PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ahvatlusi on väga paljude mängijatega online-rollimängud (MMORPG), millest mu lapsed minu kohkumuseks suurde vaimustusse on sattunud. Ka need mängud ei rahulda mingit äsja tekkinud vajadust. Lastel on vajadus maailma tundma õppida, seigelda ja luua endale identiteet maailmas, mille teistel osalistel on samasugused huvid. Minevikus tehti seda kõike õues mängides. Kui mina laps olin, ei olnud meil enam küll niisugust vabadust nagu Tom Sawyeril, ometigi võisime mõnikord sõpradega kilomeetreid rännata, kolada oja kaldal, mahajäetud kivimurrus, mäenõlval või raudteel. Tänapäeval näeme harva väljas uudistavaid lapsi. Iga maatükk on tarastatud ja keelava sildiga märgistatud, inimestel on paranoiline hirm turvalisuse pärast ning laste aeg on vanemate saavutusvajaduse sunnil viimseni ära planeeritud. Tehnoloogia ja kultuur on lastelt ära võtnud midagi, mida nad hädasti vajavad, ning püüab seda siis videomängude kujul neile tagasi müüa.

      Mäletan päeva, mil selle avastasin. Vaatasin Pokémoni, mis kirjeldab kolme lapse imelisi seiklusi. Ekraanil tegutsevad väljamõeldud kaubamärgiks muudetud tegelased mängisid mänge, milles ka pärislapsed olid kunagi osalenud. Nüüd peavad nad raha maksma selle eest, et väljamõeldud tegelaste mänge pealt vaadata. Tänu sellele on suurenenud meie rahvuslik kogutoodang. Oleme loonud uusi kaupu ja teenuseid, mis asendavad tegevust, mida kunagi tasuta ehedalt kogesime.

      Kui veidi järele mõtleme, selgub, et enam-vähem kõik tänapäeva kaubad ja teenused rahuldavad vajadust, mille rahuldasime vanasti tasuta. Kuidas on lood meditsiinitehnoloogiaga? Kui võrdleme oma hädist tervist küttide-korilaste ja algeliste põlluharijate suurepärase tervisega, saab selgeks, et püüame kalli raha eest osta endale suutlikkust füüsiliselt funktsioneerida. Lapsehoidmine, toiduvalmistamine, transport, tekstiilitööstus? Mul pole aega ega ruumi analüüsida kõiki tegevusvaldkondi, mis on meilt ära varastatud ja mida püütakse meile tagasi müüa. Esitan siiski veel ühe küsimuse: “Kui raha võimutsemine oleks tõesti kaasa aidanud uute vajaduste rahuldamisele tehnoloogia ja kultuuri abil, kas siis me ei peaks olema rahulolevamad kui keegi kunagi varem?”

      Kas inimesed on õnnelikumad ja rohkem rahul, kui jutuvestjate asemel on filmid ja klaveri ümber kogunenud pere asemel MP3-mängijad? Kas oleme õnnelikumad, kui sööme enda või naabri põllusaaduste asemel tööstuslikku toitu? Kas tööstuslikus standardmajas elavad inimesed on õnnelikumad kui palkmajas või vigvamis elanud inimesed? Kas me oleme õnnelikumad? Kas on rahuldatud mõni meie uus vajadus?

      Isegi kui pole, ei taha ma siiski kõiki tehnika edusamme aknast välja visata, hoolimata hävingust, mis need on loodusele ja inimkonnale kaasa toonud. Õieti on teaduse ja tehnika saavutused siiski pakkunud rahulduse paljudele püha majanduse jaoks olulistele vajadustele. Nende seas on vajadus uurida, mängida, teada ja luua uue majanduse uusi lahedaid asju. Ka püha majanduse tingimustes rahuldavad teadus, tehnika ja tööjaotus jätkuvalt selliseid vajadusi. Näeme sellist teaduse ja tehnika üllamat eesmärki juba praegu; see on nagu retsessiivne geen, mis ikka ja jälle kommertsialiseerumisest hoolimata esile kerkib. Iga tõelise teadlase ja leiutaja hinges on igikestev imestus, erutus ja uudsusärevus. Iga vana maailma institutsioon saab uues ilmas endale teisiku, mis on nagu sama noot, aga teises oktavis. Me ei vaja revolutsiooni, mis hävitaks kõik vana ja hakkaks nullist uut ehitama. Sellist revolutsiooni on varem juba katsetatud ja see on alati läbi kukkunud, sest inimeste vanast maailmast pärit hoiakud on jäid alles. Püha majandus tekib hoopis teistsuguse revolutsiooni tulemusel; see on transformatsioon, mitte suurpuhastus. Selle revolutsiooni kaotajad ei saa isegi aru, et nad on kaotanud.

      Väga vähesed tooted on seni selliseid vajadusi rahuldanud. Rahuldamata pole mitte üksnes meie mängimis-, uurimis- ja imestamisvajadus. Isegi füüsiliste vajaduste rahuldamisega kaasneb suur ärevus ja võitlus. See on vastuolus majandusteadlaste väitega, et isegi kui uusi vajadusi ei rahuldata, võimaldab tööjaotus ja tehnoloogia vähemalt olemasolevaid vajadusi paremini rahuldada. Öeldakse, et masin teeb ära tuhande inimese töö ja arvuti kooskõlastab tuhande masina töö. Seetõttu on futuristid juba 18. sajandist saadik ennustanud peagi saabuvat jõudeoleku ajastut. See pole aga siiani kätte jõudnud ning tundub, et on viimase 30 aastaga üha kaugemale tulevikku nihkunud. Ilmselgelt on midagi valesti.

      Majandusteadus räägib inimkäitumise puhul kahest esmasest eeldusest – inimesed tegutsevad tavaliselt ratsionaalse omakasu ajel ja see omakasu väljendub rahas. Inimesed sõlmivad tehingu ainult siis, kui see on mõlemale poolele kasulik. Mida rohkem tehakse tehinguid, seda rohkem saadakse kasu. Seetõttu seostavad majandusteadlased raha Jeremy Benthami utilitarismiga ja peavad seda hüveks. See on üks põhjusi, mille tõttu majanduskasvu peetakse majanduspoliitika esmaseks eesmärgiks – kui majandus kasvab, suureneb heaolu. Milline poliitik ei tahaks hoobelda sellega, et aitas kaasa majanduskasvule?

      Majandusteaduse loogika ütleb, et kui keegi on nõus uue kauba või teenuse eest maksma, tähendab see, et ta on sellest kasu saanud. Teatud mõttes on see tõsi. Kui ma varastan sinu autovõtme, on tõesti sinu huvides see minult tagasi osta. Kui ma varastan sinu maa, on sul kasulik seda minult rentida, sest sa vajad seda elatumiseks. Kuid absurdne on väita, et rahalised tehingud annavad tunnistust hüvede hulga suurenemisest. Sellega eeldatakse, et rahuldatakse vajadusi, mis seni olid rahuldamata. Majanduskasvu teooria loogika lonkab, sest maksame rahaga selliste asjade eest, mida varem tegime ise või saime kingitusena. Siit leiame varjatud motiivi, millele tugineb Hobbesi väide, et “primitiivne elu oli üksildane, vaene, vastik, tõpralik ja lühike”. Selline minevik seletaks meie tänapäeva olukorda, mida võib kirjeldada mitmes mõttes nende samade sõnadega. Kas äärelinna endassesulgunud elu pole siis üksildane? Kas musta Aafrika inimeste elu ei ole siis lühike?68 Kas eelmisele sajandile on vastikuse ja elajalikkuse poolest ajaloos võrdset? Võib-olla on Hobbesi arvamus minevikust kui julmast olelusvõitlusest meie enda olukorra ideoloogiline projektsioon.

      Et majandus saaks kasvada, peab kasvama ka rahas väljendatud kaupade ja teenuste hulk. Raha peab rahuldama üha enamaid vajadusi. Sisemajanduse kogutoodang on määratletud kui riigis toodetud kaupade ja teenuste kogus. Arvesse lähevad ainult raha eest tehtud tehingud.

      Kui ma tasuta sinu laste järele vaatan, ei loeta seda teenuseks ega arvestata SKT hulka. Sellega ei saa oma võlga tasuda ega poest kaupa osta. Kui ma aga avan lasteaia ja sinult raha küsin, olen loonud teenuse. SKT kasvab ja majandusteadlaste arvates on ühiskond rikkamaks saanud. Ma olen andnud oma panuse majanduskasvu ja loonud maailma uusi hüvesid. Hüve on see, mille eest makstakse raha. Raha = hüve. See on meie ajastu põhivõrrand.

      Sama asi juhtub siis, kui metsa maha lõikan ja puidu maha müün. Kuni mets kasvab, pole see hüve. Metsast saab hüve siis, kui ehitan väljaveotee, palkan töölised, lasen neil metsa maha võtta ja puidu ostja juurde vedada. Ma muudan metsa kaubaks ja SKT kasvab. Kui loon laulu ja jagan seda tasuta, ei suurenda see SKT-d ja inimesed ei saa rikkamaks. Kui aga oma autoriõigusele tuginen ja laulu müüma hakkan, saab sellest hüve. Kui lähen traditsioonilisel viisil elava rahva juurde, kes austab maarohtusid ja šamaane, ning hävitan nende kultuuri, sundides neid ostma farmaatsiatehases toodetud ravimeid; hävitan nende naturaalmajandusliku süsteemi, ajades nad oma maalt minema ja sundides toitu ostma; lõpuks palkan nad nende enda maale rajatud banaaniistandusse tööle ja olen muutnud maailma rikkamaks. Olen loomuliku elu, inimsuhted ja looduslikud ressursid raha võimkonda andnud.

      Alati, kui keegi maksab asja eest, mida ta varem tegi ise või sai kingiks, muutub maailm paremaks. Killuke looduslikust, kultuurilisest, vaimsest ja sotsiaalsest ühisvarast muudetakse rahaks iga kord, kui keegi puu maha saeb ja paberiks töötleb või idee intellektuaalseks omandiks muudab; iga kord, kui laps mängib arvutimaailmas mängu, mille ta võiks tegelikus maailmas ise luua; iga kord, kui inimsuhe muudetakse teenuseks.

      See on tõsi, et töötunde arvestades on otstarbekam lasta elukutselistel kasvatajatel lasteaias mitmekümne lapsega tegelda kui igal lapsevanemal eraldi oma laste järele vaadata. Ka mitmesaja hektari suuruse põllu harimine hiigelmasinate ja kemikaalide abil on efektiivsem kui väikese põllulapi käsitsi harimine. Samas pole kogu see efektiivsus andnud meile rohkem vaba aega СКАЧАТЬ