PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mitte aga millelegi muule. Alaline kõikjal olev reklaam ja meedia nõuavad aga nii suure osa meie kollektiivsest tähelepanust, et see ammendab meie jumaliku pärandi. Ükskõik kuhu ma vaatan, näen reklaamtahvlit. Metroos, internetis, tänaval, kõikjal püüab minu tähelepanu reklaamsõnum. Need tungivad meie mõtetesse, meie narratiividesse, häirivad meie sisemist kahekõnet ning selle kaudu meie emotsioone, soove ja uskumusi, muutes need tooteks ja kasumiks. Poliitiline ja ärivõim manipuleerib meie tähelepanuga nii osavalt, et see ei kuulu enam meile endale.

      Kui meie tähelepanuga on pikka aega manipuleeritud, seda on tükeldatud, alistatud tugevatele ärrititele ning tõugatud ühest värvikast ja tühjast kogemusest teise, on see muutunud nii killustatuks, et me ei suuda enam keskenduda mitte millegi sellise loomisele, mis ei sõltuks meid ümbritsevast programmist. Me ei suuda enam mõelda, nüansse tabada ega teist inimest mõista. Me oleme niivõrd vastuvõtlikud lihtsakoelistele narratiividele ja pealiskaudsele tundelisusele, et meid on lihtne reklaami, propaganda, demagoogia või fašismi õnge võtta. Kõik sellised meetodid teenivad rahavõimu huve.

      Kogukonna hävitamine

      Järgneva arutluse seisukohalt on kõige olulisem sotsiaalne kapital. Sotsiaalne kapital hõlmab peamiselt suhteid ja oskusi, “teenuseid”, mida inimesed kunagi kingimajanduse ajastul iseendale ja üksteisele osutasid. Nende seas on söögitegemine, lapsehoidmine, haigete hooldamine, külalislahkus, meelelahutus, nõuanded, toidu kasvatamine, riiete õmblemine, majade ehitamine. Üks-kaks põlvkonda tagasi ei olnud selline tegevus veel kaup. Kui ma laps olin, käisid inimesed väga harva restoranis söömas ning naabrid hoidsid üksteise lapsi. Tehnika, mis on aidanud Maa osakesi kaubaks muuta, on süüdlane ka selles, et inimsuhetest said teenused. Näiteks enne raadio ja fonograafi kasutuselevõttu tegid inimesed ise muusikat, tehnika abiga sai sellest aga miski, mille eest hakati raha maksma. Säilitus- ja transporditehnoloogia kujundas ümber toiduainete töötlemise. Üldiselt on tehnoloogia kaasa toonud üha spetsialiseerituma tööjaotuse, mis tähendab, et suurema osa meie asjadest valmistavad võõrad ning tõenäoliselt ei sõltu meie naabrid meist enam üldse. Majanduslikud sidemed on sotsiaalsetest sidemetest täielikult lahutatud; me ei saa oma naabritele enam millegagi vajalikud olla, seega pole meil isegi põhjust neid tunda.

      Sotsiaalkapitali monetariseerimine on kaasa toonud kogukondade lammutamise. Meid ei peaks üllatama asjaolu, et rahal on kogukonna lammutamises oluline roll, sest raha on puhtakujuline isikupäratuse kehastus. Kui muudame kaks erinevat metsa rahaks, muutuvad need identseteks. Sama põhimõte kehtib kultuuride kohta. Oleme loomas globaalset monokultuuri, kus kõik teenused on tasulised teenused. Kui raha on kõikide meie suhete vahendaja, kaotame ka ise oma isikupära ning muutume standardsete kaupade ja teenuste standardseks tarbijaks või standardseks tootjaks. Isiklikud suhted pole äri juures olulised, sest võime alati leida uue tarnija, kellele kauba või teenuse eest maksta. Me võime püüda kuidas tahes, aga meil ei õnnestu kogukonda luua. Pole siis ime, et tunneme end ebakindlalt; tunneme, et oleme asendatavad. Selle põhjus on intressi juhitav ainulaadse ja püha muutmine rahal põhinevaks ja isikupäratuks. Raamatus “The Ascent of Humanity” kirjutasin nii:

      “Tegelikult ei vaja me üksteist… Kas saab paremini kirjeldada tänapäeva maailma kogukondade kadumist? Me tõesti ei vaja üksteist. Meil pole vajadust tunda inimest, kes kasvatab, transpordib ja töötleb meie toitu, õmbleb meie rõivad, ehitab meie maja, loob meie muusika või parandab meie autot, hoiab meie lapsi. Me sõltume inimestest, kes neid asju teevad, kuid pole oluline, kes need inimesed on. Mida iganes vajame, võime kellelegi selle tegemise eest maksta, kui meil vaid on raha. Ja kuidas saame raha? Täites ise samasugust rolli, lastes kellelgi endale millegi tegemise eest maksta…

      Kõik, mida eluks vajame, oleme jätnud spetsialistide hooleks ning meil endil ei olegi enam midagi mõttekat teha peale oma erialase tegevuse, seega saame oma meelt lahutada. Üksikute allesjäänud vajalike toimetustega, nagu kuhugi sõitmine, poeskäimine, arvete maksmine, valmistoidu soojendamine või koristamine, saab valdavalt üksi hakkama. Me ei vaja neis tegevustes naabrite, sugulaste või sõprade abi. Me tahame oma naabreid paremini tunda, peame ennast sõbralikeks inimesteks, kes hea meelega teisi aitaksid. Kuid me ei saa neid millegagi aidata. Me kõik sulgume oma majadesse ja saame ise endaga hakkama. Õieti oleme sõltumatud inimestest, keda tunneme, kuid sõltume rohkem kui kunagi varem tuhandete kilomeetrite kaugusel elavatest võõrastest.”

      Sotsiaalsete suhete kaubastumine on kaasa toonud selle, et ainuke asi, mida me teistega koos teeme, on tarbimine. Ühine tarbimine ei aita kogukonda luua, sest selleks ei vajata kingitusi. Ma arvan, et koosviibimiste paljukirutud tühisus on tingitud levima hakanud mõtteviisist, et teised inimesed pole vajalikud. Ma ei vaja teist inimest, et tarbida toitu, jooki, ravimit või meelelahutust. Tarbimisega ei kaasne kingitusi ja selleks ei vajata midagi inimese tõelisest olemusest. Ühine tarbimine ei tekita kogukondsust ega intiimsust, see saab sündida üksnes andmisest ja ühisest loomisest.

      Kui libertaarlased räägivad pühast eraomandist, tekitavad nad tahtmatult vajaduse äärmiselt suure valitsuse järele, mida nad ise põlgavad. Kui kogukondlikud sidemed on katkenud, sõltuvad eraldiseisvad indiviidid eemalseisvast võimust, legitiimsest riigist, kes peab enda kanda võtma paljud sotsiaalsed funktsioonid, mida varem oli täitnud lähedane kogukond, sealhulgas julgeoleku, vaidluste lahendamise või otsustamise ühise raha kasutamise üle. Omandi võimutsemine ja erastamine muudab meid “abitult sõltumatuks” – sõltumatuks kõigist, keda tunneme; ja sõltuvaks impersonaalsetest kaugel asuvatest sundi rakendavatest institutsioonidest.

      Kui küsin inimestelt, millest nad kõige rohkem puudust tunnevad, saan enamasti vastuse, et kogukonnast. Kuid kuidas saaksime kogukonna rajada, kui selle elemendid – asjad, mida me üksteise heaks teeme – on kõik rahaks muudetud? Kogukond põhineb kingitustel. Erinevalt raha- või bartertehingutest, mis on lõplikud ega loo lisakohustusi, kaasneb kingitusega ootus vastukingituseks. Kui me kingi saame, jääme võlgu; tänulikkus tähendab teadmist, et meile on kingitud, ja soovi ise midagi edasi kinkida. Kuid mida on meil tänapäeval anda? Igaüks ostab ise oma toidu, eluaseme, rõivad, meelelahutuse, lood, tervishoiuteenused. Seetõttu peame kõigest sellest eemalduma ja naturaalmajanduslikuma eluviisi juurde tagasi pöörduma; koos kogukonnaga ehitama ise oma majad, kasvatama toidu, õmblema riided. Kuigi sellel eluviisil on oma väärtused, kahtlen, kas inimesed on nõus ainuüksi kogukonna taastamise nimel oma elu uuesti nii keeruliseks muutma. Võib-olla siiski ei pea tänapäeva tööjaotust ja masinatel põhinevat tootlikkust nurka viskama. Teistsugune lahendus tuleneb ideest, et raha oma isikupäratuses ei suuda kõiki meie vajadusi rahuldada.

      Siit selgub ka, miks nimetan raha ühisvara laibaks. Richard Seafordi sõnul muudab raha homogeenseks kõik muu, millega kokku puutub. Kui looduslik, kultuuriline, sotsiaalne ja vaimne kapital on rahaks muudetud, on rahavõim oma eesmärgi saavutanud. Ta kirjutab: “Raha jõul muutub individuaalsus homogeenseks isikupäratuseks. Selle poolest sarnaneb raha surmaga.”67 Tõepoolest, kui kõik metsad on muudetud tihumeetriteks, kõik ökosüsteemid on üle asfalteeritud ja kõik inimsuhted on asendatud teenustega, seiskuvad kõik loomulikud looduslikud ja sotsiaalsed protsessid. Alles jääb üksnes külm ja surnud raha, mille eest hoiatas juba kuningas Midas. Siis oleme me surnud, aga seevastu väga, väga rikkad.

      Vajaduste loomine

      Majandusteadlased räägivad, et tehnilised vahendid nagu fonograafid või buldooserid on meid rikastanud, et need on uued tooted ja teenused, mida varem polnud. Tegelikult oli vajadus selliste asjade järele meis juba enne olemas. Need rahuldavad lihtsalt meie vajadust uuel viisil – nii, et me peame selle eest maksma.

      Kui mõtleme telekommunikatsiooni peale, siis on selge, et inimestel pole abstraktset vajadust kaugsuhtluse järele. Meil on vajadus olla ühenduses inimestega, kellega oleme emotsionaalselt ja majanduslikult seotud. Vanasti olid need inimesed meie lähedal. Kütid-korilased või 14. sajandi Vene talupojad ei vajanud telefoni. Vajadus telefoni järele tekkis alles siis, kui tehnoloogia ja СКАЧАТЬ