Röövlid. Anders Rydell

Чтение книги онлайн.

      KUI KARL SUUR MÜNCHENIS üle Königsplatzi ratsutas, sillerdas tema kullast kroonil päike. Frangi riigi kuninga õlgadel oli elegantselt kaunistatud paks keep. 1937. aasta 18. juuli päikesepaistelise pühapäeva pärastlõunal oli Müncheni tänavatele näitemängu vaatama kogunenud vaata et sada tuhat inimest.

      Karl ratsutas Prinzregentenstrasse ja Englischer Garteni poole, teda saatsid Richard Lõvisüda ja Saksa-Rooma keiser Friedrich I Barbarossa. Üle Königsplatzi sammusid rongkäigus kunstnikud Lucas Cranach vanem, Hans Holbein noorem, Albrecht Dürer ja teised. Nende järel veeti 26 lava, kus seisid elavad skulptuurid, kannul muusikud, preestritarid ja keskaegsed narrid. Astronoome, nagu Keplerit ja Kopernikust ülistas kolme meetri kõrgune planetaarium, ümber neli poolpaljast nümfi. Loomist kujutaval laval nõjatusid paarile lühikesele seenetaolisele puule Aadam ja Eeva.

      Germaani kangelaste paraadi määratu ülespuhutus meenutas Disney stiilis Wagneri fantaasiamaailma. Pärast etendust, mis kandis nime „2000 aastat germaani kunsti”, marssisid 4000 sõdrurit, SSi mustsärklased, SA pruunsärklased ja Wehrmachti üksused. „Kas kunstnikud ja sõdurid pole mitte vennad?” küsis partei ajaleht Völkischer Beobachter retooriliselt.

      Prinzregentenstrassel sirutas tiibu viie meetri kõrgune kullast kotkas ja hõljus kuue ardenni tõugu hobuse veetuna aeglaselt ülespoole. Ristirüütlite ratsavägi tõstis füüreri tervituseks tulipunased haakristiga lipud. Adolf Hitler istus ettepoole nõjatudes, sõrmed reite vahel kokku põimitud ja nokaga vormimüts laubale tõmmatud, tema ümber suurt kasvu SS-sõdurid. Hitleri taga paistis lumivalges mundris ja mustade ratsasaabastega Hermann Göring. Vasakul istus propagandaminister Joseph Goebbels koos abikaasa Magdaga. Ja paremal riigiminister Rudolf Hess.

      Adolf Hitler oli seda päeva oodanud. Päeva, mil ta õnnistab sisse muuseumi, mille tarvis ta neli aastat tagasi tol ebaõnnestunud lõpuga päeval oli löönud maasse Saksa lubjakivi.

      Muuseumi avamine kavandati sama külluslikuks. Välja kuulutati kolme päeva pikkune Saksa kunsti päevade nimeline linnafestival, kus Saksa kultuuri taassünni puhul olid kavas paraadid, kõned ja näitused. München ei olnud toimumiskohaks valitud juhuslikult. Seal sündis ja õitses natsionaalsotsialistlik liikumine. Köningsplatzist sai natsipartei kultuspaik. Partei korraldas seal massiüritusi juba 1920. aastatest alates ja pärast võimu ülevõtmist 1933. aastal teatas Hitler, et väljakust saab „liikumise tseremoniaalne keskpunkt”. Muru kaeti 20 000 massiivse graniitplokiga. Königsplatzi ümber pandi paika partei tähtsamad kultuskohad. Väljaku idaküljele püstitasid natsid mausoleumid 16 natsile, kes said surma 1923. aasta õllekeldriputši ajal. Hooned projekteeris Paul Ludwig Troost.

      Kõigest kiviviske kaugusel asus partei teine tähtis ehitis, natsipartei riiklik peakorter Pruun maja. Selles majas oli kuni Adolf Hitleri surmani tema kabinet, mille seinal rippus autotöösturi ja antisemiidi Henry Fordi suur portree. Hoones hoiti ka Verelippu, natside püha reliikviat, õllekeldriputši ajal verepritsmetega kaetud haakristilippu.

      Königsplatzi ääres Archisstrassel asus ka Troosti projekteeritud Führerbau, vulgaarselt uhkeldav esindushoone, kus Hitler aasta hiljem allkirjastas Müncheni kokkuleppe ja lubas Tšehhoslovakkia saksakeelsete alade annekteerimise eest rahu.

      Maja oli ehitatud potjomkinluse vaimus, kus funktsioon taandub mulje ees ja surnud pinnad tekitavad monumentaalset esteetilist efekti.

      Pärast paraadi astus Adolf Hitler peaukse ette üles seatud lavale. Pikk sammastik lõi efektse tausta tema sõnumile:

      Kuulutan siin ja praegu, et nagu poliitika, löön ma Saksamaal puhtaks ka kunstikeele. Saksa rahvale ei määrita enam kaela arusaamatuid „kunstiteoseid”, mida on võimalik mõista ainult ülespuhutud kasutusjuhendi abil […]!

      Vallandusid ovatsioonid. Tihti alustas Hitler kõnet rahulikult ja vaikselt, peaaegu alandlikult, kruvides end siis üha tundelisema ja agressiivsema lõpu poole. Selline demagoogiline tehnika aitas parteikoosolekutel hüsteerilist meeleolu üles kütta. Kuid tol päeval ei olnud Hitleri agressiivsus retooriline trikk masside üleskütmiseks. Ta ei pidanud kõnet Nürnbergi ustavatele parteimassidele, ta avas päikeselisel pühapäeval Münchenis lastega perede ees muuseumi.

      Edasi lubas Hitler peatada kunsti, mille vormikeel on loodusele võõras.

      „Kubismil, dadaismil, futurismil, impressionismil ja nii edasi ei ole meie Saksa rahvaga mingit pistmist. Need voolud ei ole vanaaegsed ega moodsad, need on lihtsalt võlts jutt inimestelt, kelle jumal ehtsast kunstnikuandest ilma on jätnud,” röökis Hitler.

      „Iga lausega muutus Hilteri kõnemaneer vihasemaks. Ta kees raevust. Suust pritsis nii kõvasti sülge, et isegi tema enda kaaslased vaatasid teda õudusega,” on tunnistanud kunstiajaloolane Paul Ortwin Rave, kes tol päeval kuulajate hulgas seisis.

      Kõne lõppedes oli Hitler näost tulipunane ja raputas sinise pühapäevataeva poole rusikat: „Alates praegusest hetkest peame halastamatut sõda elementide vastu, mis tahavad meie kultuuri õõnestada.” Enam selgemalt ei olnud võimalik Hitleri sõjakuulutust väljendada.

      Muuseumi avanäitus „Grosse Deutsche Kunstausstellung” väljendas otse Hitleri püüet luua uut Saksa kunsti. Hitleri järgi pidi see kunst olema puhas, selge, arusaadav. Modernismi segadusseajavad stiilisegud ja eksperimendid pidid kaduma.

      Näituse jaoks oli sõelale jäänud 884 tööd, kuid Hitler ei olnud rahul, kuigi ta seda muuseumikülastajate eest varjas.

      Kartes seda, kuidas näitus vastu võetakse, oli Hitler otsustanud galeriid enne avamist ise üle vaadata. Nähtu vallandas temas raevusööstu: „Sel aastal mingit näitust ei tule. Saadetud töödest on selgelt näha, et meil siin Saksamaal ei ole veel kunstnikke, kes selles võrratus hoones kohta vääriksid,” ütles ta oma fotograafile ja sõbrale Heinrich Hoffmannile ärritunult.

      Raevunud Hitler käskis 84 tööd kohe maha võtta. Veidi rahunenud, tegi ta viimase valiku ise. Ta jättis välja sadu näituse jaoks ära märgitud töid. Eriti põlgas Hitler teoseid, mis tema arvates olid „lõpetamata”, teisisõnu kus leidus väiksemgi vihje abstraktsusele. Näitusele tööde leidmiseks oli esitatud avalik kutse, mille ainuke nõue oli, et kandidaat peab kuuluma aaria rassi. Ilmselt sellest nõudest Kolmanda Reichi uute kunstimeistrite väljasõelumiseks ei piisanud.

      Hitleri närvilisust ilmestas, et ta laskis hiljem luureja julgeolekuametil Sicherheitsdienstil muuseumikülastajate järele luurata ja kunsti vastuvõtust salajase akti koostada.

      Adolf Hitler oli Natsi-Saksamaa esimene kuraator. Kolmanda Reichi esteetilisi suundi defineeris paljuski tema isiklik maitse. Kuid tema maitse oli juhuslik ja tihti nii ootamatu, et isegi lähimad kaastöötajad ei suutnud ära arvata, mida Hitler jumaldab või jälestab. Tavaliselt oli kergem ära arvata jälestusväärseid asju, milles Heinrich Hoffmann saavutas vaata et eksperdi taseme. Seetõttu tuli Hoffmannil enda peale võtta otsustamistöö, mida alguses olid teinud paar austusväärset kunstiprofessorit.

      Hoffmann võeti Adolf Hitleri ihufotograafiks juba 1920. aastate alguses. Aja jooksul said neist lähedased sõbrad, Hoffmann ja tema naine Therese kuulusid Hitleriga iga päev suhtlevasse kitsasse ringi. Tema tutvustas Hitlerile ka oma stuudio assistenti Eva Brauni.

      Hitleri avalik kuvand põhines suurelt jaolt Hoffmanni tööl. Väga populaarses fotoraamatus „Tundmatu Hitler” esitati despoodi elust konstrueeritud pilt, kus ta poseerib nahkpükstes, peab puu all piknikku, sõuab ja külastab kunstiateljeed. Välja anti seeria teisi samalaadseid fotoraamatuid. Üliilmekas pildikeel ja pealkirjad meenutavad pigem lasteraamatuid. See muudab asja veel hirmuäratavamaks: „Hitler ehitab SuurSaksamaad” (1938), „Hitler oma mägedes” (1938), СКАЧАТЬ