Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertsogi salajased elud. Timothy Snyder

Чтение книги онлайн.

      Stefan väljendas samasugust ambitsiooni ka oma noorima poja, 10. veebruaril 1895 sündinud Wilhelmi nimega. Wilhelmi nime kandis üks Habsburgide soost ertshertsog, kes oleks 14. sajandil äärepealt abielu kaudu Poola troonile tõusnud. Ta kihlus Poola noore tüdrukkuninga Jadwigaga – kes oli kuningas, sest Poola ei tundnud valitsevaid kuningannasid. Kui Wilhelm 1385. aastal Poolasse saabus, et viia täide oma abielu üheteistkümneaastase tüdrukuga, võtsid Poola aadlikud ta kinni ja ajasid maalt välja. Põhjuseks polnud õrnatundelisus, aadlikud tahtsid lihtsalt tüdruku kellegi teisega naita. Jadwiga abiellus Leedu suurvürstiga ning koos pandid nad aluse Jagelloonide dünastiale, mis valitses Poolat ja suurt osa Ida-Euroopast järgmised kaks sajandit. Jagelloonide dünastia valitseja kaotas 1526. aastal Tšehhi ja Ungari Habsburgidele. Poola ise jäi siiski iseseisvaks veel rohkem kui kahesajaks aastaks.29

      Ent Habsburgid oskasid oodata ja 18. sajandil hõivasid nad suure osa Poola territooriumist, tehes Poola jagamisel koostööd naaberimpeeriumidega. 19. sajandil olid vanad Poola alad ikka veel jagatud Habsburgide impeeriumi, Saksamaa ja Vene impeeriumi vahel. Nagu Stefan teadis, ei olnud see eriti stabiilne asjakorraldus. Tema kasuisale Albrechtile kuulus tohutu suuri maa-alasid Habsburgide Poola osas, mida tuntakse Galiitsiana, ning Stefan käis tal seal külas. Küllap tundis ta Poola keisrivõimule vastupanemise üldist ajalugu. Napoleon oli koondanud poolakad kõigi nende kolme rõhuja vastu. 1809. aastal oli Napoleoni moodustatud Varssavi hertsogiriigi armee tunginud isegi Habsburgide Galiitsiasse. 1830. aastal ja taas 1863. aastal olid poolakad püüdnud vabaneda Vene valitsusest. 1890. aastatel seisid Saksamaal elavad poolakad vastu Berliini kampaaniatele osta ära nende kinnisvara ning nõrgestada nende katoliku kirikut. Habsburgide valdustes olid tingimused Poola kultuuri jaoks soodsad ja poolakate poliitiliseks tegevuseks oli võimalusi küllaga. Poolakad haldasid Galiitsia provintsi ja andsid riigile kaks peaministrit. Osa poolakaid uskus, et tasuks nende lojaalsuse eest võiksid Habsburgid ühel päeval luua ühendatud Poola kuningriigi suurema Habsburgide impeeriumi raames.30

      See oli rahvuslik soov, mida Karl Stefani arvates tema perekond suutis täita. 1894. ja 1895. aastal, kui Maria Theresia Wilhelmi ootas, teadis Stefan, et tema saatus ühendatakse peagi Poola saatusega. Albrecht oli suremas. Pärast Albrechti surma, mis juhtus kaheksa päeva pärast Wilhelmi sündi, päris Stefan Galiitsia maavaldused. Stefan teadis, et tema oli ertshertsog, kellel oli kõige parem positsioon tegelemaks Poola küsimusega, mis oli idaküsimuse järel toonase Euroopa kõige pakilisem rahvuslik probleem. Tema Balkani kogemus oli õpetanud teda rahvuslikke ühendamisi ette kujutama.

      Oma lõunapoolsest vaatenurgast oli Stefan juba jõudnud arusaamisele, et tulevased rahvuslikud ühendamised peaksid toimuma Habsburgide egiidi all. Wilhelm sündis vastuseks Poola-küsimusele. Poola-küsimus oli: kas kolmeks jagatud vana Poola osad kunagi veel taasühinevad ja kui, siis kas iseseisva riigina või mõne impeeriumi ühtse kroonimaana? Stefani vastus oli: kui Poola peaks taasühinema, siis toimugu see Habsburgide võimu all, Poolast saagu Habsburgide kroonimaa ja Poola regent tulgu minu perekonnast. Kõik Stefani lapsed hakkasid õppima poola keelt, aga ainult Wilhelm õppis poola keelt sündimisest alates.

      Stefani plaani teostumiseks oleks millalgi tulevikus pidanud kokku varisema Vene impeerium, mille valduses olid rohkem kui pooled endistest Poola maadest. Samuti sõltus see Poola teise tükeldaja, Saksamaa heatahtlikust suhtumisest. Juhtumisi viitas Wilhelmi nimi ka Saksamaale. 1895. aastal oli kõige kuulsam Wilhelm Saksamaa keiser Wilhelm II. Habsburgid olid 1879. aastal alla kirjutanud liitlaslepingule Saksamaaga. 1890. aastatel muutusid suhted Saksamaa ja Habsburgide vahel lähedasemaks, osalt tänu Stefani isiklikule diplomaaditööle. Mõni nädal pärast oma poja sündi sõitis Stefani komando all Saksamaale üks flotill, et osaleda Põhjamerd Läänemerega ühendava Kieli kanali avamispidustustel. Stefan oli parem meremees kui Wilhelm II, aga Kieli keiserlik sõjasadam oli muljet avaldav. Habsburgide Pula merebaas näis selle kõrval kääbusena ja ka Saksa laevastik oli võrreldamatult tugevam. Austria ei suutnud võistelda Saksamaaga maismaal, nagu oli näidanud 1866. aasta sõda, ning nüüd nägi Stefan, et sama kehtib ka avamerel. Kui Habsburgide monarhia Saksamaale vastu seista ei suuda, siis peab ta olema tema liitlane. Küllap valdasid teda kahetised tunded, kui ta teatas Saksa keisrile oma poja Wilhelmi sünnist. See oli mõeldud väikese lojaalsusžestina ühelt liitlaselt teisele.31

      Seejärel läks Stefan mereväest erru. Võib-olla oli Saksa vaatemäng teda veennud, et mereväes teenimine ei ole tee kuulsusele. Merevägi oli võimaldanud tal heita vaid pisut pilku sinistele meredele, mida olid kord valitsenud teised Habsburgid. Üsna tõenäoliselt mõistis Stefan nüüd mereülemvõimu ambitsiooni asjatust, eriti arvestades Saksa ja ka Briti laevastiku kasvamist. Ta oli anglofiil, kes tellis oma jahtlaevad Suurbritanniast ja rääkis korralikku inglise keelt. Kui meri rahuldavat lahendust ei pakkunud, siis ehk võis seda teha rahvus. Ehk võis rahvuslike kompromisside ajastu muutuda rahvusliku kuulsuse ajastuks. Tema erruminek tähendas ühe Habsburgide unistuse lõppu – et üks noor ja mehine ertshertsog taltsutab avamere. Kuid Stefanil olid nüüd teised unistused. Ta oli väga jõukas, õnnelikus abielus ja tal oli kuus tervet last. Ta oli 36aastane, piisavalt vana mõistmaks, kuidas maailm tema ümber muutub, aga piisavalt noor uskumaks, et ta suudab käia muutuste eesotsas.32

      Stefan lahkus mereväest, et teha proovi rahvuspoliitikaga – sellisega, mis teeniks teda ja tema perekonna impeeriumi. Ta oli pannud oma poegadele nimed, mis valmistasid neid sümboolselt ette uute kuningriikide, konkreetselt Balkani kuningriigi ja Poola kuningriigi valitsemiseks impeeriumi piirialadel. Kui edasised rahvuslikud ühendamised on vältimatud, siis toimugu nad ertshertsogite suunamisel Habsburgide laiendatud valdustes. Kui rahvuslus peab tulema, siis töötagu see impeeriumi suurendamise, mitte selle lagundamise heaks. Sellise plaani toimimiseks pidid Habsburgide ertshertsogid ennast juba varem ümber kujundama rahvuslikeks juhtideks. Stefani teenäitamisel võisid printsid vahetada oma traditsioonilise rolli armeede ülemjuhatajatena rahvuste loojate uue väärikuse vastu. Hüpoteesina võimu loomuse muutumise kohta oli see päris hea, nüüd oli vaja ainult laboratooriumi.

      Aadria meres olevast Lošinji saarest, kuhu Stefan ehitas endale erupõlvevilla, pidi saama Eedeni aed, kus ta võiks kasvatada oma värvikat moodsate monarhide tõugu. Saarel olid teerajad, aga puudusid korralikud maanteed; sajanditepikkune kiviaedade ehitamine ja taastamine oli muutnud maapinna lagedaks, luues samal ajal keeruka tõketevõre. Stefan oli lasknud ehitada villa – selle nimi oli Podjavori ehk „Loorberite all” – kaldalt kaugele kõrge männimetsa sisse, kohta, mis valiti oma klimaatiliste omaduste tõttu. Sealne niiskustase oli tuberkuloosiga sageli kimpus olevale perekonnale arvatavalt ideaalne. Stefani villasse tulev külaline kõndis sadamast läände, siis Ratsaväe künkast mööda konarlikku teerada üles, tõenäoliselt СКАЧАТЬ