Röövlid. Anders Rydell

Чтение книги онлайн.

      Pärast 1997. aasta Londoni konverentsi leidis USA välisministeerium, et tuleks korraldada konverents, mis käsitleks omandiküsimusi üldisemalt. Nii sündiski Washingtoni konverents. Selle aja peale hakkas kulla, kindlustuse ja kontode küsimus juba lahenema. Üks valdkond oli siiski suurelt jaolt puutumata jäänud ja selle lahendamiseks polnud rahvusvahelisi kokkuleppeid. Lahendamata oli kunstivaldkonna küsimus. Kunst kerkis päevakorda viimasena, sest seda küsimust oli kõige raskem lahendada.

      1945. aasta suvel hakkas MFAA peaaegu hõlmamatu tööna uurima ajaloo suurimat kunstivargust. Hoolimata praktilistest valikupõhjustest tehti seda väga sümboolses kohas, natsiliikumise poliitilises keskuses Münchenis. Natsionaalsotsialismi südamesse tulvas töid Saksamaa igast nurgast. Vaadati ka Haus der Deutschen Kunsti, kuid muuseum ei olnud piisavalt suur. Sellest sai hoopis meeste söögisaal ja ohvitseride klubi. Adolf Hitleri Saksa kunsti galeriis kõlasid nüüd mandunud džässihelid.

      Führerbaus ja teistes sealsamas asuvates hoonetes algasid ettevalmistused, et võtta vastu maailma tähtsamaid kunstiteoseid. Pommitamisel viga saanud hooned renoveeriti ja niiskustase tasakaalustati, samuti oli vaja korralikku turvasüsteemi. Ametliku nimetusega Munich Central Collecting Point (Müncheni keskkogumispunkt) oli vaja puhastada ka miinidest ja lõhkemata mürskudest. Veel 1945. aasta juuliski lõhkes ühes hoones pomm.

      Töödega oli kiire. 1945. aasta veebruari alguses peetud Jalta konverentsil tegid USA president Franklin D. Roosevelt, Suurbritannia peaminister Winston Churchill ja Nõukogude Liidu juht Jossif Stalin plaane, mis saab Euroopast edasi. Saksamaa jaotati neljaks tsooniks, mille võitjariigid okupeerisid.

      Selgus, et Altaussee ja mitusada teist kunstihoidlat asusid piirkondades, mis anti Nõukogude Liidu võimu alla.

      Armeed ei peatunud enne sõda kaardile tõmmatud piirides, lõpuks oli Ameerika sõjavägi mitmel pool sügaval Nõukogude tsoonis. See tekitas pingeid ja Stalin nõudis, et kõik Briti ja Ameerika üksused lahkuksid piirkonnast hiljemalt 1. juuliks. Nõukogude Liidu okupeeritud aladelt tulevad murelikuks tegevad teated sundisid Ameerika võime kiiresti tegutsema. Kohe hakati kunsti Ameerika tsoonist evakueerima. Teatati nimelt, et Punaarmee võtab kunsti näol välja oma kahjutasu. Teel Berliini leidsid Stalini trofeebrigaadid hulga kunstihoidlaid. Kuid tõelised kroonijuveelid langesid nende kätte Saksamaa pealinnas ja selle ümber, nimelt Berliini muuseumite kogud. Esimesed rongitäied trofeesid liikusid Berliinist Moskva poole juba enne Natsi-Saksamaa kapituleerumist. Berliini-lähedasest lossist leiti Rahvusgalerii kogud. Dresdeni lähedalt kaevandustest ja punkritest tulid välja linna muuseumite kogud, need olid evakueeritud enne saatuslikku pommitamist samal aastal, mis muutis kultuurilinna põlenud, lehkavaks luukereks.

      Enamik kunstiteoseid saadeti Moskvasse Puškini muuseumisse. Ülejäänud läksid kaotsi või rüüstasid neid Nõukogude sõdurid või kohalikud elanikud, kes olid valveta peidiku avastanud. Käisid jutud, et mustal turul võis Albrecht Düreri töö eest saada paari kingi.

      Altaussees töötasid MFAA ohvitserid, sõdurid ja kaevandustöölised päevad ja ööd läbi, et kaevandus õigel ajal tühjaks saada. Sakslastel oli kulunud selle täitmiseks üle aasta, nüüd tuli see tühjendada paari nädalaga. Ka Briti üksused hakkasid kunsti evakueerima ja panid oma tsooni üles kogumispunktid. Juulis tulvas Müncheni keskkogumispunkti tuhandeid kunstiteoseid ja varsti saadi aru, et senised suured ruumid jäävad väikseks. Kogumispunkte tehti juurde Lõuna-Saksamaale. Lääneliitlased hakkasid kinni võtma ja üle kuulama kunstikaupmehi, kuraatoreid ja teisi võtmeisikuid. Ülekuulamistel saadi selgust röövimise ulatusest, aga ka fanaatilistest ambitsioonidest, mis röövimist saatsid. See ei olnud tavaline sõjaaegne rööv. Seda planeeriti, organiseeriti ja sanktsioneeriti Natsi-Saksamaa kõrgeimal poliitilisel tasemel.

      Kuid 1945. aastal jäi kunstirööv mõistagi natside tunduvalt hirmsamate kuritegude varju. Üle maailma levinud vabastatud koonduslaagrite piltide kõrval paistis see nagu süütu näppamine.

      1945. aastal oli ikka veel lahendamata küsimus, mis kunstiteostest saab. Näiteks prantslased tahtsid Prantsusmaalt kaduma läinud või rikutud tööde asemele Saksa kogudest samaväärse kvaliteediga teoseid. Paljud inimesed, sealhulgas MFAA ohvitserid lootsid, et võitjariigid moodustavad rahvusvahelise komisjoni ja langetavad otsuseid ühiselt.

      Seda ei juhtunud. Nõukogude Liit viis sõjasaagi Moskvasse. Ja juuli keskel peetud Potsdami konverentsil hakkasid endiste liitlaste suhted tõsiselt paigast minema. Laastatud, miljonite kodutute ja nälgivate inimestega Saksamaal tahtsid sõjaväelased kunstiga seotud vastutusest vabaneda nii kiiresti kui võimalik. Enamik asjaga seotuid ei teadnud aga, et tagastamine võtab aastaid, kui mitte lausa kümnendeid.

      Tagastamisfilosoofia põhijooned võttis jutuks Lucius D. Clay, üks Pattoni kindraleid, kes varsti pidi astuma Ameerika tsooni juhi kohale. Clay jaotas kunstiteosed kolme kategooriasse. Esimesse, A-kategooriasse kuulusid tööd, mida oli kõige lihtsam liigitada kui varastatud teosteks. Need olid natsid röövinud okupeeritud riikidest, arvatavasti ametiasutustest või eraisikutelt, näiteks juudi vara aariastamise käigus. B-kategooriasse läksid eraisikutele kuulunud tööd, mille eest natsid olid mingil kujul hüvitist maksnud. Paljudel juhtudel oli tegemist väljapressimisega, kus ei juletud keelduda, kui Hermann Göringi või Adolf Hitleri agendid olid pakkumise teinud. Viimasesse kategooriasse jäid tööd, mis hinnanguliselt kuulusid Saksa rahvale, enamasti eri hoidlatest leitud muuseumikogud. Aja B-kategooria tööd tuli võimalikult kiiresti tagastada riikidele, kust need olid varastatud või muretsetud. Vastutuse eri riikidele lükkamine oli lihtne lahendus, millel olid kaugeleulatuvad tagajärjed. Kaugeltki kõik tööd ei jõudnud Müncheni keskkogumispunktist tegeliku omaniku või tema järglaste valdusse.

      MFAA ohvitseride tänamatut kunstiteoste päästmise, transportimise, sorteerimise ja kahjustatud tööde renoveerimise tööd raskendas kindralstaabi soov probleemiga võimalikult kiiresti ühele poole saada. Eisenhower isiklikult andis käsu saata võimalikult palju töid nii suurte saadetistena kui võimalik vastavatesse riikidesse. Ameerika armee soovis iga hinna eest esmajoones pääseda keerulistest omandiküsimustest, mis täieliku tagastamisega kindlasti kaasnevad. Lihtne oli tagastada selliseid töid nagu Neitsi Maarja altar, Genti altar ja Michelangelo „Brygge madonna”, sest kõik teadsid, kust need pärit on. Aga need olid erandjuhtumid, palju raskem oli suure hulga kunstiga, mille natsid okupeeritud riikidest, enamasti Prantsusmaalt ja Madalmaadest olid „ostnud”. Hulganisti oli töid, mille omanikke ei olnud veel tuvastatud ja osal juhtudel ei tuvastatudki. Ameerika armee ei tahtnud sellise detektiivitöö eest vastutada. See pidi saama ülesandeks riikidele, kust teosed olid varastatud. Nii juhtus, et tagastamisprotsess erines riigiti ja olenevalt ametkonnast, mis sellega tegeles.

      1945. aasta hilissügisel hakati kunstiteoseid laevadega Müncheni keskkogumispunktist ja teistest kogumiskohtadest Marburgist, Wiesbadenist ja Offenbachist ära vedama, et hiiglasliku kunstiteoste ja – esemete hulgaga hakkama saada.

      Neuschwansteini lossist leiti tuhandeid töid, mille natsid olid Pariisist röövinud, ja nüüd vedas mitu tuubil täis rongi neid sinna tagasi. Tagastamisprotsess algas enam-vähem kohe, kui teosed jõudsid tagasi Pariisi, Haagi, Viini, Amsterdami ja mujale. Kogu maailmast võttis ühendust tuhandeid inimesi, kes olid ühel või teisel moel omandist ilma jäänud. Paljud pidid pettuma. Need, kes endale kuulunud tööd üles leidsid, põrkasid teistele probleemidele, esmajoones pidid nad tõendama, et on ikka tõesti omanikud. Paljud olid põgenenud tühjade kätega. Nad pöördusid tagasi koju ja neil vedas, kui see oli ainult rüüstatud, hullemal juhul ei olnud kodu enam olemaski.

      Altausseest ja mujalt ei leitud kaugeltki kõiki töid. Neisse kogudesse kuulusid ainult natside silma järgi kõige hinnatumad kunstiteosed. Mandumise sildi külge saanud kümned tuhanded tööd olid kunstiturul maha müüdud, vanemate meistrite tööde vastu vahetatud või hävitatud. Tuhanded teosed olid kadunud erakogudesse või smugeldatud maailmaturule. Väljapaistev Pariisi kunstikoguja, juudi soost galerist Paul СКАЧАТЬ