Lahustumine. Märt Laur

Чтение книги онлайн.

      Antsule mõeldes ja aimates järsku, kuidas mingi tõke on temas kohe-kohe murdumas, tõmbas ta hommikumantli hõlmad rinnale risti kokku ja sundis tahtejõuga tagasi silmanurkadest välja pressivad pisarad.

      Ants toetus sillapiirdele ja vaatas Emajõe aeglast pruuni voogu, oodates Voronovit. Ta tundis kiskumist rinnas, igatsust linn taas omaks tunnistada. Kõikjal, kuhu ta vaatas, nägi ta mälestusi, mis tema, võõrsilt tulija rõõmuks enam helisema ei hakanud.

      Tartust oli saanud kaotatud mälestuste linn, aga mitte üksnes temale. Küllap suutsid vaid üksikud ajaloohuvilised silme ette manada esimese vabariigi aegse Vanemuise teatrihoone, uusklassikalises stiilis tütarlastegümnaasiumi või Emajõe-äärse supluspaviljoni, milles oli midagi hõrgult vanamoodsat oma triibulistes trikoodes ja päevavarje kandvate külastajatega. Isegi Kivisild oli liikunud tartlaste perifeersesse mällu, eksisteerides rohkem nime kui mälestuspildina.

      Peamine, mis talle Tartust silma jäi, oli selle värvituks pleekinud ilme. Sügavpunased sillutisekivid olid kulunud halliks, fassaadid luitusid, poodide kolme meetri kõrgused sildid põlesid tuhmilt ning isegi triibud ülekäiguradadel olid muutunud vaevuaimatavaks. Ka katlamaja punasetriibuline korsten oli kaotamas oma permanentsust – tundus, et linna moderniseerudes, linnasüdame laialivalgumiste ja nihkumiste ja pooldumiste tulemusel võis ka see ükskord variseda, et teha ruumi uutele ridaelamutele, korrusmajadele ja äripindadele.

      Teda hõigati. „Tere, vanaraud!”

      Ta keeras end ringi. „Härra Vares!” kostis ta pilkega. „Lips pole mitte lihtsalt viltu, vaid lausa läinud.”

      „Ma olen rohkem lipsusid viltu joonud, kui sul kunagi olnud on.”

      „Mulle piisab sellestki ohelikust ümber kaela, mida abieluks kutsutakse.”

      Tekkis rõhutatud paus, mille kestel nad tunnistasid teineteist hetke ja surusid siis tugevalt kätt. Ants patsutas teda õlale.

      Nende eelmine näost näkku kohtumine oli toimunud kahe aasta eest Tallinnas, kui Voronov oli pärast edutamist välisministeeriumis Laagri kanti kolinud. Poiss, Roman, oli tal just saanud gümnaasiumiga ühele poole. Naisest mäletas ta väikest rinnatut figuuri, näole langevaid juukseid, nõrku muigeid Jüri naljade peale, vahest järskegi sõna sekka ütlemisi nende jutuajamisse. Mõlemad Voronoviga olid siis silmatorkava jumega reisidelt Krimmi, Taga-Kaukaasiasse ja mujalegi. Uhkusega näitas Voronov talle oma Rumeenia-reisilt kaasa toodud, Vlad Tepesi signatuuriga suveniirteivast ning rääkis kitarripoodidest, kus oli lubatud „Stairway to Heaven” ja klaveripoodidest, kus oli lubatud „Für Elise”.

      Ta täheldas nüüd, et Voronov oli selgelt vanemaks jäänud: tüsedam kere, allapoole vajunud silmalaud, tume silmaaluste kolmnurk, hääletoonist sõltumata pinev ja natuke ärritunud silmavaade ja ettepoole längu vajunud kehahoiak; ta teadis, et aja ja gravitatsiooni selgelt äratuntavad jäljed on märgata ka tema enda juures.

      Voronov nimetas kesklinna söögikoha – midagi uuematest, mida Ants ei teadnud, aga ta noogutas. „Vahet tegelikult pole,” ütles Voronov ja kurtis, kuidas restoranid tekivad ja kaovad, aga nende originaalsus ei ulatunud nimest kaugemale. Pooled neist nimetasid ennast Aasia restoranideks, pakkudes ühtesid ja samu toite, võttes kogu hiiglasliku riigi kokku kaheksasse rooga alapealkirjaga „Hiina toit”. Uued restoranid olid mitte üksnes võimekad tervete kontinentide essentsi koondamises oma lühikesse menüüsse, vaid krabasid ka teistelt riikidelt, mida said ning ei teinud suurt lugu sellest, et see mõnevõrra piire hägustas.

      Suusõnaliselt juba teati, rääkis ta, et kõige paremat sushi’t värskeima angerjaga tuleb otsida Mehhiko söögikohast. Iiri pubi seevastu pakkus hüva mulgikapsast klaasi tumeda Carraig Dubhi kõrvale. Kui oli soov korraliku pelmeeniroa järele, tuli vaadata Baieri bierstube poole ja parimat pasta bolognese’t tegi Korea restorani peakokk.

      „Asi on lihtne. Kõik siin linnas võitlevad sama klientuuri pärast,” rääkis Voronov, „ja nende mõtlemine ei ulatu kaugemale paanikast, et mis saab siis, kui nende India söögikohta tulnud klient tahaks tegelikult Läti pekisaiakest? Kuidas nad saavad siis sellise kliendi ära saata? Kadunud raha! Seega ilmub igaks juhuks menüüsse pekisaiake, ja kontoritöötajatele mõeldes lisandub varsti lasanje, ja mõne aja pärast võib võtta ka burgeri ja koola.”

      Kiire kõnd pani mõlemad hingeldama. Selgelt oli tema põlvkond jagunenud kaheks, mõtles Ants. Ühed poseerisid retušeerituna terviseajakirjade esikaantel ja kirjeldasid õhinal, kuidas nende elu tegi kannapöörde pärast Asthanga jooga, triatloni, jääsupluse, veregrupidieedi või nooremate naiste avastamist, ja isegi kui mõni neist egoupituse tõttu jooksurajal aordi rebestas, olid nad kollektiivselt välja saatnud suure tähega Sõnumi: Saulusest võib saada Paulus ja viiekümne viie aastane mees ületada füüsilise, vaimse, materiaalse ja kahtlemata ka seksuaalse külje pealt kahekümne-kolmekümneseid… Ja siis teised, kelle näopilt kusagil ei figureerinud ja kes ei raiunud oma eluvetele teed sängist väljapoole, vaid parvetasid mööda seda täielikus sisemises rahus, juues sinna kõrvale õlut või popsutades piipu; ja kui mõni riskialtim ehk tõstiski kõik žetoonid kümme aastat nooremale kaaslasele, siis enamik püsis oma esimese või teise abikaasa kõrval ning isegi kui juhus võimaluse kätte mängis, avastas, et noored naised ei ihkagi iga vanameest, vaid vaatavad ikka peaaegu omaealisi…

      Kohvikud, mille valgustatud aknad avanesid Rüütli tänava kivisillutisele, olid rahvast tulvil. Nad astusid ühte sisse, leidsid seinaäärse laua. Ants keeras tooli küljetsi, pani jala üle põlve ja toetas selja vastu seina. Ta kobas suitsupaki järele, kuni meenus, et siseruumides on see keelatud, aga välisukse ette, kus lund näkku keerutas, teiste kõrvale vabisema minna polnud tal tahtmist.

      Voronov tõstis klaasi. „Noh, Ants. Teeme siis ühe tsibinski.”

      Nad tegid ühe, siis veel ühe ja selle peale hakkas ka jutt jooksma. Voronovis oli midagi venepärast, mistõttu ta ei kõhelnud ka teise mehega rääkides ütlemast, mida ta tunneb või arvab asjadest, millest teised ei rääkinud või need naljaks keerasid. Naine. Lapsed. Kuhu ta tahab jõuda. Kuhu ta on üritanud jõuda, aga nurjunud. Kõike seda võis ta teha täiesti kainelt ja kaalutletult, ta polnud (ega saanud ameti tõttu ollagi) purjuspäi südamepuistaja.

      Ise ei suutnud ta Voronovi usaldusele samaga vastata. Isegi hetked, kus nad naerust vastu põlvi tagusid, hambad irevil, olid teatud mõttes fassaad. Võib-olla tuli see ikkagi sellest, mis oli neil omavahel Vene kroonus toimunud – vähemalt ta ise tajus selle juhtumi ülemtoone katmas nende vestlusi –, aga sel juhul oli ta tõeline oinas, kes oli sellise asja sealt kaasa toonud.

      „Reeded ja nädalavahetused olen Tartus, muul ajal Tallinnas,” ütles Voronov tema mõtteid katkestades. „Naine müüb Internetis oma loodustooteid ja asju. Tartus teen laptop’iga tööd. Siin on rahulik, see on põhiline.”

      „Endiselt välisminnis?”

      „Ikka.”

      „Konsulaarosakonnas?”

      Voronov kõhkles. „Ameti poolest küll…”

      „Aga…?”

      „Sisuliselt olen ma rohkem konsultandi rollis.”

      „Enne olid ju ka? Spetsialist või midagi.”

      „Konsulaarküsimuste vanemspetsialist, jah. Kõik, mis puudutas teise riigi pinnal tekkinud probleeme – viisad, dokumendid, kuriteod, väljasaatmised.” Ta vaatas Antsust mööda ja toksis sõrmeotstega lauale, nagu kaalutledes, mida võib rääkida, mida ei. „Nimetus jäeti СКАЧАТЬ