PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja patriarhaalse ühiskonna tekkega.41 Kuigi ma usun, et need argumendid väärivad tähelepanu, ei hakka ma siin raha ja omandi soolist mõõdet käsitlema, sest see teema nõuab omaette uurimist. Meie eraldatuse ajastul on iga institutsioon kõigi teistega tihedalt seotud. Loodusest, kehast ja pühast naiselikkusest võõrandumine peegeldab ühtlasi võõrandumist maailmast, kus omand on kõik asjad seosteta äri objektideks muutnud.

      Omandikihk väheneb siis, kui meie seotuse- ja tänulikkusetunne kasvab ja me mõistame, et meie tööjõud ei kuulu meile endale, et meie loodu pole õieti meie oma. Kas mitte minu töövõime, ja kogu minu elu, pole samuti kingitus? Kui seda mõistame, soovime kinkida oma loomingu kõigile neile, kes on osalised meie olemasolus, meile kingitud elus.

      Mõned sotsialistidest filosoofid on selle tänulikkusest kannustatud soovi muutnud aga hoopis kohustuseks, millega õigustatakse seda, et riik individuaalse töö sundvõõrandab. Me oleme ühiskonnale võlgu ja riik kasseerib selle võla sisse. Vähem äärmuslikul kujul õigustatakse samaga ka tulumaksu, mis on samuti individuaalse töö sundvõõrandamine. Mõlemal juhul sunnitakse meid jõuga andma. Kas saaksime selle asemele luua majandussüsteemi, mis vabastaks, imetleks ja tunnustaks meie sisemist andmise vajadust? See raamat kirjeldabki süsteemi, mis tunnustab ringlust, mitte kogumist; loomist, mitte omamist; andmist, mitte endale hoidmist.

      Algupärane röövimine

      Üksikisiku suveräänsuse tekkimine oli ainult esimene samm tänapäeva omandi mõiste kujunemisel, sest enamik asjadest meie planeedil pole kellegi töö tulemus. Kui lähtume sellest, et minu loodu kuulub mulle, ei tohiks inimtegevusest sõltumatult eksisteeriv kuuluda mitte kellelegi. Seega oleks maa, jõgede, loomade või puude omastamine samaväärne vargusega. See oleks samasugune vargus nagu teise loodu endale võtmine.

      Sellel arusaamal põhineb tähelepanuväärne majandusmõtte koolkond, mida esindavad teiste seas P. D. Proudhon, Karl Marx, Henry George ja Silvio Gesell. “Omand on röövimine,” kuulutas Proudhon. Kui jälgime mingi konkreetse omandi kujunemiskäiku läbi ajaloo, läbi kõikide “legitiimsete” võõrandamiste, jõuame ajas tagasi selle esimese omanikuni; inimeseni, kes selle lihtsalt omastas, võttis selle ära meile kõigile või jumalale kuuluvast valdusest ja võttis enda valdusse. Tavaliselt pidi ta selleks jõudu kasutama, nagu näiteks viimase kolme sajandi jooksul aset leidnud Põhja-Ameerika hiiglaslike maa-alade vallutamisel. Sama on juhtunud tuhandete aastate jooksul kõikjal maailmas. Enne Vana-Rooma aega ei tuntud sellist asja nagu maaomand. Maa oli samasugune nagu õhk ja vesi, seda ei saanud omada. Esimesed maaomanikud ei saanud seega omanikuks seaduslikult. Nad pidid maa lihtsalt võtma.

      Tihti väidetakse, et maaomand on põllumajanduse tekkimise loomulik tagajärg. Kui kütid-korilased oma maasse eriti ei panustanud, siis põllumees pidi vaeva nägema, et oma maad produktiivsemaks muuta (siin peetakse silmas inimtoidu tootmist). See oleks olnud äärmiselt ebaõiglane, kui põllumees oleks terve aasta tööd teinud, aga korilased oleksid saagi küpsedes kohale ilmunud ja selle ära viinud. Eraomand pidi andma inimestele stiimuli oma maa eest hoolitsemiseks. Kuid kas poleks õiglasem anda omandiõigus vaid maa täiustamisest tulenevale, mitte maale endale?

      Esialgu olid maaga seotud õigused ühised ja kuulusid külale või hõimule, aga mitte üksikisikule. Vanades põllumajanduskultuurides Egiptuses, Mesopotaamias ja Zhou dünastia aegses Hiinas maa eraomandit praktiliselt ei tuntud. Kogu maa kuulus valitsejale ja et valitseja oli jumala asemik maa peal, kuulus maa tegelikult jumalale.

      On põhimõtteliselt kaks eri asja, kas inimesel on õigus oma töö viljadele või on ta maa omanik. Tundub, et lääne absoluutne arusaam maaomandist on pärit Rooma riigist, millele lisandub võib-olla ka kreeklaste arusaam indiviidist. Maaomand tekkis Vana-Roomas, kus seda reguleeris dominium – “ülim õigus, mille taga ei olnud ühtki teist õigust; õigus, mis muutis kõik muu seaduslikuks, kuid ei vajanud ise legitimiseerimist… õigus kasutada, nautida ja kuritarvitada, ius utendi, fuendi, abutendi.”42

      Idas sai selgepiiriline maaomand alguse mõnevõrra varem. Hiinas ulatub selle ajalugu vähemalt Shang Yangi valitsemisaega neljandal sajandil eKr, võib-olla ka varasemasse aega. Hinnangud põhinevad rahva ajaloolisel mälul; võime lähtuda näiteks Kong Fuzi kirjapanekust selle kohta, et “vanadel aegadel” oli maa müümine sobimatu.43 Raamat püüab tõlgendada Kong Fuzi seisukohta kui omandi kontsentratsiooni kriitikat. Deng väidab, et varem oli maa võõrandamine keelatud, sest maa kuulus kuningale; ning et üldiselt ei saanud seda võõrandada vähemalt kuni keskaegse Songi dünastia valitsemisaja lõpuni (Deng, “A Comparative Study on Land Ownership”, 12). Ka Indias oli maaomand kuuendaks sajandiks eKr tõenäoliselt juba tuntud nähtus, kuigi tõendid selle kohta on vastuolulised.44 Igal juhul kuulus kuni brittide valitsemisajani suurem osa maast Indias ühisomandusse.45

      Keskaegses Euroopas oli suurem osa maast ühisomandis või kuulus feodaalisandatele, kes küll ei omanud maad tänapäeva mõistes, sest see ei olnud vabalt võõrandatav vara. Neil olid maa suhtes teatud õigused, mida nad võisid teatud teenuste, vilja või raha eest vasallidele üle anda. Inglismaal polnud maa võõrandamine üldiselt võimalik enne 15. sajandit.46 Pärast seda läks tänu parlamendis välja kuulutatud seadustele (Inclosure Acts) ühismaa kiiresti eraomandisse. Samasugune protsess leidis aset mandril pärisorjuse kaotamise käigus. Lewis Hyde kirjutab:

      “Kui varem võis igaüks igast jõest kala püüda ja igas metsas jahti pidada, siis nüüd ilmusid isikud, kes väitsid end olevat nende ühisvarade omanikud. Maaomandi põhialused olid muutunud. Keskaegne pärisori oli kõike muud kui omanik, pigem oli maa olnud tema enda omanik. Ta ei tohtinud vabalt ringi liikuda, ometigi olid tal võõrandamatud õigused maale, millega ta seotud oli. Nüüd teatasid inimesed, et nad on maa omanikud, ja pakkusid seda raha eest rendile. Pärisorja ei saanud tema maalt ära ajada, kuid rentnik võidi minema saata mitte üksnes rendi tasumata jätmise tõttu, vaid ka maaomaniku suva järgi.”47

      Sarnaselt paljude teiste sotsiaalsete reformidega oli pärisorjuse kaotamine järjekordne samm majandusliku ja poliitilise võimu koondamisel juba varem võimul olnute kätte. Inimesed, kes olid põlvest põlve vabalt oma loomi karjatanud, põletuspuid kogunud ja jahti pidanud, ei tohtinud enam seda teha.48 See maa oli olnud ühisvara, mis kuulus ühtaegu kõikidele ja mitte kellelegi. Seejärel sai sellest aga eraomand.

      Kui omand on röövimine, siis toetab eraomandit kaitsev õigussüsteem kuritegevust. Sellega, et teeme omandi pühaks ja puutumatuks, seadustame algse varguse. Ei peaks olema üllatav, kui seaduste tegijad on needsamad vargad, kes tahtsid oma ebaseaduslikult saadud tulu seaduslikuks muuta. Nii see oligi: nii Vana-Roomas kui ka mujal olid rikkad ja võimukad need, kes haarasid maad ja tegid seadused.

      Et lugeja ei arvaks, et pean marksistlikku kihutuskõnet, kordan veel, et ma pole eraomandi kaotamise eestkõneleja. Ühest küljest tooks selle kaotamine kaasa äkilise ja konfliktse muutuse, mis tekitaks vastuhakku ja tuleks jõuga kehtestada. Teiseks on aga eraomand üksnes sügavama häda (eraldatuse) sümptom ning kui me sümptomiga tegeldes lähtume samasugusest eraldatuse, vallutamise ja kurjast jagu saamise mõtteviisist, saame tulemuseks samasuguse ebaõigluse veidi teistsugusel kujul. Ja lõpuks, isegi majanduse tasandil pole probleemiks eraomand kui selline, vaid selle omamisest tulenevad ebaõiglased eelised. Kuigi pole õige, et keegi saab kasu üksnes tänu sellele, et on kunagi ühisvaraks olnu omanik, on see siiski kõigile kasulik, kui ressursid saavad nende omaks, kes neid kõige paremini kasutada oskavad. See käib nii maa, pinnase, mineraalide kui ka põhjavee kohta. Meil oleks tarvis majandussüsteemi, mis ei laseks rikastuda pelgalt omamise eest, vaid tunnustaks СКАЧАТЬ