PÜHA MAJANDUS. Raha, kink ja ühiskond üleminekuajastul. Charles Eisenstein

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ püüavad armastuse ja kasumi vastasseisu vähendada. Kuigi nende motiivid võivad väga siirad olla, kipuvad need ikkagi minema suhtekorralduse, eksitamise ja eneseõigustamise teed. See ei ole juhus. Kirjeldan hiljem hukutavat vastuolu, mille toob kaasa katse eetiliselt investeerida. Tasub tähele panna kõike, mis tundub kahtlane, nagu näiteks igasugused üleskutsed stiilis “ela hästi, tehes head”.

      Iga kord, kui puutume kokku mõne näiliselt altruistliku ettevõtmisega, kipume mõtlema: “Mida nad tegelikult taotlevad?” Millisel varjatud viisil nad sellega raha teenivad? Millal nad tulevad raha küsima? Peaaegu alati tekib inimestel kahtlus, et kõike tehakse tegelikult raha pärast. Usume, et inimesi kannustab alati omakasu, seetõttu oleme sügavalt liigutatud, kui keegi käitub nii suuremeelselt või heldelt, et seda lihtsalt ei saa kuidagi kasuahnuseks pidada. See, et keegi annab midagi ära ilma vastutasu eeldamata, tundub ebaratsionaalne, isegi uskumatu. Lewis Hyde ütleb selle kohta nii: “Liigkasuvõtmise impeeriumis puudutab pehmesüdamelise inimese sentimentaalsus meid seetõttu, et räägib sellest, millest oleme ilma jäänud.”30

      Omakasupüüdlike motiivide eeldamine on niivõrd levinud, et peegeldab arusaama rahast kui universaalsest eesmärgist. Meenuta oma kooliaegset vestlust karjäärinõustajaga, kuidas rääkisid oma annetest, kaaludes võimalusi elatise teenimiseks (st nende rahaks vahetamiseks). Selline mõttemall on sügavale juurdunud. Kui mu teismeline poeg Jimi näitab mulle omatehtud arvutimänge, taban end mõtlemas sellele, kuidas ta saaks neid müüa ja milliseid programmeerimisoskusi ta peaks turul konkureerimiseks juurde õppima. Peaaegu alati, kui kellelgi tuleb põnev idee, mõtleb ta kohe, kuidas saaks sellega raha teenida. Kuid kui kunstiteose loomisel pole kasu enam kõrvalsaadus, vaid sellest saab eesmärk, ei ole enam tegu mitte kunsti, vaid enesemüümisega. Robert Graves kohaldab seda printsiipi elule üldisemalt: “Sa valid töö, mis annab püsiva sissetuleku, ning vabal ajal oled imetletud jumalanna teenistuses. Kuid sinu kirg nõuab kas täielikku pühendumist või täielikku loobumist.”31

      Raha kui universaalne eesmärk kajastub ka meie keeles. Me räägime ideede rahaksmuutmisest ja peame kasutut millekski ülearuseks. Majanduses kajastub see uskumusena, et omakasu on ekvivalentne rahaga. Sama mõtteviis on lahutamatu ka teadusest, kus see on omakasu taastootmise võti. Universaalse eesmärgi mõiste on ka siin võimust võtnud.

      Pole sugugi ilmne, et elul üldse on mingi universaalne eesmärk (olgu see siis raha või miski muu). See idee tekkis nähtavasti umbes samal ajal kui raha. Võib-olla filosoofid saidki selle idee tänu rahale. Platoni järgi kasutas Sokrates selgesõnalist raha metafoori, kui väitis, et universaalne eesmärk on mõistus: “On ainult üks õige valuuta, mida peaksime kõigi teiste asjade [naudingute ja piinade] vastu vahetamisel kasutama – mõistus.”32 Religioonis on lõplik eesmärk lunastus või selgusele jõudmine, mis toob kaasa kõik teised hüved. Kui sarnane on see piiramatu rahaeesmärgiga! Huvitav, mis juhtuks meie vaimsusega, kui loobuksime ühtse abstraktse eesmärgi poole püüdlemisest, püüdes selle abil lahendada kõiki probleeme. Mis tunne oleks loobuda lõputust enesetäiendamisest ja eesmärgi suunas edenemisest? Mis tunne oleks selle asemel lihtsalt mängida, lihtsalt olla? Sarnaselt rikkusega pole ka arusaamise püüdmisel mingeid piire ning mõlemad püüdlused võivad osutuda orjastavaks. Ma arvan, et mõlemal juhul on püüdluste eesmärk üksnes võlts aseaine sellele, mida inimesed tegelikult tahavad.33

      Täielikult monetariseerunud ühiskonnas, kus peaaegu iga asi on kaup või teenus, muudab raha maailma paljususe ainususeks, üheksainsaks asjaks, mis on kõige muu mõõdupuu ja vahetatav peaaegu mis tahes muu asja vastu.34 Apeiron, logos ja teised sarnased mõisted olid kõigele aluseks oleva ja kõikeloova ainususe eri versioonid. Sellest saavad kõik asjad alguse ja selle juurde pöörduvad lõpuks ka tagasi. See on peaaegu identne Vana-Hiina Daoga, millest sünnivad yin ja yang ning seejärel kümme tuhat asja. Huvitav on asjaolu, et taoismi poollegendaarne õpetaja Laozi elas umbes samal ajal kui presokraatikud. Umbes samal ajal vermiti ka Hiinas esimesed mündid. Igatahes on raha siiani see, millest sünnib kümme tuhat asja. Mida iganes sa tahad siia maailma rajada, alustama pead investeerimisest, rahast. Ja kui sa oled oma projektiga valmis saanud, on aeg see maha müüa. Kõik asjad saavad alguse rahast, kõik asjad pöörduvad raha juurde tagasi.

      Raha pole seetõttu mitte ainult universaalne eesmärk, vaid ka universaalne vahend ning seetõttu ka universaalne lõppsiht, mida ei saa kunagi liiga palju olla. Vähemalt nii me seda tajume. Olen tihti olnud tunnistajaks aruteludele rahvusvahelise kogukonna loomise või mõne teise projekti algatamise üle, kuid enamasti lõpeb see pettunud tõdemusega, et projekt ei saa kunagi teoks, sest selle jaoks ei ole raha. On mõistetav, et raha peetakse määravaks teguriks, mis otsustab, mida me suudame luua – tõepoolest, raha eest saab osta mis tahes kaupa või panna inimesi osutama mis tahes teenust. Igal asjal on hind. Tuleb välja, et raha eest saab osta isegi käega katsumatut, näiteks sotsiaalset staatust, poliitilist võimu ja jumala poolehoidu (või kui mitte seda, siis vähemalt ligilähedaselt sama head religioossete institutsioonide poolehoidu). Me oleme võrdlemisi harjunud nägema rahas teed kõigi meie soovide täitumisele. Kui palju on sul selliseid unistusi, mis võiksid täituda siis (ja ainult siis), kui sul oleks raha? Me pandime oma unistused rahale ning muudame raha vahendist lõppeesmärgiks.

      Ma ei propageeri raha kaotamist. Raha on ületanud oma valduse piirid, saanud vahendiks selliste asjade hankimisel, mida ei tohiks kunagi sellise homogeensuse ja isikupäratusega nakatada. Samal ajal muutuvad meile kättesaamatuks need asjad, mida raha eest tõesti ei saa. Ükskõik, kui palju raha meil on, saame hankida vaid neid asendava näivuse. Lahenduseks on rahale selle õige rolli tagasiandmine. Tõepoolest on ju asju, mida inimesed saavad luua ainult raha või mõne muu suuremahulist inimtegevust kooskõlastava vahendi abil. Püha raha on aga tööriist, mis aitab luua lugu; rolle määrava ja intentsioone suunava kokkuleppe kehastus. Püha majanduse tingimustes eksisteerivat raha kirjeldan hiljem.

      Et raha ostuvõimel ei tundu olevat piire, kipub ka meie rahahimu olema piiramatu. Piiritu rahahimu oli teada ka muistsetele kreeklastele. Kuulus luuletaja ja reformija Solon märkis raha algusaegadel: “Inimese jaoks ei ole jõukusel piire, sest kõige rikkamad meie seast püüavad oma vara kahekordistada.” Aristophanes pidas raha ainulaadseks selle poolest, et erinevalt kõigist teistest asjadest (näiteks leivast või seksist) ei tekita see kunagi küllastustunnet.

      “Kui palju on piisav?” küsis kord üks mu sõber oma tuttavalt miljardärilt. Miljardär sattus segadusse. Asjaolu, et ükski rahasumma pole kunagi piisav, on tingitud sellest, et me püüame raha kasutada selliste vajaduste rahuldamiseks, mida see rahuldada ei saa. Seetõttu sarnaneb raha mistahes muu sõltuvust tekitava ainega, mis korraks ajutiselt valu leevendab, kuid vajadust ennast ikkagi ei rahulda. Valu vaigistamiseks vajatakse üha suuremaid annuseid, kuid ükski kogus pole kunagi piisav. Tänapäeval püüavad inimesed rahaga asendada muu hulgas nii suhteid, põnevust, eneseaustust kui ka vabadust. “Oleks mul vaid miljon dollarit, siis oleksin vaba!” Paljud andekad inimesed ohverdavad oma nooruse, lootes varakult pensionile jääda ja vabadust nautida, kuid avastavad keskealisena, et on langenud rahaorjusse.

      Kui raha esmane funktsioon on olla maksevahend, kehtivad sellele samad piirangud nagu kaupadele, mille eest rahaga makstakse, ning meie rahahimu peaks sõltuma küllastatuse astmest. Siis astub aga vahele uus funktsioon, rahast saab akumulatsioonivahend, ja meie rahahimu muutub piiramatuks. Seetõttu uurin muu hulgas seda, kuidas saaks raha funktsioonid maksevahendina ja akumulatsioonivahendina teineteise küljest lahti ühendada. Selline idee oli juba Aristotelesel, kes tegi vahet kaht tüüpi rikastumisel: raha kogumisel ja vajaduste rahuldamisel.35 Raha kogumine oli tema sõnul ebaloomulik ja piiramatu.

      Erinevalt füüsilistest kaupadest on abstraktset raha põhimõtteliselt võimalik omada piiramatus koguses. Et majanduse suurust esitatakse lihtsalt arvudena, СКАЧАТЬ