PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

      “Iga suure varanduse aluseks on suur kuritegu.”

      Hoolimata sellest, et maa eksisteerib ilmselgelt sõltumatuna inimese pingutusest, ei erine ta mõnd teist tüüpi omandist väga palju. Vaatleme kõigepealt materiaalset omandit – asju, mis on tehtud metallist, puidust, plastist, taimedest, loomadest, mineraalidest. Kas need on midagi muud kui osakene maast, mida inimene on lihtsalt oma tööga muutnud? Maa ja tema täiustamise tulemuse eristamine on vahetegemine juba olemasoleva ja inimese loodu vahel ning sama kohaldub ka mistahes muule materiaalsele kaubale. Kõik, mida me kasutame, kõik, mida me omame, koosneb ümber kujundatud Maa osakestest. Üheskoos moodustavad need loodusliku kapitali – rikkuse ja hüve, mille loodus on meile pärandanud. Alguses ei olnud miski sellest omand. Muutus tuli alles siis, kui tehnika meie haardeulatust suurendas ja eraldumise mõtteviis meie omamishimu kannustama hakkas. Tänapäeval on omandiks saanud ka selline looduslik kapital, mille olemasolustki me ehk varem teadlikud polnud – elektromagnetlained, geneetiline info; kaudselt ka bioloogiline mitmekesisus ja atmosfääri võime reostust neutraliseerida.61

      Kuigi erinevalt omandiks muudetud maast, naftast või puudest on meie ühisomandis veel näiteks avameri, on ikkagi meie kunagine ühisvara maha müüdud. See muudeti kõigepealt omandiks ja seejärel rahaks. See viimane samm annab kinnituse tõsiasjale, et miski on lõplikult omandiks saanud. Kui midagi saab vabalt müüa ja osta, tähendab see, et see asi on oma algsest sidemete võrgustikust lahti ühendatud, on muutunud võõrandatavaks. Seetõttu ongi rahast saanud maa ja kogu ülejäänud omandi vahendaja. See seletab, miks raha kasutamise eest intressi küsimine kannab endas samasugust iidset ebaõiglust ja selle tagajärgi nagu maarent.

      Kultuuriline ja vaimne kapital

      Meie ühisvara hulka võib lisaks loodulikule kapitalile arvata ka sotsiaalse, kultuurilise ja vaimse kapitali. Kõik need hõlmavad midagi sellist, mis oli kunagi vabalt kättesaadav ning moodustas osa naturaalmajandusest või kingimajandusest, nüüd aga peame selle eest maksma. Neil juhtudel pole röövitud emakest maad, vaid meid toitvat kultuuri.

      Kultuuriline kapital on meile neist kõige paremini tuttav. Me tunneme seda intellektuaalse omandi nime all. Vanasti oli meil tohutu lugude, ideede, laulude, piltide ja tehniliste leiutiste ühisvaramu, millest igaüks võis kas oma lõbuks või töö hõlbustamiseks piiramatult ammutada, või ka nende põhjal midagi uut luua. Keskaegsed rändlaulikud kuulasid üksteise laule ja laenasid neist meelepäraseid motiive, kujundasid need ümber ja andsid oma loomingu tulemuse ühisvaramusse tagasi. Tänapäeva meelelahutajad ja nendega seotud äriettevõtted näevad tohutut vaeva, et oma loomingu autoriõigusi kaitsta ning on varmad kohtusse kaebama igaüht, kes viisijupikese oma loomingusse põimib. Sama toimub igas loomevaldkonnas.62

      Intellektuaalse vara omamise moraalne õigustus peitub jälle samas mõttekäigus: “Kui ma kuulun endale ja minu tööjõud kuulub mulle, on minu loodu minu oma.” Isegi kui lepime eeldusega, et ma kuulun endale, on absurdne pidada enesestmõistetavaks oletust, et intellektuaalne ja kunstilooming sünnib mitte millestki looja vaimus, sõltumatuna kultuurilisest kontekstist. Igasugune intellektuaalne looming (ka see raamat) haarab endasse killukesi meid ümbritsevast kultuurist, meie meeltesse salvestunud, võib-olla isegi kaasasündinud pilte, meloodiaid ja ideid. Lewis Mumford on öelnud: “Patent on vahend, mis võimaldab ühel inimesel nõuda endale finantskasu selle eest, et ta oli leiutiseni viinud keeruka sotsiaalse protsessi viimane lüli.”63 Loomulikult väärib leiutusprotsessi viimane lüli oma leidlikkuse ja vaeva eest tasu, kuid tunnustada tuleb ka sotsiaalset keskkonda. Seda tehakse üha vähem, sest algsed kümnendi või kaks kehtinud patendid ja autoriõigused võivad nüüd kesta isegi sajandi. Sama kehtib laulude, lugude ja muu loomingu kohta. Kui muudame need eraomandiks, piirame juurdepääsu millelegi, mis ei kuulu meile. Varastame ühisest kultuurivaramust. Et sarnaselt maaga toodavad ka ühise kultuurivaramu tükikesed uusi rikkusi, on selline vargus kestev kuritegu, mis süvendab jagunemist rikasteks ja vaesteks, omanikeks ja rentnikeks, võlausaldajateks ja võlgnikeks. Vene anarhist Pjotr Kropotkin on tabavalt öelnud:

      Sellised kaalutlused tekitavad minus soovi oma raamatud internetis vabalt kättesaadavaks teha ja loobuda osaliselt tavapärastest autoriõigustest. Ma poleks saanud seda raamatut kirjutada väljaspool hiigelsuurt loomulikku infovõrgustikku, ühist kultuurikapitali, mida mul pole õigust enda omaks kuulutada.65

      Vaimse kapitaliga on keerukam lugu. See sõltub meie vaimsest ja meelelisest suutlikkusest, näiteks keskendumisvõimest, kujutlusvõimest ja oskusest oma elukogemusi nautida. Kui olin noor, siis veel vahetult enne videomängude võimulepääsemist oli meil kombeks luua mängumaailmu, mis põhinesid keeruka süžeega lugudel ja täiskasvanute elust kopeeritud rollidel. Tänapäeval ostetakse kujutlusvõime valmistootena telestuudiotelt ja tarkvarafirmadelt ning lapsed hulguvad odavas, pilkupüüdvas ja tihti vägivaldses võõraste loodud tehismaailmas. Kõik kujundid on keegi teine valmis teinud, laste kujutlusvõimele ei jää ruumi ning sellist oskust neil ei teki. Lapsed ei õpi teistsugust maailma ette kujutama ja kasvavad üles teadmises, et tuleb leppida sellega, mis valmiskujul ette antakse.66 Kas see võib olla üks põhjusi, mille tõttu ameeriklased on poliitiliselt nii passiivsed?

      Vaimset kapitali hävitab muu hulgas ka elektroonilise meedia intensiivselt meeli ärritav sisu. Näiteks märulifilmid on nii kiiretempolised, lärmakad ja sündmusterohked, et vanemad filmid tunduvad nende kõrval igavad, raamatud või loodus aga lausa surmigavad. Kuigi olen püüdnud piirata oma laste juurdepääsu tänapäeva meelelahutusele, ei vaata nad kuigi hea meelega filme, mis on tehtud enne 1975. aastat. Kui korra juba tugevate ärrititega ära harjume, kutsub nende puudumine esile võõrutussümptomi, mida nimetame igavuseks. Me satume sellistest asjadest sõltuvusse ja oleme seetõttu sunnitud raha maksma kõige selle eest, mis vanasti moodustas loomuliku osa elust. Väikesed lapsed või kütid-korilased võivad vaimustusse sattuda näiteks aeglastest loodusprotsessidest – veepinnal ujuvast puuraost või mesilasest õiel, asjadest, mis ei köida tänapäeva tuima täiskasvanut. Kui Vana-Roomas pidid colonus’ed maksma ellujäämiseks tarviliku maa eest, siis tänapäeva inimesed maksavad selle eest, et teised toodaksid elamusi, mida nad vajavad selleks, et end elusana tunda.

      See, et vaimne kapital moodustab osa ühisvarast, ei pruugi esmapilgul ilmne olla. See, mis on omastatud, on inimese tähelepanu. Inimvaimu suutlikkus ehk vaimne kapital ei eksisteeri isolatsioonis; seda toidab ja suunab nii meie kasvatus kui ka kultuurikeskkond. Meie võime kujutlusi luua ja meelelist naudingut kogeda on suurel määral kollektiivne võime. Tänapäeval ei suuda me seda enam ammutada vabalt saadaolevatest vaimu ja looduse allikatest, vaid peame selle tema uutelt omanikelt ostma.

      Inimkonna СКАЧАТЬ