Röövlid. Anders Rydell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ treppi galeriisse jõudes nägid. Nolde maaliseeria võttis esimeses, usuteemalises saalis enda alla terve seina. „Kristuse elu” keskne maal kujutas Jeesuse ristilöömist. Maali värviplahvatus valgustas ruumi pimedust. Kristus kiirgas deemonlikult oma pärani silmadega, kust paistis rohkem hullumeelsust kui hingelist ülevust.

      Enamik teoseid selles saalis kujutasid Jeesuse viimast päeva, see teema oli hoolega planeeritud. Kuigi natsidel endal olid kirikuga pingelised suhted, ei takistanud see neid mängimast iidsel antisemiitlikul arvamusel, et juudid tapsid Jeesuse. Ühtlasi osutasid nad juutide mõjule kunstis, mis põhjustab Jeesuse kujutamist nii pühadust teotaval moel.

      Usuga seotud kunsti väljapaneku juurest oli edasi võimalik minna pisikesse ruumi, mis oli pühendatud juudi kunstnikele. Goebbels ei kavatsenudki sellele osale õrnakäeliselt läheneda. Maalid rippusid segamini, osa ilma raamita. Teoseid naeruvääristasid illustratsioonid, kritseldused ja lööksõnad „bolševistlik propaganda”, „juudi rassi hinge ilmutis”, „hullumeelsus kui meetod” ja „loodus nähtuna läbi haige aju”. Nagu paljud teised, kes külastasid muuseumi väljapanekut, läks Galeriestrasse 4 näitust vaatama ka kunstiajaloolane Paul Ortwin.

      Teosed olid surutud kitsastesse klaustrofoobilistesse ridadesse. Väljapanekus pisendati töid teadlikult, valgus oli kohutav. Maalid rippusid segamini, nagu oleks näituse eest vastutanud mõni laps või idioot. Seinad olid maale maast laeni täis. Puudus igasugune kord ja tööd olid pressitud sinna, kus neile kohta leidus, skulptuuride vahele, põrandale ja pjedestaalidele püsti. Neid kommenteeriti hüsteeriliste pealkirjade, kommentaaride ja nilbete naljadega.

      Kolmandas saalis olid teosed, mis natside arvates alandasid Saksa naisi, sõdureid ja talupoegi. Sealhulgas Saksa dadaisti George Groszi pildid, mis muu hulgas kujutasid tema üleelamisi esimese maailmasõja kaevikutes, mis põlastavalt nimetati „marksistlikuks propagandaks”. Väljapanek esindas seda, mida natsid kõige rohkem jälestasid: juute, kommuniste, anarhiste, patsifiste.

      Näituse sõnum oli otsene: modernistlik kunst on konspiratsioon, mille on loonud ja edendanud juudi bolševikud, soovides murda Saksa hinge ja panna rahvas manduma. Konspiratsiooni keskmes seisis „juudilik”, hoolimata sellest, et juudi päritolu olid 112 näitusel esindatud kunstnikust ainult kuus. Kõige rohkem, 27, oli väljas natside poolehoidja Emil Nolde töid. Nolde primitivism häiris Völkischi natse kõige rohkem.

      Modernne kunst ei tekitanud natsides üksnes jälestust, vaid ka põhjendatud ärevust. Seda alandades proovisid natsid varjata fakti, et alandati neid endid. Paljud väljapandud tööd ründasid Kolmanda Reichi hinge ja südant. Teosed paljastasid jõhkra tühjuse kodanliku maailma taga, mida natsid nii meeleheitlikult püüdsid säilitada. Modernism kummutas juba ammu stagneerunud ilu ja harmoonia ideaalid. Häbenemata kujutati alandust ja esimese maailmasõja kaevikutes miljoneid kaotatud elusid maksnud sõja mõttetust.

      See ei olnud meeldiv kunst. See näitas maailma, mida ei soovinud ega olnud valmis aktsepteerima ei natsid ega suur osa Saksa rahvast. Jälestust näidati avalikult ja tõlgendati terve reaktsioonina, mitte allasurutud tunnetena, mida nad tihti väljendasid: „Igal pool enda ümber näeme hullumeelsuse, ülbuse, ebakompetentsuse ja puhta mandumise koletislikke sünnitisi. See väljapanek tekitab meis kõigis jälestuse hirmu,” sõnas „Entartete Kunsti ” kuraator Alfred Ziegler näituse avapäeva kõnes.

      Goebbels teadis täpselt, kuidas näituse vastu huvi äratada. Muu hulgas ei lubanud vanusepiirang sisse alla 18-aastasi, et „kaitsta noorust”. Näituse vähem kui kolme nädalaga kokku pannud Goebbelsi propagandaministeerium orkestreeris kõike peenelt. „Entartete Kunst” sai suure publikumenu osaliseks. 1937. aasta sügiseks, kuni näitus novembrikuus lõppes, külastas seda ainuüksi Münchenis üle kahe miljoni inimese. Samal ajal meelitas „Grosse Deutsche Kunstausstellung” ligi 400 000 külastajat. Kohe saatis Goebbels mandunud kunsti häbiringreisile Berliini, Leipzigisse, Salzburgi, Viini ja Düsseldorfi. Ideed saatis selline menu, et seda kopeeriti teistes valdkondadeski. 1938. aastal avati Düsseldorfis näitus „Entartete Musik”, kus samamoodi rünnati mandunud džässmuusikat.

      Mandunud kunsti näitusele eelnesid Saksa kultuurielus seninägematult ulatuslikud reformid. 1937. aasta 30. juunil, kõigest mõni nädal enne avamist, otsustati Natsi-Saksamaal Saksa nüüdiskunsti saatus. Goebbelsi käsul sai alguse „Entartete Kunst Aktion”, Saksa kunsti kristalliöö, kui nii võiks öelda. Saksamaa avalikud institutsioonid puhastati soovimatust kunstist. Vaevalt nädalaga konfiskeeriti Saksamaa muuseumitest 5328 maali ja graafilist lehte. Aktsioon oli suunatud juudi kunstnike, nagu Marc Chagalli ja Ludwig Meidneri vastu, kuid eelkõige oli tegemist esteetilise puhastusega. Ohvriks langesid kõik modernistlikud suunad. Picasso, Mondriani, Matisse’i, van Goghi ja Gauguini tööd. Kuid ka Saksa modernistid. Kõige raskema löögi alla jäi teiste hulgas Emil Nolde.

      1936. aasta detsembris oli Joseph Goebbels peatanud vaba kunstikriitika ja kindlaks määranud, kes ja kuidas tohib kunstist kirjutada. Adolf Hitler ja teised juhtivad natsid olid veendunud, et modernse kunsti edu taga on ajalehtede kirjutised. Natsistlikus moondunud maailmapildis toimus juutide „kontrollitud” meedia ja juutide juhitud kunstituru vahel salategevus. Puru silma ajamine, et juutidele kasumit teenida.

      Natside jaoks oli seetõttu oluline kunstikriitika oma kontrolli alla saada. Sellepärast hakkas partei 1937. aastal välja andma ka oma väärtkunsti ajakirja Die Kunst im Dritten Reich. Populaarne ajakiri kaunistas paljude natsijuhtide kirjutuslauda. Ajakirja peatoimetaja oli Alfred Rosenberg. Die Kunst im Dritten Reich kajastas otse Rosenbergi dogmaatilist vaadet kunstile. Kunstiajakirja juhtimine oli siiski pigem lohutusauhind partei ideoloogile, kes oli lootnud, et pääseb kontrollima kogu Kolmanda Reichi kultuuripoliitikat. Alfred Rosenberg võitis küll ideoloogilise lahingu, kuid kaotas sõja võimu pärast kultuuripoliitikas.

* * *

      Natside võimuvõtt 1933. aastal päästis Saksamaal valla agressiivsuse voo. Natsid talitsesid võimule vaba voli andmist oodates viha Weimari kultuuri vastu. Üle riigi levis natslik revolutsioon, kus eelkõige rünnati Weimari kultuurilisi sümboleid. Revolutsioon pidi klaarima arved Weimari vabariigi mandunud kultuurieluga.

      Saksamaa vasakpoolsele ajakirjandusele kehtestati ilmumiskeeld, intellektuaalsed vaenlased, nagu publitsist Carl von Ossietzky, võeti kinni ja saadeti äsja asutatud koonduslaagritesse, mis natside esimestel aastatel täitusid poliitilistest vangidest. Oma töökohtadelt asutustes, institutsioonides, organisatsioonides ja akadeemiates lasti lahti tuhandeid soovimatuid inimesi. Natsid ei taotlenud ainult täielikku poliitilist võimu, nad tahtsid saavutada totaalset kontrolli Saksamaa kõigi ühiskonnasfääride üle. Eriti selgeks sai see kultuurivaldkonnas, kus natsipooldajad imbusid organisatsioonidesse ka rohujuuretasandil amatöörteatritest filmiklubideni. Kirjanikelt, näiteks Heinrich ja Thomas Mannilt, samuti paljudelt tunnustatud kultuuritegelastelt võeti ära ametlikud ülesanded. Äsja Saksamaa kirjanike liidu asemele asutatud riikliku kirjanduskoja liikmeks olid sunnitud astuma kõik kirjanikud, raamatukoguhoidjad, kirjastajad ja tõlkijad. Keeldumine või liikmeks mittevõtmine tähendas keeldu oma alal töötada.

      Kui soovimatud kultuuritöötajad olid minema aetud, korraldati puhastus kultuuris endas. Koostati ebasaksaliku või võimuvastase kirjanduse ja muusika mustad nimekirjad. Peale kaasaegse kultuuri sattus löögi alla ka varasemat loomingut, keelati ka mõned Händeli oratooriumid, sest need käsitlesid juudi teemasid, näiteks „Judas Maccabeus”. Saksa kultuuri niinimetatud puhastuse (Säuberung) selgeim avaldus olid raamatute tuleriidad.

      10. mail 1933 põletati raamatuid kogu Saksamaa ülikoolilinnades. Põletamine oli seotud ajaloolise sümboliga. Tuleriidad korraldati selleks, et järele aimata raamatute põletamist, mis toimus 1817. aastal Wartburgi festivalil, kui pärast Napoleoni sõdasid rullus üle Saksamaa natsionalismilaine. Tähistamaks 300 aasta möödumist päevast, mil Martin Luther kiriku uksele oma teesid naelutas, põletasid Saksa tudengid Wartburgi lossi juures, kus Luther 16. sajandil Uue Testamendi saksa keelde tõlkis, reaktsioonilist kirjandust ja Prantsusmaa СКАЧАТЬ