PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Platon, peame abstraktsiooni reaalsemaks kui tegelikkust, lahendades Wall Streeti probleeme, samal ajal kui tegelik majandus mureneb. Asjade rahalist olemust nimetatakse väärtuseks. Sellele abstraktsele ühetaolisele olemusele taandub kogu maailma mitmekesisus. Kõik asjad taanduvad sellele, milline on nende väärtus. See loob illusiooni, et kogu maailm on sama piiramatu kui arvude hulk. Sobiva hinnaga saab osta kõike, isegi hävimisohus loomade nahku.36

      Raha piiramatus varjab endas teist sorti piiramatust, inimestele kuuluva maailma piiramatust. Milliseid asju me üldse raha eest ostame ja müüme? Me ostame ja müüme vara, asju, mida me omame, asju, mida me tajume enda omandina. Tehnika edusammud on selle valduse piire pidevalt laiendanud, muutes omandiks paljud asjad, mille omamine oli varem mõeldamatu: maapõue mineraalid, elektromagnetlainete sagedused, geenijärjestused. Kui omandiks said maa, vesi, muusika, kirjandus, muutus aegamööda ka meie hoiak omandi suhtes. Raha piiramatusest tuleneb, et ka omand saab kasvada piiramatult. Kui inimkonna saatus on kogu universumi vallutamine, muutub kogu maailm inimese valduseks. Seda saatust olen kirjeldanud müüdis, mis räägib tõusust, mis on osa inimkonna loost. Tänapäeval on see lugu hakanud üha rohkem ajast maha jääma ning koos uue rahasüsteemiga peame looma ka selle asemele uue loo.37

      Raha omadused, millest siin juttu tegin, ei ole tingimata halvad. Tänu sellele, et raha on aidanud asju homogeniseerida ja standardiseerida ning olnud universaalne maksevahend, on see võimaldanud inimestel imet teha. Tehnoloogia arengus on raha mänginud võtmerolli, kuid võib-olla peaksime raha loovat potentsiaali kasutama tema õigel eesmärgil. Raha on edendanud paljude standardsete asjade, näiteks masinadetailide ja mikrokiipide loomist. Kuid kas tahame, et ka meie toit oleks homogeenne? Raha isikupäratus soodustab koostööd erinevate sotsiaalsete gruppide vahel, aitab kooskõlastada miljonite üksteisele tundmatute inimeste tööd. Kuid kas tahame, et meie suhted lähedastega oleksid sama isikupäratud? Raha on universaalne vahend, mis võimaldab meil teha peaaegu kõike, kuid kas me tahaksime, et see oleks esmane vahend, milleta me ei suuda midagi teha? Nüüd, kui inimkond asub täitma oma uut, intentsionaalset ja teadvustatud rolli, on meil aeg õppida seda tööriista kasutama.

      Neljas peatükk

      Mure varanduse pärast

      “Mis juhtuks taevas siis, kui esimesed saabujad kehtestaksid taevapinnale eraomandi ja jagaksid taeva omavahel samal viisil, nagu meie oleme jaganud maapinna?”

– Henry George

      “Inimene ei loonud Maad ja kuigi tal oli loomulik õigus see enda valdusse võtta, ei olnud tal õigust ühtki osa sellest igaveseks endale võtta. Maa looja ei pidanud kinnisvarabürood ega teinud tehinguid.”

– Thomas Paine

      Omamiskihk

      Oleme elanud eraldumise ajastul. Üksteise järel on murenenud meie sidemed kogukonna, looduse ja paikadega, jättes meid maha võõrasse maailma. Nende sidemete katkemine tähendab rohkemat kui meie varanduse vähenemist, see on kahandanud kogu meie sügavamat olemist. Äralõigatus kogukonnast ja loodusest tekitab meie hinges vaesust. Põhjus on selles, et vastupidiselt majandusteaduses, bioloogias, poliitilises filosoofias, psühholoogias ja institutsionaalses religioonis esitatud eeldustele ei ole me oma olemuselt eraldiseisvad olevused, kes vaid omavad suhteid. Me ise oleme suhe.

      Martin Prechtel jutustas kunagi oma kodukülast Guatemalas: “Kui minu kodukülas mindi haige lapsega ravitseja juurde, ei öeldud kunagi “mina olen terve, aga mu laps on haige”, vaid öeldi “minu pere on haige”. Või kui naaber oli haige, siis “minu küla on haige”.” Sellises ühiskonnas poleks kahtlemata mõeldav öelda ka nii: “Mina olen terve, aga mets on haige”. Tõepoolest, kas keegi saab olla terve, kui tema perekond, küla, või tõesti ka maa, vesi või planeet on haiged? See on sama absurdne kui öelda: “Mul on surmav maksahaigus, aga see puudutab ainult minu maksa, mina ise olen terve.” Samamoodi, nagu minu enesetunnetus hõlmab minu maksa, hõlmab see nende puhul kogu sotsiaalse ja loodusliku keskkonna.

      Tänapäeva mina on seevastu eraldiseisev subjekt universumis, mis on teine. See mina on Adam Smithi majanduslik inimene; religiooni kehastunud hing; bioloogia isekas geen. Sellel põhineb meie kõikehõlmav kriis, mis väljendab eraldumist igas mõttes – eraldumist loodusest, kogukonnast, iseenda kaotsiläinud osadest. See on aluseks kõigele, mida peetakse süüdlaseks ökosüsteemide ja ühiskonnakorralduse hävitamises, sealhulgas inimlikule ahnusele ja kapitalismile. Meie enesetunnetusest tuleneb arusaam “kui mul on rohkem, siis sul on vähem”, seetõttu töötab meie intressipõhine rahasüsteem täpselt samal põhimõttel. Vanades kingitustel põhinevates ühiskondades oli põhimõte vastupidine.

      Omamiskihu suurenemine on loomulik vastureaktsioon võõrandavale ideoloogiale, mis lõhub kõik sidemed ja jätab meid universumisse üksi. Kui me eraldame maailma endast väljapoole, jääb alles imepisike üksildane indiviid, kellel on täitmatu vajadus ahnitseda endale võimalikult suur osa sellest, mis tundub kaotatuna. Kui kogu maailm, kogu elu, kogu maa ei ole enam minu osa, püüan kompensatsiooniks seda enda omaks muuta. Teised eraldiseisvad minad käituvad samamoodi, seetõttu elamegi võistluse ja pideva ängistuse keskkonnas. See on meie enesemääratlusse sisse kodeeritud. Selles seisneb meie kaasasündinud olemise puudujääk, hinge puudujääk.

      Me oleme iseduse ja omandi loogika lõksus. Püüame kas või tillukest osa oma kaotatud rikkusest tagasi saada, laiendades ja kaitstes oma eraldiseisvat mina ja selle käepikenduseks olevat raha ja varandust. Need, kellel pole oma mina suurendamiseks majanduslikke vahendeid, kasvatavad selle asemel füüsilist mahtu. Just seetõttu on vaesed ebaproportsionaalselt tihti ülekaalulised. Ostu-, raha- ja omandamissõltuvusel on samad põhjused nagu toidusõltuvusel – üksildus; valu, mis tekib tühjast eksistentsist, äralõigatusest sellest, mis me tegelikult oleme.

      Kui näeme rüüstatud kaevandusi, raiesmikke, surnud loodust, genotsiide või alavääristavat tarbimiskultuuri, tekib küsimus, kust on pärit see hirmus masin, mis neelab alla ilu ja sülitab välja raha. Eraldiseisev mina, mis kohtub universumi kui fundamentaalselt teisega, kohtleb loomupäraselt nii loodust kui ka inimest kasutoova ja juhusliku asjana. Ülejäänud maailm on fundamentaalselt mitte-mina.38 Miks peaksime hoolima sellest, mis on väljaspool meile nähtavat kasulikkust? Tänapäeva enesetunnetuse mõiste algusepanija Descartes sõnastas meie püüdluste eesmärgina “looduse isandaks ja omanikuks saamise”. Seega tundub omanduse idee eraldiseisvale isedusele täiesti loomulikuna.

      Meie jäik ja kitsapiiriline enese ja teise eristamine on ise ennast hävitanud ja hakkab peagi üle minema. Müstikute järgi saab eraldiseisvat mina alal hoida vaid ajutiselt ja see läheb kalliks maksma. Meie oleme seda alal hoidnud juba kaua ning rajanud sellele tsivilisatsiooni, mille eesmärk on vallutada loodus ja inimloomus. Saabunud kõikehõlmav kriis on paljastanud, kuivõrd mõttetu on selline eesmärk. See kuulutab ette meile tuttava tsivilisatsiooni lõppu ja inimese olemise uue korra rajamist, mis põhineb paindlikumal ja kaasavamal enesetunnetusel.

      Üks omandi algupära käsitlev teooria seostab selle autonoomia või enesemääramise mõistega, mis kerkis tasapisi esile alates kogukondlikust hõimude ajastust. Charles Avila kirjeldab seda nii: “Kui ma kuulun endale ja minu töö kuulub mulle, siis see, mille ma valmistan, on minu omand.”39 Siin on omandi eeltingimuseks asjaolu, et ma kuulun endale, mis pole kõigis ühiskondades sugugi enesestmõistetav. On ühiskondi, kus indiviidist kõrgemal seisavad klann, hõim, küla või lausa kogu elustik; ja inimese tööjõud ei kuulu talle endale, vaid millelegi kõrgemale.40 Omandi institutsioon ei ole seetõttu meie praegustes hädades süüdi. See on vaid meie eraldatuse ja lahtiühendatuse sümptom. Seetõttu ei püüa see raamat mitte omandit СКАЧАТЬ