PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ piiratusest saadi aru juba tööstusajastu koidikul, mil see ilmnes esmalt tekstiilitööstuses. Kui palju riideid siis lõppude lõpuks inimene saab vajada? Ületoodangu turustamiseks püüti tekitada üha uusi vajadusi. Moetööstus rõhus inimeste edevusele, et sundida neid üle tarbima. Inimesed läksid sellega kaasa osalt seetõttu, et riietus on kõigis kultuurides teatud sümboolset rolli mänginud; sellega on väljendatud pühadust, mängulisust, rõõmu ja leina; see on olnud osa inimeste identiteedist. Oma keha kaunistamine on olnud sama loomulik kui toidu maitsestamine. Asi oli aga selles, et ei rahuldatud ühtki uut vajadust. Sama, aga üha põhjatuma vajaduse rahuldamiseks toodeti üha rohkem ja rohkem.

      Tööstuslik masstootmine tõi kaasa ka sotsiaalse killustumise, mis lõhkus traditsioonilised kogukonnad ja lõi sõltuvuse moetööstusest. Raamatus “The Ascent of Humanity” olen seda kirjeldanud nii:

      “Et seni eraldatud kultuuris tarbijalikku mõtteviisi sisendada, tuleb kõigepealt hävitada kogukonna identiteet. Selleks tuleb lahti siduda vastastikused võrgustikud, pakkudes kaupu väljastpoolt. Inimeste enesehinnangu mõjutamiseks tuleb maalida klantspilt lääne ühiskonnast. Kohalikku mütoloogiat aitavad hävitada misjonitöö ja loodusteaduste õpetamine. Traditsioonilise tarkuse edasiandmise viisi saab asendada koolidega, kus kehtestatakse endale meelepärane tunniplaan. Kui õpetada inglise keeles või mõnes teises maailmakeeles, nõrgendab see kohaliku keele elujõudu. Inimeste sideme maaga saab kaotada, kui vedada sisse odavaid toiduaineid. Nii lood tänuväärsed tarbijad oma kaubale.”

      Mingi vajaduse ammendumisel tekkinud ületootmiskriis lahendatakse mõne teise vajaduse juurde suundumisega. See tähendab, et looduslikud, sotsiaalsed, kultuurilised ja vaimsed ühisvarad teisendatakse üksteise järel omandiks ja rahaks. Kui rõivaste valmistamise sotsiaalne kapital (st oskused ja traditsioonid ning nende edasiandmine) on kaubaks muudetud ja keegi enam väljaspool rahamajandust rõivaid ei valmista, on aeg asuda tootmise suurendamise abil lammutama teisi identiteeti säilitavaid sotsiaalseid struktuure. Ka identiteedist saab kaup. Seda vahendavad rõivad ja teised tarbekaubad.

      Kingitustel põhinev sotsiaalne ökosüsteem, kus jagatakse oskusi, tavasid ja sotsiaalseid struktuure, rahuldades üksteise vajadusi, on sama rikkalik jõukuse allikas kui looduslik ökosüsteem; temas peitub sama palju aardeid nagu maapõues. Mis juhtub siis, kui sellised ühisvara allikad on ammendatud? Mis juhtub, kui pole enam kala, millest toitu valmistada; metsa, millest paberit teha; huumust, millest maisisiirupit teha, ega mitte midagi sellist, mida inimene teise heaks tasuta teeks?

      Esmapilgul polegi probleemi. Miks me peaksime kestvalt kasvama? Kui meie vajadusi rahuldatakse üha tõhusamalt, miks ei võiks me siis lihtsalt vähem töötada? Miks ei ole ammulubatud jõudeaeg siiani saabunud? Peagi näeme, et meie praeguse rahasüsteemi raames see ei saabugi. Ühestki tehnikaimest ei piisa. Meile pärandatud rahasüsteem sunnib meid alati kasvu jõudeajale eelistama.

      Võiksime väita, et ühe varem rahuldamata vajaduse on raha siiski rahuldanud – vajaduse kasvada ja tegutseda mastaabis, mis ulatub miljonite ja miljarditeni. Meie toidu-, muusika-, lugude- ja tervishoiuvajadus võib olla rahuldatud samal määral nagu kiviajal, kuid esimest korda saame luua asju, mille tegemiseks vajatakse miljonite kõikjal maailmas tegutsevate asjatundjate kooskõlastatud tegevust. Raha on hõlbustanud selle seitsmest miljardist rakust koosneva metainimliku organismi arengut, luues inimliigi raames suure kollektiivse keha. Ta on nagu signaalmolekul, mis koordineerib indiviidide ja organisatsioonide tegevust sellisel viisil, nagu ükski väiksem üksus iialgi ei suudaks. Kõik raha loodud ja muundatud vajadused on selle organismi arengu tagajärjed. Selle osa on ka moetööstus, mis loob sotsiaalseid vahemaid ületavat identiteeti ja ühtekuuluvustunnet.

      Nagu kõik paljuraksed organismid, vajab ka kollektiivse olevusena tegutsev inimkond elundeid, elundkondi ning vahendeid nende töö koordineerimiseks. Raha on muu hulgas sümbolilise kultuuri, kommunikatsioonitehnoloogia ja hariduse kõrval olnud oluline komponent nende loomisel. See sarnaneb ka kasvuhormooniga, mis stimuleerib kasvu ja ühtlasi juhib selle kasvu avaldumisviise. Tundub, et oleme jõudmas kasvu ammendumiseni, mis tähistab ühtlasi inimkonna lapsepõlve lõppemist. Kõik meie organid on välja arenenud; tõsi küll, mõnda neist enam ei vajata ja sellest võib saada rudiment. Me küpseme. Võib-olla kavatseme oma miljarditele inimestele ühise äsjaleitud loomisjõu suunata küpsele organismile omasele eesmärgile. Sel juhul võime vajada teistsugust raha, sellist jõudu, mis küll suudab hiigelsuurt ja keerukat metainimlikku organismi koordineerida, kuid ei sunni teda enam kasvama.

      Raha võim

      Kõigil tänapäeva lugematutel omanditüüpidel on üks oluline ühine nimetaja – igasugust omandit saab raha eest osta ja müüa. Kõik nad on rahaga ekvivalentsed, sest igaüks, kellel on raha, võib omandada mis tahes muu kapitali ja sellega kaasneva tootliku jõu. Igasugune omand on alguse saanud ühisest varast; see on inimestelt ära võetud ja omandiks muudetud. See, mis juhtus maaga, on juhtunud ka kõige muuga. See on kaasa toonud raha ja võimu koondumise omanike kätte. Juba varajased kirikuisad ning Proudhon, Marx ja George teadsid, et inimeste vara röövimine ja seejärel selle eest raha nõudmine on ebamoraalne. Aga see leiab aset iga kord, kui keegi küsib maa eest renti või raha eest intressi. Seetõttu on arusaadav, et kõik suuremad religioonid on liigkasuvõtmise ära keelanud. Keegi ei tohi teenida kasumit milleltki selliselt, mis eksisteeris juba enne omandi mõiste tekkimist. Tänapäeva raha kehastab kõike seda, mis oli olemas juba enne omandit; selles peitub omandi kõige puhtakujulisem olemus.

      Minu pakutav antiintressil põhinev rahasüsteem, mida selles raamatus kirjeldan, ei ole siiski ajendatud üksnes moraalsetest kaalutlustest. Intress on midagi enamat kui kuritegelikul teel saadud raha. Ta on ka üha jätkuva röövimise vedur, mis sunnib meid kõiki tahtlikult või tahtmatult Maa rüüstamises osalema.

      Oma reisidel, kõigepealt enda sisemuses ja seejärel kõneleja ja publitsistina esinedes olen tihti kohanud ängistust ja abitust, mille on tekitanud kõikjal viibiv maailma hävitav masinavärk ning peaaegu paratamatu kohustus selle tegevuses osaleda. Üks näide paljudest puudutab Wal-Marti vastu protesteerivaid inimesi, kes kõigest hoolimata jätkavad Wal-Martist ja teiste röövellike müügikettide kaubamajadest ostmist, sest nad ei saa endale lubada kaks korda kõrgemaid hindu, mida mujal küsitakse. Kas ma saan loobuda elektrienergiast, mida toodetakse maapõuest röövitud söest? Või bensiinist, mis aitab mul endal ja minu kaubal liikuda? Ma saan oma osalust masinavärgis vähendada, kuid mul ei õnnestu sellest täielikult välja pääseda. Inimesed, kes avastavad, et nad ainuüksi ühiskonna liikmeks olemisega osalevad kurja teenimises, loodavad tihti, et neil õnnestuks mõnes isemajandavas kommuunis hingerahu saada, kuid ka sellest pole kasu, sest kogu maailm nende ümber mureneb. Mis kasu on sellest, kui väldid oma tegevusega maailma saastamist? Seda saastatakse ikka, pole vahet, kas elad metsas juuri ja marju süües või sööd oma äärelinna majas Californiast veetud toitu.69 Meil on soov ennast ühiskonna pattudest puhtaks pesta; see on teatud mõttes fetiš, mis võib ilmneda ka näiteks uhkuses selle üle, et varustame oma 400-ruutmeetrist maja päikesepaneelide abil.

      Meie katsed Wal-Marti boikoteerida või tervishoidu, haridust ja poliitikat reformida on küll kiiduväärsed, kuid asjatud, sest põrkuvad peagi vastu rahavõimu müüri. Meie pingutused on sama kurnavad nagu vastuvoolu ujumine, ning kui korraks hinge tõmbame, paiskab mõni uus raha nimel tehtud looduse-, kogukonna-, tervise- või vaimurüüste meid teekonna algusse tagasi.

      Milles siis seisneb raha võim? Kuigi mõnikord võib tunduda nii, ei ole see maailma valitsevate pahatahtlike pankurite ega mõne teise salaliidu varjatud intriig. Kohtan mõnikord inimesi, kes on lugenud David Icke’i ja teiste autorite teoseid, kus meid püütakse veenda iidse globaalse vandenõu olemasolus. Selle uue maailmakorra vandenõu sümboliks on püramiidi tipus paiknev kõikenägev silm, mis jälgib iga valitsuse ja institutsiooni tegevust. Süsteemi juhib väikesearvuline võimuahnetest koletistest koosnev klikk, mille liikmed peavad isegi Rothschilde ja Rockefellereid oma käpiknukkudeks. Et probleemi tõelist СКАЧАТЬ