PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kas me saame premeerida inimesi, kes ressursse kõige paremini kasutavad, ilma et premeeriksime pelgalt millegi omamise eest? Selles raamatus kirjeldan rahasüsteemi, mis säilitab eraomandi vabaduse, kuid ei lase omanikel ebaõiglasi hüvesid saada.

      Kus ja millal iganes ka maa eraomandiks muutumine alguse sai, igatahes tõi ta peagi kaasa omandi kontsentreerumise. Vana-Rooma algusaegadel oli maa ühisomanduses, välja arvatud väike maja juurde kuuluv lapp. “Maisipõld kuulus kõigile.”49 Kui Rooma vallutamise teel oma valdusi laiendas, said peagi uute maade omanikeks patriitside hulka kuuluvad jõukamad kodanikud. Sellega seati norm mitmeks järgnevaks sajandiks. Patriitside valdused kasvasid ka plebeide maa arvel, sest plebeisid kutsuti tihti sõtta ning lisaks oli neil raske konkureerida patriitside majapidamistega, kus kasutati odavat orjatööjõudu. Nad sattusid võlgadesse ja jäid oma maavaldustest ilma ning olid sunnitud hakkama kerjusteks või röövliteks, hea õnne korral pääsesid linnas mõnda käsitööametisse.

      Kui impeeriumi hiilgeajad mööda said ja orje enam nii lihtsalt saadaval ei olnud, pöördusid suurmaaomanikud rentnike (colonus’te) poole. Võlgades rentnikest said keskajal pärisorjad. Võime seda vaadelda nii: oled mulle üle jõu käiva summa võlgu ja kohustatud tagasi maksma nii palju, kui vähegi suudad. Kogu sinu töö vili kuulub edaspidi mulle. Samasugune põhimõte kajastub USA 2005. aastal vastu võetud pankrotiseaduses, mis kohustab pankroti välja kuulutanud inimest loovutama osa oma tulevasest palgast võlausaldajatele.50 Samas olukorras on kolmanda maailma maad, kes on sunnitud oma majanduse ümber struktureerima ja kogu sellest saadava kasumi kasutama võlgade maksmiseks. Need on tänapäeva pärisorjad, kes on kohustatud töötama raha omaniku heaks samal viisil, nagu keskaegsed pärisorjad töötasid maa omaniku heaks.

      Vana-Rooma ja tänapäeva olukorra vahel on rabav sarnasus. Nii tollal kui ka nüüd koondub rikkus üha vähemate inimeste kätte. Inimesed on eluaegses võlaorjuses üksnes selle nimel, et saaksid endale eluks vajalikku lubada. Vanasti vajati maad, tänapäeval vajatakse raha. Orjad, pärisorjad ja rentnikud kulutasid kogu oma elutöö maaomanike rikastumise hüvanguks, tänapäeval aga lähevad meie töö tulemused raha omanikule.

      Radikaalidel kaasneb vara omandamise varguseks pidamisega tavaliselt raevukas soov varastele kätte maksta. Kuid asi ei ole nii lihtne. Varanduse omanikud, olgu nad selle pärinud või mitte, on sünnipäraselt sellises rollis, mille on loonud ja tarvilikuks teinud meie tsivilisatsioonile olulised varjatud lood, mis sunnivad meid maailma teadlikult või mitteteadlikult varaks ja rahaks teisendama.

      Me ei peaks oma psüühilist energiat kulutama rikaste vihkamisele, isegi mitte algsete varaste vihkamisele. Oleksime ise nende olukorras samuti toiminud. Tõepoolest, enamik meist osaleb ühel või teisel viisil ühiste varade varguses. Ärgem vihakem, sest sellega pikendaksime eraldatuse ajastut veelgi ja vallandaksime samasuguse revolutsiooni nagu bolševike korraldatu, mis oli ebapiisav ja taaslõi vaid vana korra uuel ja moonutatud kujul. Ärgem siiski kaotagem silmist omandiga seotud teadvustamata kurjuse olemust ega tagajärgi, et saaksime tagasi pöörduda maailma algse ja praeguseks uinunud külluslikkuse juurde.

      Üleminek maa kasutamisõiguse ja omanikuks saamise vahel oli järk-järguline ning protsess jõudis lõpule siis, kui hakati maad raha eest müüma. Me peame meeles pidama, et see oli muudatus mõtlemises (maa ei lase ennast omada), inimese projektsioon tegelikkusele. Maa omamine (ja üldse igasugune omand) peegeldab rohkem meie maailma tajumist kui omandi olemust. Kogu omamise ajalugu, alates sellest, kui maa omamist peeti sama mõeldamatuks kui taeva, Päikese või Kuu omamist, kuni tänapäevani, mil enam-vähem iga ruutmeeter Maal on kellegi omand, räägib tegelikult sellest, kuidas on muutunud meie arusaam meie enda ja universumi suhtest.

      Henry George’ist lähtuv traditsioon

      Kasutusõiguse ja täieliku omandiõiguse eristamises peegeldub algne eristus inimjõuga toodetu ja juba olemas oleva vahel; tänapäeval elab see edasi kinnisvara ja vallasvara mõistes.

      Et Rooma impeerium lõi tänapäevase omandi õiguslikud alused, pole üllatav, et samast ajast pärinevad ka esimesed omandiõiguse kriitikud. Kolmanda ja neljanda sajandi varajase kristliku kiriku liidrid olid selgel seisukohal, et maailma ande tuleb kõigi vahel jagada. Ambrosius kirjutas: “Ühtviisi nii rikkad kui ka vaesed naudivad universumi suurepäraseid ehteid… Jumala koda on ühine rikastele ja vaestele” ja “Meie Issanda Jumala tahtel kuulub see maa kõigile ja tema viljad on kõikide toitmiseks.”51 Ta kirjutab ka,

      et eraomand ei ole loodusega kooskõlas, sest loodus on loonud kõik asjad ühistena. Jumal on loonud kõik sellisena, et seda omataks ühiselt. Seetõttu on loodus ühisomandi ema ja eraomandi vastane.52

      Teised kirikuisad, eelkõige Johannes Kuldsuu, Augustinus, Basileios Kaisareast ja Aleksandria Clemens, avaldasid samasuguseid seisukohti, innustades Jeesuse järgijaid tema õpetusi sõna-sõnalt järgima ja andma kõik oma varad vaestele. Nende filosoofia ei seisnenud paljastes sõnades, paljud neist järgisid ka ise seda põhimõtet. Ambrosius, Basileios Kaisareast ja Augustinus olid enne kiriku teenistusse asumist rikkad mehed, kuid nad loobusid kogu oma varast.

      Kirikuisade õpetusest hoolimata sai aga kirik ise peagi märkimisväärsete varade omanikuks ja ilmalike valitsejate liitlaseks. Jeesuse õpetus taandus ebamaiseks ideaaliks, mida enam tõsimeeli kellelegi ei soovitatud, ning jumalariik kolis maa pealt taevasse. Sellega tuli murrang mõtteviisis, mis viis vaimu ja mateeria eraldumiseni ja aitas kaasa kõige materiaalse ja eriti raha ebapühaks muutumisele. Veelgi iroonilisem on asjaolu, et paljud inimesed, kes väidavad tänapäeval end kristlikku õpetust järgivat, on kogu asja pahupidi keeranud ning seostavad sotsialismi ateismiga ja isiklikku rikkust jumala soosinguga.

      Varajased kirikuisad osutasid sageli erinevusele inimese pingutuste abil loodu ja jumala kõigile kasutamiseks antu vahel. Paljud viimaste sajandite sotsiaalsest ja majanduslikust vaatevinklist lähtuvad kriitikud on nende nördimusega nõus olnud ning ühisvara omastamise hukka mõistnud ja esitanud olukorra parandamiseks leidlikke ettepanekuid. Üks varajasi kriitikuid oli Thomas Paine, kes kirjutab:

      “Võimatu on eraldada maaharimisest tingitud täiustused maast endast; selle seotuse põhjal sündis ka maaga seotud omand. Tõsi on aga see, et isiklik omand on üksnes maa täiustamisest tingitud väärtus, mitte maa ise… Seetõttu võlgneb iga maaharija kogukonnale rendi kasutatava maa eest.”53

      Esimese majandusteadlasena arendas seda ideed põhjalikumalt Henry George oma 1879. aastal ilmunud ladusas suurteoses “Progress and Poverty”. Ta alustas üldjoontes samast eeldusest nagu Paine ja kirikuisad:

      “Kuid kes lõi maa, et igaüks võib ennast selle omanikuks kuulutada, võtta endale õiguse seda müüa, kinkida või pärandada? Asjaolu, et me seda maad ise ei loonud, et see on üksnes meie ajutine elupaik, ühele põlvkonnale teise järel; et me oleme siin ilmselgelt looja silmis võrdsed, annab tunnistust sellest, et kellelgi ei ole ainuõigust maaomandile, et kõikidel inimestel on maale võrdsed ja võõrandamatud õigused. Maa valdamine peab olema võimalik, et selle harijal oleks kindlustunne; et ta saaks oma töö vilju nautida. Tema õigust maale piirab kõigi teiste samasugune õigus…”54

      Miks peaks keegi maa tarbimisväärtuselt kasumit teenima pelgalt seetõttu, et ta on selle omanik, seda enam, et omandiõigus põhineb kunagisel ebaõiglusel? Sellele mõeldes tegi Henry George ettepaneku kehtestada ühemaksusüsteem (single tax), 100-protsendiline maks maarendilt. Maksu pidi kohaldatama ainult maa väärtusele, jättes selle harimisel tehtud täiustused arvestamata; näiteks maksustada tulnuks maad, aga mitte ehitisi ega viljapõlde. Ta kutsus üles kaotama kõik teised maksud, väites, СКАЧАТЬ