoodi olid orgaanilised ka osavõtmatus ja käegalöömistunne. Mis tähtsust oli püüdlustel integreerida ennast Euroopaga, hakata kivi kivi haaval uuesti üles ehitama rahvusriiki, kui seesama Euroopa nende ümber on vettinud tordina laiali vajumas ja nende enda lapselapsed näevad kasutuna keelt, milles ema neile unelaule laulis.

      Mis kasu on sellest, mõtles ta juba Tartu tänavatel orienteerudes, et mõni teine, kahevahel olev riik üritab ennast joondada Euroopaga, kui tema siht tal eest hajub. Nad kõik üritavad haarata keerlevast liivasambast keset möirgavat tormi, ise pimestatud ja kurdistatud.

5

      Grigori Solak ärkas samal hommikul, nagu viimased kakskümmend aastat, külmatunde peale. Ahi oli sama hõre kui majaseinad ning õhtul sisseköetud soojus haihtus sealt juba koiduajaks. Ta tundis, et samamoodi on kadunud ka polster kontide ümbert – nelja aasta pärast pidi ta tähistama oma kaheksakümnendat ja tee mis tahad, see andis tunda. Eks see eilne lumelobjakas sõtkumine oli ka olnud mõtlematu. Kohe kui ta oli kiirabiautot Raudade maja juures näinud, märganud noori seal seismas ja konstaabel Haaki neid küsitlemas, oli ta taibanud, milles asi. Ta oli läinud rääkima sellest, mida oli viina kohta Taanieli sõpradelt pealt kuulnud – ja siis sattunud vastakuti Ants Raua vihkamist täis pilguga, mis tarretas ta oma kohale. Abitult oli ta maja poole vaadanud, enne kui solvunult alla andis ja edasi kõndis.

      Praegu torkas ta sületäie puid pliidi alla, ajas need kasetohuga põlema ja tõstis pliidirauale kastruliga külma vett, et kohvi keeta. Seinakalendris nihutas ta punase ruudukese pöidlaga kahekümne viienda novembri peale.

      Esimese kruusiga istus ta arvuti ette ning kui beež kast laua all oli unnates käima läinud, võttis ta ette eilse kirjatüki ja ootas kannatlikult, kuni see ärritunud ragina saatel ette tuli. Parem kui kirjutusmasin – tähti sai suuremaks keerata ja parandusi oli lihtsam teha, ehkki sõrmelöök klahvidele pärines tal ikka mehaanilisest ajast. Lapselapsed, kes tal paari kuu tagant külas käisid, tõid alati lisaks rahale ka uue klaviatuuri. „Ma ei tea, kuidas sul…” ohkas vanem poeg ja üritas iga kord selgitada, et ei pea ju nii kõvasti… Grigori noogutas ja taas üksi jäädes andis klahvidele valu, raiudes iga tähte ja sõna otsekui kivisse, kuni sõrmeotsad olid tugevad ja mõhnalised nagu karatemeistritel vanades kung fu filmides. Ta teadis väga hästi, et ilma selleta olnuks lastel üks põhjus vähem tulla.

      Miks armeeniapärane Solak? Suguvõsa polnud tal üldse võsastunud, ehtsad venelased puha. Mõned juureotsad ulatusid Ukraina põhjaosa pinnale, kus vanaisa Volodõmõr töötas assistendina Harkovi ülikooli geoloogia ja geograafia teaduskonnas; mõned kidunud pookeoksad olid elu saanud Jordani jõe kallastelt, kui üks reisiv juudi rätsep tema vana-vanatädiga abiellus – ilma järeltulijateta ekskurss, mis lõi temas aeg-ajalt välja isuna matzo-pallide ja juudipärase, ainult heeringaga tehtud vorschmack’i järele. Tema kõhul oli religioonidest sügavalt ükskõik.

      Esimese kohvi lõpetas ta viie minutiga, järgmist võis juba pikemalt nautida. Ta pani raadio vaikselt mängima, võttes vastu Billie Holiday karedatoonilise, lõikavalt melanhoolse hääle kohalikult sageduselt. Siia ulatus ka järve tagant estraadi mängivaid jaamu, ent estraadi ta põlgas katse pärast varjata õhukese sädeleva lakikihi all õilistatud blatnoilaule.

      Tema Galja oli muiates öelnud, et isegi kui ta üritab endale eestlase nägu teha, siis tema hing on ikka selline… venepäraselt suur, valutav ja pakitsev, ning seda pakitsust ta siis päevast päeva paberile (ehk siis ekraanile) valaski. Ta pidas ennast rongijoodikluse žanri asutajaks ning Jerofejevit ja teisi temasuguseid üksnes jäljendajateks, laiutades teatraalselt käsi, kui teda klišeelises käitumises süüdistati. „Aga millest siis ühel venelasel veel kirjutada,” küsis ta siirast nägu tehes, „kui mitte joomisest? Kirjanik peab ju oma ainest tundma.”

      Ta tunnistas seda ausa näoga ja et see sarkasm oli – noh, enamik sellest aru ei saanud. Nende mure, mitte tema.

      Vähemalt oli ta suutnud hoiduda karidest, kuhu sõitsid raginaga sisse viiekümnendatesse jõudnud kiilastuvad ja hiljuti lahutatud kirjanikud, kelle teostes said viiekümnendatesse jõudnud kiilastuvad ja hiljuti lahutatud peategelased ootamatult veetlevate noorte neiude tähelepanu objektiks ning katkestasid tänu mõnele autori väljapunnitatud sobivale kokkulangevusele ahelad senise eluga, et pühenduda vaid hedonistlikele armuseiklustele.

      Lineaarne süžee ja klassikaline kolmeosaline struktuur tema raamatutes kohta ei leidnud ning seda olid Sirbi arvustajad ka varmad talle trükisõnas ette heitma. „Kogum seikasid, mitte terviklik romaan,” salvas üks. „Ka viimase leheküljeni anonüümseks jäävaid tegelasi ühendab vaid nende absoluutne ja seletamatu janu odava viina järele.” Tema esimene reaktsioon oli leht vihaselt lauale visata ja käsi tõstes hüüda: „No muidugi seletamatu, sina jood ju heledat õlut või veinikest!” Viin on õli raskemeelsuse mootorile, iga natuuri jaoks see ei sobigi.

      Ent mida edasi ta luges, seda rohkem pulbitses ja pugises temas naer, mille ta lasi kuuldavale, kui arvustaja nukralt teatas, et talle jääb sügavalt mõistmatuks, miks on Solak pärjatud, kõigi väiksemate tunnustuste hulgas, ka Andrei Belõi preemiaga. (Auhinnale järele minekust oleks ta saanud kirjutada romaanile teise osa, ehkki Tallinna-Moskva rong polnud enam see, mis vanasti. Päris samovarid, mõtles ta, ornamenteeritud teeklaasihoidjad!) Ahh, aga võib-olla ongi see preemia narridele, oma õuna, rubla ja pudeli viinaga? Ah?

      Saša Sokoloviga, kellega ajakirjanik teda võrdles ning halvas mõttes võrreldamatuks pidas, oli ta seitsmekümnendatel korra Moskvas napsu võtnud, kui too veel ajakirjandust õppis; täheldanud tema ameerika aktsenti ja kiindumist filtriga Priima sigarettidesse. Saša, kes kirjandusringkondade kaudu teda pisut tundis, oli kuulnud tema plaanist Eestisse jääda ning selle peale keelt naksutades pead vangutanud. „Hakkad siis eesti keeles kirjutama ka?” küsis ta, kolmekümneaastane tudeng, intelligentsete silmade, rohmaka ehtveneliku näo ja laubale kammitud lühikeste juustega. „Ma ei soovitaks. Nad on peaaegu nagu sakslased, akuratistid sellised, noh. Vene keelele omane hämarus ja, võiks öelda ka ebakindlus dialoogides ja kirjeldustes käib neile loomupäraselt närvidele, arvesta sellega. Hakkad neilt üle küüru saama.”

      Sestpeale oli ta näinud igasuguseid perioode. Nõukaaja jaoks liiga radikaalne, iroonilisel kombel läänelikuks peetud stiil (kuigi see oli tulevase ehtveneliku eelkäija) tähendas lühijuttude ja luule avaldamist samizdat’iga. СКАЧАТЬ