Röövlid. Anders Rydell

Чтение книги онлайн.

      Berliinis kogunes 10. mail 40 000 inimest kuulama, kuidas Joseph Goebbels Opernplatzil (tänapäeval Bebelplatz) leekide ees kõnet peab. Ta rääkis, et Weimari vabariigi ja selle „äärmusliku juudi intellektualismi” lõpp on käes:

      Siin vajub maasse novembrivabariigi intellektuaalne vundament, kuid tuhast tõuseb võiduka fööniksina uus vaim.

      Tuli neelas Karl Marxi, Bertolt Brechti, Erich Maria Remarque’i ja ka välismaa kirjanike, nagu Ernest Hemingway ja H. G. Wellsi teoseid. Raamatuid ei põletatud siiski massiliselt. 10. mail hävitati ainult 25 000 raamatut, see oli pigem sümboolne näitemäng, mis pidi kujutama natsismi revolutsiooniliselt puhastavat jõudu. Raamatute põletamised olid korraldatud pidulike näitemängudena, kus tudengid laulsid ja vandusid truudust. Puhastusest tule läbi sai rahvusliku ühinemise ja ühtekuuluvuse sümbol. Natside lubatud uuestisündinud Saksamaa sümbol. Nagu hilisemat Hiina kultuurirevolutsioonigi, juhtisid natside kultuurirevolutsiooni samuti noored. Ainult noored olid puutumata Weimari vabariigi räpasest kultuurist ja sellepärast olid nemad ainsana minevikust täiesti vabad.

      Natslik revolutsioon ja uuesti haaratud võim andis nii isiklikus kui ka ideoloogilises plaanis vaba mänguruumi ka natsionaalsotsialistliku liikumise sisetülidele. Kultuurivaldkonnas tekkis tüli Alfred Rosenbergi ja Joseph Goebbelsi vahel. Rosenbergil olid tänu Kampfbund für deutsche Kulturi asutamisele ja Natsi-Saksamaa tähtsaima ajakirja peatoimetajana kõik eeldused kultuurielu kontrollida. See ebaõnnestus lõpuks sellepärast, et ta ei suutnud kunagi pühenduda korraga ühele asjale, vaid alustas kogu aeg mõnda uut ettevõtmist. Sama juhtus ka tema seltsiga, kuhu tal õnnestus kokku koguda Völkischi liikumine, kuid ta ei suutnud sellest oma huvides poliitilist jõudu kujundada. Rosenberg tahtis kontrollida kultuuripoliitikat ja ühtaegu ka välispoliitikat, milles ta end samuti eksperdiks pidas. Seepärast nimetas Hitler ta partei välispoliitikaosakonna ülemaks. 1933. aastal saatis Hitler Alfred Rosenbergi Londonisse Saksa-Briti suhteid parandama. Sel reisil olid Rosenbergi karjäärile tõsised tagajärjed. Hitleril oli vaja pärast võimu ülevõtmist saada uuele režiimile rahvusvaheline tunnustus ja samal ajal kinnitada maailmale, et Saksamaa plaanid on rahumeelsed. Rosenberg ei saanud hakkama kummagi ülesandega, vaid asetas Westminster Abbeys tundmatu sõduri hauale haakristiga kaunistatud pärja ja andis monumendi juures au Hitleri moodi. Tema esinemine ärritas kogu Briti rahvast. James Searsi nimeline sõjaveteran oli nii vihane, et haaras haualt pärja ja viskas Thamesi jõkke. Järgmisel päeval valasid meeleavaldajad Madame Tussaud’ muuseumis äsja valminud Adolfi Hitleri kuju punase värviga üle ja riputasid sellele kaela sildi „Hitler, the Mass Murderer”. Rosenbergi võtsid vastu ärritunud protesteerijad, kes karjusid: „Down with Hitler, down with fascism.”

      Sellist vastuvõttu Hitler ei oodanud.

      Joseph Goebbels, kes kunagi ei jätnud kasutamata võimalust oma vastast laimata, nimetas ideoloogi Peaaegu Rosenbergiks. Hüüdnimi pilas Rosenbergi rahutust ja tahtmist näidata end eri valdkondade eksperdina. Goebbels ütles lõbustatult, et Rosenberg on „peaaegu ajakirjanik”, „peaaegu akadeemik”, „peaaegu poliitik”, kuid mitte midagi päriselt. Joseph Goebbels tugevdas oma positsiooni võimu juures. Tema põhilise eelis oli olla lähemal Hitleri kõrvale. Albert Speer tunnistas, et oma manipuleerivat võimu teostas Goebbels huumoriga. Hoolikalt läbimõeldud naljade ja vempude kaudu õnnestus tal ühtaegu Hitlerit lõbustada ja vastast laimata. Põhiobjekt oli Alfred Rosenberg, keda Goebbels pilas nii tihti, et „tema jutud olid nagu lavastatud teatritükid, kus eri näitlejad oma etteastet ootavad. Võisid enam-vähem kindel olla, et Hitler torkas lõpuks vahele, et Völkischer Beobachter on peaaegu sama igav kui selle peatoimetaja Rosenberg”.

      Albert Speeri isikliku arvamuse kohaselt sai lõpuks petta Adolf Hitler ise, „intrigant Goebbels ajas tal pea segi”.

      1933. aasta märtsis anti Goebbelsile isiklik rahvavalgustusja propagandaministeerium, mis varsti saavutas kultuuripoliitika üle peaaegu täieliku kontrolli. Vastupidi Rosenbergile oli Goebbels silmatorkavalt pragmaatiline ja suhtus vajaduse korral natsionaalsotsialistlikesse dogmadesse paindlikult. Teadlase Jonathan Petropoulose arvates ei ole õige väita, et Goebbels oli kultuurihuvita küünik. Vastupidi, palju viitab sellele, et ta tõepoolest imetles ekspressionismi. Albert Speer on rääkinud, et oma korterit sisustades laskis propagandaminister seinale panna paar Emil Nolde maali, millega ta väga rahul oli. Teised natsid on tunnistanud, et Goebbelsile kuulus Käthe Kollwitzi ja Ernst Barlachi töid, neid kunstnikke nimetati hiljem dekadentlikeks. 1935. aastal laskis Goebbels impressionist Leo von Köningilt autoportree tellida. Selle teose peitis ta pärast modernse kunsti täielikku keelustamist oma Berliini lähedal Schwanenwerderi saarel asuvasse majja.

      1933. aasta lõpus tsentraliseeriti Saksa kultuurielu riikliku kultuurikoja asutamisega. Kultuurikoja seitsmest osakonnast (kunst, teater, kirjandus, press, raadio, film, muusika) sai äärmiselt kitsas koridor, millest kogu Saksa kultuur pidi läbi pugema. Goebbelsi ministeeriumile alluvast kultuurikojast filtreeriti läbi kõik kultuuritöötajad ja nende tööd. Goebbelsist sai tänu kultuurikojale Kolmanda Reichi kultuuridirigent. Kiiresti levitas ta ise kuvandit, et riiklik kultuurikoda on kultuurilise taassünni algus. Rosenberg aga kiirustas arvustama Goebbelsi kultuuripoliitika ideoloogilisi põhjuseid. Osalt oli tal ka õigus. Goebbels muretses Rosenbergist tunduvalt rohkem, millise mulje jätab Saksamaa rahvusvahelises plaanis. Ei jätnud eriti head muljet, kui riigi juhtivad kunstnikud koonduslaagrisse või eksiili saadeti, kui nad just ei olnud otse öelnud, et on võimuvastased, juudid või kommunistid.

      Rosenberg toetas kaudselt (mitte kunagi otse) natsiliikumise seda tiiba, mis 1930. aastate alguses vastandas end Völkischi liikumise tugevale mõjule kultuuripoliitikas, mida nad pidasid reaktsioonilise kodanliku kultuuri väljenduseks. Berliini natsliku tudengiseltsini ulatuvate juurtega vastuliikumine arvas, et ekspressionism on ehtsa Saksa kunsti väljendus. Figuratiivsele 19. sajandi maalikunstile pöörati selg ja ülistati Emil Noldet, Ernst Ludwig Kirchnerit ja teisi. Berliini opositsionäärid olid seisukohal, et ekspressionism on antiliberaalne germaani väljendusviis, mis on sündinud samast jõust millest natsionaalsotsialism isegi. Liikumisega oli eriti tihedalt seotud Emil Nolde, kellest sai samuti partei liige. Berliini tudengeid toetasid teiste Saksa linnade natslikud tudengiseltsid. Poolehoidjad tõid Benito Mussolini fašistliku Itaalia futurismi näiteks, et natsionaalsotsialismi ja modernismi on võimalik ühendada. Goebbels oli poliitiliselt liiga kaval, et tudengite vastu aktiivselt seisukohta võtta, kuid ta kritiseeris meelsasti Rosenbergi esteetilist suundumust, mis tema arvates viis tegeliku kunstilise kvaliteedita poliitilise kitši loomiseni. Ta toetas natsionaalsotsialistlikke „liberaalseid” jõude, näiteks ajalehte Kunst der Nation, ja tõstis esile muusikuid, näiteks Richard Straussi ja režissööri Fritz Langi.

      Väitlus käis parteimeedias üllatavalt avalikult. Lahkhelid ärritasid aga Adolf Hitlerit, kes lõpuks Goebbelsi manipulatsioonidest hoolimata otsuse langetas. 1934. aastal pani Hitler perutavale natsirevolutsioonile, mille ta pärast võimulesaamist vabaks oli lasknud, päitsed pähe. Muu hulgas väljendus see 30. juuni pikkade nugade öös, mil mitteametlikult saadeti laiali partei võimas paramilitaarne organisatsioon SA ja mõrvati selle juht Ernst Röhm. SA, mille liikmete hulgas oli palju esimese maailmasõja veterane, tahtis revolutsiooni kaugemale viia ja arvas, et paljud juhtivad natsid hakkavad natslikke ideaale minetama. Nad nõudsid kontrolli regulaararmee üle ja suurte ettevõtete riigistamist. See nõudmine ähvardas otse Saksamaa kõige võimsamaid ühiskonnagruppe ja seega ka Hitleri positsiooni. Oma kaugema eesmärgi, Saksamaa sõjalise võimu taastamise tõttu sõltus Hitler suurtööstusest ja sõjaväest rohkem kui tema tänavavõitlejad. SA asemele tuli Heinrich Himmleri palju paremini organiseeritud SS.

      Kultuurirevolutsiooni lõpetas Adolf Hitleri kõne 1934. aasta Nürnbergi parteipäevadel, kongressil, mille Leni Riefenstahl jäädvustas igaveseks filmis „Tahte triumf”. Kõnes ründas Adolf Hitler mõlemat konfliktipoolt. Ta nimetas ekspressionismi ebasaksalikuks, kuid arvas ühtlasi, et Völkischi liikumine koosneb konservatiivsetest romantikutest, kes samuti ohustavad natsismi esteetilist arengut. Lõpptulemusena toimus puhastus mõlemal pool, СКАЧАТЬ