PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ palju vaenlasi.55 Tema ideid järgiti sporaadiliselt mitmel pool maailmas (olen ise elanud kaua aega Taiwanil ja Pennsylvanias ning mõlemad koguvad maksu maa väärtuse alusel) ning neil oli majandusmõttele suur mõju.

      Üks George’i austajaid, Silvio Gesell, pakkus välja peaaegu samasuguse maksu, mille puhul kehtiks maa ühisomand, kuid maad saaks rentida umbes maarendisele vastava summa eest.56 Geselli põhjendus on veenev ja äärmiselt ettenägelik. Järgnev erakordne kirjutis on pärit 1906. aastast:

      “Kuuleme tihti väljendit, et inimesel on maale loomulik õigus. Kuid see on absurdne; täpselt sama korrektne oleks öelda, et inimesel on õigus oma jäsemetele. Kui me räägime selles kontekstis õigustest, peaksime ka ütlema, et männil on õigus oma juured maasse ajada. Kas inimene veedab oma elu õhupallis? Maa kuulub inimesele ja on tema enda orgaaniline osa. Me ei suuda inimest ilma maata ette kujutada, nagu me ei suuda teda ette kujutada ka ilma peata või ilma maota. Maa on täpselt samamoodi inimese osa või organ nagu tema pea või magu. Kus algab inimese seedeelundkond ja kus see lõpeb? Sellel ei ole algust ega lõppu, see moodustab kinnise ringi. Ained, mida inimene eluks vajab, on oma algkujul seedimatud ning peavad läbima ettevalmistava protsessi. Ja see ettevalmistus ei toimu inimese suus, vaid taimedes. Taim kogub endasse ja muundab kõik vajalikud ained, et neist saaksid toitained, mis seedekanalis imenduvad. Taimed ja nende kasvuruum on täpselt samasugused inimese osad nagu tema suu, hambad või magu…

      Kuidas saame sel juhul lubada üksikisikutel osa maast enda ainuomandiks võtta, püstitada tõkkeid ning koerte ja väljaõppinud orjade abiga meid sellest maast eemal hoida, meid eraldada meie enda osast, nagu rebiks küljest meie jäsemeid? Kas see poleks meie enese keha moonutamine?”57

      Gesell jätkab oma vaimustavat ilukõnet tõdemusega, et selline moonutamine on veel hullem kui mõne kehaosa amputeerimine, sest keha haavad paranevad, kuid

      “maatüki amputeerimisest jäänud haav jääbki mädanema ega parane iial. Igal rendimaksmise päeval avaneb haav uuesti ja sellest purskub kuldne veri. Inimene voolab verest tühjaks ja muutub jõuetuks. Maatüki amputeerimine meie keha küljest on kõigist operatsioonidest veriseim; see jätab avatud mädaneva haava, mis ei saa enne paraneda, kui varastatud jäse tema külge tagasi kinnitatakse.”

      Ma usun, et see on haav, mida me kõik tunneme, mitte üksnes rendina, mis on iga meie ostu sisse arvestatud, vaid ka oma hinges õiguste riisumisena. Hiljuti sõitsin koos ühe prantslannaga mööda Pennsylvania väikesi teid. Meid ümbritsevad mäed ja orud tundusid kutsuvad ning otsustasime veidi jalutada. Püüdsime leida kohta, kuhu auto jätta. Veetsime umbes tunni ringi sõites, kuid ei suutnudki leida ühtki kohta, kus poleks olnud silti, mis käskis eramaalt eemale hoida. Iga kord, kui sellist silti näen, tunnen valutorget, mis annab märku millegi kaotamisest. Igal oraval ja igal hirvel on rohkem vabadust kui minul. Need sildid käivad ainult inimeste kohta. Siin peitub universaalne tõde: varanduse võim ja omamatu omandamine on meid kõiki vaesemaks muutnud. Selle avara ja lopsaka maastikuga seostatav vabadus oli vaid pettekujutlus. Woody Guthrie räägib tõtt:

      “Seal oli kõrge müür, mis püüdis mind peatada.

      Sildile oli maalitud hoiatus eraomandi kohta.

      Aga selle tagumisel küljel ei seisnud midagi.

      See külg oli mõeldud sulle ja mulle.” 58

      Pärast kolmesaja-aastast majanduslikku kasvu oleme nii vaeseks jäänud, et meil on vähem rikkust ja vabadust kui oraval. Ameerika põliselanikel olid enne eurooplaste saabumist kõik vabadused. Nad võisid alati minna ja mäkke ronida, järves ujuda või jõest kala püüda. Tänapäeval ei ole isegi kõige rikkamal inimesel sellist vabadust. Isegi miljardidollarine maavaldus on väiksem kui küti-korilase valdus.59

      Suuremas osas Euroopast on olukord teistsugune. Näiteks Rootsis kehtib igameheõigus (allemansrätt), mis lubab igaühel eramaal jalutada, lilli korjata, lühiajaliselt telkida, ujuda või suusatada. Piirangud kehtivad ainult elumajade vahetus ümbruses. Kohtusin hobusesõbraga, kes kirjeldas Iirimaad, kus on kõigi eravalduses karjamaade ja koplite väravad lukustamata. Pole isegi sellist mõistet nagu eramaal loata viibimine, maa on kõikide kasutada. Ratsutajad käituvad maa ja selle omaniku suhtes lugupidavalt ning hoiduvad loomade häirimisest. Usun, et seda kuuldes vaatab iga ameeriklane vangistatuse ja ilmajäetuse tundega oma kodumaa avaraid välju, mida palistavad piirded, väravad ja eramaad tähistavad sildid. Tunneme haava, millest rääkis Gesell; tunneme, et maa on meie küljest ära raiutud.

      Gesell läks oma töös kaugemale kui George ja analüüsis maaomandiga paralleelselt ka raha. Ta leiutas uut tüüpi rahasüsteemi, mida kirjeldan hiljem, kui olen vajaliku eeltöö ära teinud. See on püha majanduse võtmeelement.

      Henry George’i maamaksu idee sai juba tema kaasaegsete edumeelsete inimeste seas vastuolulise vastuvõtu, kuid tänapäeval tundub see veel vähem mõistlik, sest eraomandiks on saanud ka paljud teised varem ühiselt omatud asjad.60 See, mida Hyde nimetas varasema võõrandamatu omandi turundamiseks, hõlmab nüüdseks kaugelt enam kui maa; see hõlmab peaaegu kõik, mida inimene oma eksistentsiks ja õnneks vajab. Meie side looduse, kultuuri ja kogukonnaga on purustatud; need on meist eraldatud ning seejärel meile tagasi müüdud. Olen seni keskendunud maale, kuid sama kehtib peaaegu igasuguse ühisvara kohta. Kõige ilmsem näide puudutab intellektuaalset vara, selle eest saadavad litsentsitasud mängivad samasugust rolli nagu maarent. (Kui arvad, et intellektuaalne omand erineb maast selle poolest, et selle on loonud inimene, siis loe edasi.) Kuid on olemas sellist tüüpi omand, mis ühtlasi hõlmab ja asendab kõik teised: see on raha. Finantsalal mängib litsentsitasu ja rendi rolli intress, mis tagab inimese loovusest ja energiast tõusva rikkuse kandumise eelkõige raha omanikele. Raha algupära on sama kuritegelik nagu teistel omandiliikidel – see on kestev röövimine, mis ühise vara omastamist tagant tõukab ja kehastab.

      Et majandus uuesti pühaks muuta, peame selle röövimise heastama, sest see on lõppkokkuvõttes vargus ja jumaliku kingituse väärtuse vähendamine. See on millegi algselt püha ja ainulaadse ning isikliku muutmine kaubaks. Ei tundu kohe enesestmõistetav, et õigus raha omamiselt kasumit teenida on sama õigustamatu kui maaomandilt kasu saamine. Lõppude lõpuks on raha, erinevalt maast, inimese looming. Teenime raha sellega, et rakendame oma andeid, energiat, aega ja loovust. Selle tulemus peaks ju õigusega töö tegijale kuuluma. Kas siis pole nii, et osa rahast on oma algupäralt siiski seaduslik?

      Selline seisukoht on naiivne. Tegelikult on just raha põhjalikult ja pöördumatult mõjutanud maa muutmist ühisvarast omandiks. Selle protsessi viimane ja otsustav staadium on maa muutumine tavaliseks kaubaks, mida saab osta ja müüa. Samamoodi on ka ülejäänud looduslik ja kultuuriline pärand meist ära lõigatud, muudetud omandiks, ning seejärel kauba ja teenusena rahaks. Ma ei taha sellega öelda, et raha eest töötamine on ebamoraalne. Pigem on ebamoraalne, et raha töötab meie eest. Rent on maale sama, mis intress rahale. Raha on ühisvara laip, mis kehastab kõike seda, mis oli kunagi ühine ja vabalt kasutatav, kuid mis nüüd on muudetud kõige puhtamakujuliseks omandiks. Järgmistes peatükkides põhjendan seda väidet ning kirjeldan täpselt, kuidas ja miks intresse teeniv raha oma loomust tingituna ühisvara endale haarab, planeedi hävitab ning orjastab suurema osa inimkonnast.

      Viies peatükk

      Ühisvara surnukeha

      “Peame häbiasjaks, et feodaalisand ei lubanud talupojal oma atra maasse lüüa enne, kui too oli neljandiku oma saagist andamiks loovutanud. Meil on kombeks tollaseid aegu barbaarseks nimetada. Kuigi selline suhe on oma vormi muutnud, on ta olemuselt СКАЧАТЬ