Röövlid. Anders Rydell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et peale jääb germaani instinkt. Langbehn arendas oma raamatus ka romantilist müüti Saksa rahva ainulaadsest suhtest maaga: „Talupoeg, kellele kuulub tükike maad, on maailma keskmega otseses seoses. Selle kaudu saab temast universumi valitseja.”

      Langbehn nimetas seda suhet „maa vaimuks” ja arvas, et kõige tugevam on see Reini ja Elbe vahel.

      Langbehni arvamuse kohaselt peavad Saksa rahva „muundumist” juhtima kunstnikud. Kuid Saksamaad päästvat kunsti oskavad luua ainult kunstnikud, kes „on jäänud truuks sellele maale, millest nad on tulnud”. Langbehni arvates olid Saksmaad tabanud languses süüdi juudid.

      Langbehni teooriad kujutasid endast Nietzsche ideid moonutatud ja rassistlikus vormis, millest filosoof ise oleks arvatavasti distantseerunud. Nietzsche seisukohad rassi ja juutide kohta olid tunduvalt keerulisemad. Mõnikord väitis ta, et Saksmaad võib päästa ainult rasside segunemine, mis toimuks uue „slaavi vere” juurdetoomisega. Teistes kirjutistes ütles Nietzsche, et rasside segunemine viib mandumise ja sotsiaalse allakäiguni. Sama kaheti suhtus ta ka Euroopa juutidesse. Wagnerit ümbritseva ringkonnaga suheldes väljendas ta antisemiitlikke vaateid. Hiljem, olles katkestanud sõpruse heliloojaga, väitis Nietzsche, et juudid kuuluvad kõige aadellikuma ja tugevama rassi hulka, ning soovis, et kõik antisemiidid leiaksid lõpu. Filosoofi väidete ebaselguse tõttu oli natsidel raske teda enda kasuks ära kasutada, kuigi mõni natsiideoloog püüdis seda teha. Teised lausa distantseerusid temast: „Nietzsche oli vastu sotsialismile, vastu natsionalismile, vastu rassimõtlemisele. Kui vaated neile kolmele valdkonnale oleksid olnud teistsugused, siis oleks temast võib-olla saanud väljapaistev nats,” kirjutas natsiideoloog Ernst Krieck.

      Seda hõlpsam oli heaks kiita Langbehni. Sel ajal oli tal ka tunduvalt rohkem publikut kui Nietzschel, kelle raamatute trükiarv oli ta eluajal väga väike. Langbehni raamatuid ülistasid peale konservatiivsete mõtlejate ka tolle aja juhtivad kultuuriisiksused, nagu kunstiteadlane Wilhelm von Bode, arhitekt Hermann Muthesius ja noor Karl Ernst Osthaus, kellest hiljem sai avangardistliku kunstivoolu tähtsamaid metseene. Ka väljaspool Saksamaad pidasid intellektuaalid Langbehnist lugu. Muu hulgas hindasid tema raamatut Rootsi kirjanikud August Strindberg ja Ola Hansson, kes nimetas seda „pangermanismi kõrgemaks väljenduseks”.

      Eriti laialt levis raamat kodanlikes ringkondades. Hilisemat natside edasiarendatud ideede läbilööki võib seletada Saksamaa „erilise teega” 19. sajandil. Või „ajaloolise eipäraga”, nagu kirjutavad Ruth ja Karlsson.

      Erinevalt Inglismaast ja Prantsusmaast ei õnnestunud Saksa kodanlusel liberaalset revolutsiooni korraldada. Revolutsioon oleks murdnud vanad feodaalühiskonna tavad ja avanud ühiskonna moodsale maailmale. 1848. aasta revolutsioon Saksamaal ebaõnnestus. Veel paar kümnendit elas riik mõnes mõttes keskaegses maailmas, oli jagunenud pisiriikideks, feodaalõigused püsisid kauem kui teistes Euroopa lääneriikides ja industrialiseerimine venis. Ka poliitilised ja demokraatlikud edusammud ei tahtnud ega tahtnud tulla. Olulisel määral säilisid feodaalvoorused, nagu sõnakuulelikkus, au ja allaheitlikkus. Teistsugune oli ka töösse suhtumine. Saksamaal peeti tööd esmajoones „auülesandeks rahvuse teenistuses”. Sõjaline võim oli feodaalkohustuste, ohvrimeelsuse ja Saksa töömoraali parim tagaja. Sõjaväedistsipliinist sai kogu ühiskonnaelu eeskuju. Välismaal naerdi tihti Preisi korra üle. Maailma ajakirjanduses levis muu hulgas lugu Friedrich Wilhelm Voigtist. 1906. aastal õnnestus sõjaväekapteni võltsmundrisse riietunud pisikurjategijal petta terve kompanii Saksa sõdureid endaga koos Köpenicki (tänapäeval Berliini linnaosa Treptow-Köpenick) raekoda röövima. Lugu leidis laia kõlapinda, Prantsuse ja Briti press iseloomustas sellega sõjaväelaste jäika autoriteeti Saksamaal, kus kuulekus oli tervest mõistusest tähtsam. Ühtlasi kritiseerisid Saksa liberaalsed ringkonnad selle looga ühiskonna sõjaväelist eliiti.

      Just demokraatlikke ja liberaalseid ideid pidas Saksa kodanlus välismaisteks ja võõrasteks, mittesaksalikeks. Mõtet, et 19. sajandil valis Saksamaa erilise tee, mis hiljem lõi võimaluse natsismi sünniks, on eeskätt arendanud Saksa ajaloolane Hans-Ulrich Wehler.

      Natsionalistid pidasid mahajäämust hoopis eeliseks, ainulaadseks saksapäraseks omaduseks. Julius Langbehn arvas, et Prantsuse revolutsiooni vabaduse, võrdsuse ja vennalikkuse ideed on juudilikud ja germaanlaste olemusele võõrad. Arvati, et erinevalt Briti ratsionalismist ja Prantsuse tsivilisatsioonist seisab Saksa kultuur millegi sügavama, vaimsema eest. Millegi eest, mis on mõistusest, poliitikast ja teadusest kõrgemal. See oli vaimsus, tunne, vajadus end kõrgema eesmärgi nimel ohverdada. „„Läänelikest” väärtushinnangutest distantseerumine ja end neist kõrgemale seadmine oli Saksa ideoloogia esileküündiv osa,” kirjutab ajaloolane Peter Gay.

      See idee pärineb 19. sajandi alguse Saksa romantikutelt. Iseäranis oluline oli selles vallas filosoof Johann Gottlieb Fichte, kes sidus kultuuriideaali kujunema hakanud Saksa natsionalismiga. Alates 1807. aastast pidas Fichte Berliini teaduste akadeemia suure kuulajaskonna ees hulga mässulisi kõnesid. Ühise pealkirjaga „Kõnedes Saksa rahvale” kutsus Fichte Saksa rahvast koonduma. Ta ülistas Saksa rahva hinge ja vaimu, mis tema arvates erineb teiste rahvaste vaimust. Fichte arvates on Saksa rahvas väljavalitu: „Teie saatus on luua Vaimu ja Mõistuse riik ja hävitada toores kehaline võim, mis maailma valitseb.” Fichte sõnul oli Saksamaale määratud saada suureks juhtivaks Euroopa rahvaks.

      Fichte pidas oma kõnesid kurnatud Saksamaal, mida olid laastanud Napoleoni sõjad. Alguses tervitas rahvas Prantsuse revolutsiooniarmeed kui Saksa väikevürstide türanniast vabastajat. Kuid peagi sai selgeks, et ühed rõhujad olid asendunud teistega. Napoleoni armeega seisid vastamisi kaitsetud ja killustunud Saksa väikeriigid. Napoleon külvas oma vallutustega seemne, millest edaspidi tärkas pangermanistide natsionalism, millele Fichte omakorda andis filosoofilise aluse.

      Algsed Prantsuse päritolu valgustusideed heideti võõrastena kõrvale. Vabanemine pidi toimuma hoopis vaimu kaudu. Igavesed tõed ei oota leidjaid mitte teaduses, vaid kunstis. Poliitilise revolutsiooni asemel vaimu revolutsioon. Pööbli võimu asemel pidi rahvas tänu esteetilisele kasvatusele materiaalsest ja ilmalikust poliitikast kõrgemale tõusma. Saksa romantikute imetlusse, kirge ja liialdustesse kalduvas ideemaailmas oli kesksel kohal ilu kummardamine. Seda kõike kasutasid natsid hiljem täies ulatuses.

      Aastail 1870–1871 toimunud Prantsuse-Saksa sõda, mis viis ka Saksamaa ühendamiseni Preisi võimu alla, pani aluse jõulisele industrialiseerimisele ja majanduskasvule. Seda aega hakati Saksamaal nimetama Gründerzeit’iks, asutamisajaks. Kõigest paari kümnendiga arenes Saksamaa talupojaühiskonnast maailma juhtiv tööstusriik. 20. sajandi alguses toodeti Saksamaal 50 % maailmaturu elektrikaupu. 1871. aastal oli Saksamaal 41 miljonit elanikku, 1911. aastal juba 65 miljonit. Berliini elanikkond suurenes ühelt miljonilt kahe miljoni elanikuni, samal ajal jäi maapiirkondades jõulise linnastumise tõttu inimesi vähemaks.

      Industrialiseerimist juhtis sama eliit, kes oli olnud ka Saksa pisiriikide eesotsas, muutus ei saanud algust altpoolt. Seetõttu oli Saksamaa uus riigiaparaat läbi imbunud pigem aristokraatlikest kui liberaalsetest väärtushinnangutest. Ajakohastumise mõttes võib Saksamaad võrrelda Jaapaniga, millest sai hiljem Natsi-Saksamaa liitlane. Nagu Saksamaal, nii ka Jaapanis toimus industrialiseerimine hilja ja äkki, välissurve mõjul. Uue riigiaparaadi ja sõjaväelise võimuga sidusid end samuraid, Jaapani aristokraatia. Mõlemas riigis säilis feodaalne võimustruktuur, ülejäänud ühiskonnaosad heideti otse tulevikku. Mõlemal juhul loodi skisofreeniline ühiskond, mis tervitas moderniseerimist (majanduslikke ja tehnilisi edusamme), kuid mõistis hukka modernismi (sotsiaalsed ja individuaalsed edusammud).

      Kiire areng tekitas Saksa ühiskonnas suuri sotsiaalseid ja poliitilisi pingeid. Poliitilist võimu ohustas eriti töölisliikumise teke. Nõudmised, mida tööstusühiskond uuele inimesele esitas, ähvardasid lammutada jumalast antud loomuliku korra, millel rajanes feodaalühiskond. Keskaegne religioosne müüdimaailm nõrgenes ja selles nähti ohtu Saksa kultuurile.

      Vastureaktsioon oli ebaharilikult jõuline ja seda СКАЧАТЬ