PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puhul on palju sellist, millest meile ei räägita, ning et finantsettevõtted, organiseeritud kuritegevus ja poliitiline võim on omavahel tihedalt seotud, usuvad minu meelest vandenõuteooriad liigselt inimeste suutlikkusse keerukaid süsteeme edukalt juhtida. Midagi saladuslikku selles kindlasti on ning Icke’i ja teiste toodud näited “kokkusattumuste” kohta esitavad väljakutse tavapärastele seletustele, kuid kui lubate mul korraks metafüüsika appi võtta, siis ma usun, et meisse juurdunud ideede ja uskumuste süsteemid ning nende teadvustamata varjud loovad sünkroonse võrgustiku, mis lihtsalt näeb vandenõu moodi välja. Tegelikult on see vandenõu ilma vandenõulasteta. Me kõik oleme käpiknukud, aga puudub niiditõmbaja.

      Veelgi enam, vandenõuteooriad pole enamasti ümberlükatavad ning nad on suunatud võrdselt nii meeltele kui ka kogemusele. Vandenõuteooriatel on salapärane külgetõmbejõud, sest nad pakuvad väljundi meie ürgsele raevule, leides kellegi, keda süüdistada, keda vihata. Nagu juba lugematud revolutsionäärid on oligarhe kukutades avastanud, on meie vihkamine kahjuks suunatud valele objektile. Tõeline süüdlane on palju sügavamal ja palju tugevamini juurdunud. See seisab kõrgemal teadvustatud inimtegevusest ning isegi pankurid ja oligarhid on selle orjuses. Tõelised süüdlased on tulnukad, kes juhivad maailma sündmuste käiku oma lendavatelt taldrikutelt. See oli nali.70

      Tõeline süüdlane, tõeline niiditõmbaja, kes kulisside taga meie eliidiga manipuleerib, on rahasüsteem ise; laenudel ja intressidel põhinev süsteem, mis on antiikajast alates meie eraldatust suurendanud; mis tekitab võistlust, polariseerumist ja ahnust; sunnib tagant eksponentsiaalset kasvu; ja mis kõige olulisem – ammendab peagi oma jõu kasvumootorina, sest nii sotsiaalne, looduslik, kultuuriline kui ka vaimne kapital saab lihtsalt otsa.

      Paar järgmist peatükki kirjeldavad seda protsessi ning intressi dünaamikat, esitades praeguse majanduskriisi uuest vaatevinklist kui sajandeid kujunenud trendi kulminatsiooni. Seejärel mõistame paremini nii seda, kuidas luua uus rahasüsteem, kui ka seda, kuidas luua uut tüüpi raha süsteem, mis asendaks raha praeguse rolli uuega. Tekiks raha, mis tooks ahnuse asemele jagamise, polariseerumise asemele võrdsuse, ühisvara röövimise asemele selle rikastamise, kasvu asemele jätkusuutlikkuse. See raha kehastaks endas ka sügavamat ümbersündi, mida juba praegu märkame, inimese identiteedi arengut terviklikuma iseduseni, mis loob kingituste ahelas sidemed inimeste vahel. Sellises taasühinemises, suures murrangus osalevat raha võime kindlasti pühaks nimetada.

      Kuues peatükk

      Liigkasuvõtjalik majandus

      „Hoolimata inimeste pühalikest lubadustest sõjad lõplikult maa pealt minema pühkida, hoolimata miljonite hüütud loosungitest “Ei sõjale!”, hoolimata kõigist lootustest paremale tulevikule, tahan öelda järgmist: “Kui praegune intressil ja liitintressil põhinev rahasüsteem jääb kestma, julgen ennustada, et hiljemalt 25 aasta pärast satume uude ja eelmistest hullemasse sõtta. Näen selgelt seda, mis tuleb. Praegused tehnilised edusammud viivad kiiresti rekordilise tööstustoodanguni. Kapitali kuhjumine toimub kiiresti, hoolimata sõjakahjudest, ning tänu [raha] ülepakkumisele langevad intressimäärad [kuni spekulandid keelduvad neid rohkem langetamast]. Raha hakatakse seepeale koguma [mis põhjustab ennustatava deflatsiooni], majandustegevus aeglustub, tänavatele ilmub palju uusi töötuid… rahulolematute masside keskel sünnivad metsikud revolutsioonilised ideed ja uus supernatsionalism. Riigid ei mõista enam üksteist. See saab lõppeda ainult järjekordse sõjaga.”

– Silvio Gesell (1918)

      Seisame silmitsi paradoksiga. Ühest küljest on raha tõesti tänulikkuse ja usalduse märk, kingituste ja vajaduste kokkuviija, vahendaja tehingute puhul, mis ilma selleta tegemata jääksid. Sellisel kujul peaks raha meid kõiki rikkamaks muutma, aga ei tee seda. Selle asemel on raha toonud ebakindluse, vaesuse ning meie kultuurilise ja loodusliku ühisvara hävitamise. Miks?

      Põhjused peituvad sügaval meie tänapäeva rahasüsteemi tuumas. Need kuuluvad raha tekkeprotsessi ja ringluse olemuse juurde. Süsteem põhineb liigkasuvõtmisel, tavakeeles intressidel. Liigkasuvõtmine on kingituse vastand. Selle asemel, et oma vajadusi ületav asi ära anda, kasutatakse omaniku võimu selleks, et teistelt võtta. Vastupidised on nii tagajärjed kui ka motivatsioon.

      Liigkasuvõtmine on tänapäeva rahasse juba selle sünnihetkel sisse kodeeritud. Raha sünnib, kui föderaalreserv või keskpank ostab vabaturult intressi kandvaid väärtpabereid (traditsiooniliselt riigivõlakirju, kuid viimasel ajal ka hüpoteegitagatisega väärtpabereid ja muud rämpsu). Keskpank loob uue raha eimillestki, pliiatsitõmbe või klahvivajutusega. Näiteks kui föderaalreserv ostis 2008. aastal Deutsche Bankilt 290 miljardi dollari eest hüpoteegitagatisega väärtpabereid, ei kasutanud ta selleks reaalset raha, vaid tekitas uue raha kandega Deutsche Banki kontole. See on raha loomise esimene samm. Ostetakse alati intressi kandvaid väärtpabereid. See tähendab, et loodava rahaga kaasneb võlg, mis on alati suurem kui loodava raha kogus.

      Sellist raha nimetatakse rahabaasiks (M0). See eksisteerib pangareservina (ja sularahana). Teine samm on see, kui pank laenab ettevõttele või eraisikule. Jälle luuakse uus raha kandega laenaja kontole. Kui pank annab ettevõttele miljon dollarit laenu, ei debiteeri ta seda üheltki teiselt kontolt, vaid tekitab selle kirje abil. Nii luuakse miljon uut dollarit – ja samaaegselt rohkem kui miljon dollarit võlgu.71 Seda uut raha nimetatakse M1 või M2 (sõltuvalt kontost). See on tegelik raha, mis kulutatakse kaupade ja teenuste ostmisele, töövahenditele, tööjõule jne.

      Ülalkirjeldatud raha tekkimisviis on küll laialdaselt omaks võetud, kuid pole siiski päris täpne. Kirjeldan seda täpsemalt lisas. Edasise mõistmiseks on see aga piisav.

      Majandusvalm

      Liigkasuvõtmine on ühtlasi nii meie ühiskonnale omase nappuse looja kui ka maailma hävitava igikestva kasvu tõukejõud. Selgitan seda alustuseks Bernard Lietaer’ raamatus “The Future of Money” ilmunud valmi “The Eleventh Round” abil:

      Oli kord väike küla kuskil kaugel, kus inimesed kauplesid bartertehingute vahendusel. Turupäevadel ilmusid külaelanikud oma kanade, munade, singi ja leivaga turuplatsile ning kauplesid omavahel kannatlikult, kuni oma kauba millegi endale vajaliku vastu said vahetatud. Kui saabus viljakoristusaeg või kui mõne külaelaniku tormis hävinud hoone ülesehitamist vajas, tulid inimesed kokku ja läksid hädalisele appi. Igaüks teadis, et võib vajadusel ka ise teiste abile loota.

      Ühel päeval ilmus turuplatsile läikivate mustade kingade ja elegantse valge kaabuga võõras, kes jälgis külaelanike tegevust põlgliku muigega. Kui ta nägi talumeest, kes püüdis oma kuut kana kinni püüda, et neid singi vastu vahetada, ei suutnud ta naeru tagasi hoida. “Vaesed inimesed,” ütles ta, “nii primitiivsed.” Talumehe naine kuulis meest ja pöördus tema poole: “Kas usud, et saaksid ise paremini hakkama?” “Ei, mitte kanadega,” vastas võõras, “aga tean palju paremat lahendust.” “Kas tõesti, millist siis?” küsis naine. “Kas näed seda puud?” küsis võõras, “Ma lähen selle juurde ja las keegi toob mulle ühe suure lehmanaha. Seejärel las iga perekond tuleb minu juurde ja ma selgitan oma ideed.”

      Mehele viidi nahk. Ta lõikas sellest väikesed kettad ja lõi igale kettale templijäljendi. Seejärel andis ta igale perele kümme ketast ning seletas, et iga ketas vastab ühele kanale. “Nüüd saate kauplemisel tülikate kanade asemel kasutada neid kettaid,” õpetas võõras.

      See tundus mõistlik. Läikivate kingade ja uhke kaabuga mees avaldas külaelanikele muljet.

      “Oh jaa, muide,” lisas ta enne lahkumist, “tulen aasta pärast tagasi sellesama puu alla ja tahan, et igaüks teist annaks mulle tagasi üksteist ketast. Üheteistkümnes tähendab tunnustust selle eest, et tõin teie ellu uue tehnoloogia.” СКАЧАТЬ