Röövlid. Anders Rydell
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Röövlid - Anders Rydell страница 10

Название: Röövlid

Автор: Anders Rydell

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Историческая литература

Серия:

isbn: 9789949538881

isbn:

СКАЧАТЬ autoritasu piltide eest, mida kasutati postmarkidel, tõi igal aastal sisse miljoneid riigimarku. Saksa statistikaameti Statistisches Bundesamti andmeil vastas 1939. aasta riigimark tänapäeva ostukursi järgi 35 Rootsi kroonile [u 3,24 eurot]. Rikkuse kavatses Hitler suurelt jaolt kasutada oma kunstikogu rajamiseks. Igal aastal ostis Hitler suurelt Saksa kunstinäituselt (Grosse Deutsche Kunstausstellung) üle 200 teose.

* * *

      1937. aasta juulis mööda Haus der Deutschen Kunsti galeriisid kõndivad külastajad nägid natsismi unistuste ja fantaasiate alasti peegeldust. Palju oli maastikumaale ja maarahva igapäevaelu, pitoreskseid külasid, mustas mullas atra vedades lihaseid pingutavaid jõulisi talupoegi kujutavaid olustikupilte. Neid portreteeriti kui pühakulaadseid rassipuhtaid maast tõusnud jumalaid, samal ajal kui lihtsas köögis seisvaid lopsakaid naisi ümbritsesid kuldblondid lapsed – viljakuspoliitika paistis läbi õlivärvi hästi silma.

      Näituse selles osas oli Völkischi poliitika täies õies. Maastikud ja olustikud hingasid eelindustriaalses maailmas, kus masinad, autod ja tehased olid anakronism.

      Vastukaalu moodustasid näitusel masinaid ülistavad sõjastseenid, kus rindel kogetule anti peaaegu religioosne staatus. Rindekogemuste ilustamine oli levinud ka sõdadevahelises populaarses kirjanduses, mis kujutas sõda romantilises võtmes. Rindel kogetut näidati kui täieliku autentsuse silmapilku, mis tõstis inimese kõrgemasse olekusse, kus võis ilma mõistuse piiranguta vabalt väljendada sisemist sundi ja ekstaatilisi tundeid. Vägivalda ja võitlust ülistati moraalitult. Maalides väljendus see külmunud silmapilguna, kus kaevikust välja hüpanud sõdur sööstab kindlasse surma. Natse ärritas just selle müüdi purustamine Erich Maria Remarque’i romaanis „Läänerindel muutusteta”. Hitler ja natsism tekitasid osavalt tunde, et sellist võitluskogemust ei saada üksnes rindel, vaid et kogu inimkond on haaratud igavesse rassidevahelisse sõtta. Kaine kunstikriitik pidanuks suutma neis piltides aimata õudusi, mis varsti tegelikkuseks said.

      Näituse kolmas teema oli pärit kui teisest universumist, ülalpool poriseid talumaid ja sõduri sama porist võitlusvälja. Seal oli kehauuringuid ja akte, esmajoones skulptuure. Näituse täht oli Adolf Hitleri lemmikskulptor Arno Breker, kes ise töid välja valis. Brekeri jõulised aarialaste kujud seisid kõige lähemal Hitleri ettekujutusele germaani kunstirenessansist. Kreeka-Rooma stiilis idealiseeritud portreed, mille vormides väljendus rassibioloogiline teadlikkus. Natsliku kunstipoliitika muutis nii vormitundlikuks see, et vormija rassipoliitika olid üks ja sama asi. Rassiideaali vastane kuritegu oli ka eksimine vormi vastu, kehaline defekt. Erakordselt laiad lõuapartiid ja laubad, mis olid nii kõrged, et tundus, nagu ähvardaksid need kohe lõhkeda, olid raiutud rassibioloogilise malli järgi, kuid tänapäeval paistavad need ebaloomulikud.

      Vormides oli ka midagi erootilist. Eriti paistis see silma teise natside esiletõstetud skulptori Josef Thoraki töödes. Kirjanik Susan Sontag on essees „Fascinating Fascism” kirjutanud: „Tihti kujutasid natsiaja maalikunstnikud ja skulptorid alasti keha, kuid neil oli keelatud näidata kehalisi puudusi. Nende kehad näevad välja nagu pildid meeste terviseajakirjadest, pin-up’id, mis on ühtaegu nii vagatsevalt aseksuaalsed kui ka (tehnilises mõttes) pornograafilised, kuna nad on fantaasia perfektsionismid.”

      Heroiline realism, mis oli osa natsiesteetikast, väljendus ka totalitaarsetes kommunistlikes riikides, kuid erines ühes olulises punktis: „Nõukogude Liit ja Hiina soovivad selgitada ja tugevdada utoopilist moraali. Fašistlik kunst esitab utoopilist esteetikat, füüsilist perfektsionismi.”

      Sonntag osutab ka natsismi külgetõmbejõu ainulaadsele küljele, mis kunstis väljendus: „Fašismi ideaal on muuta seksuaalne energia vaimseks jõuks ühiskonna teenistuses. Ahvatluseks on alati kohal erootika (see tähendab naised) ja kõige kangelaslikum on reageerida sellele seksuaalse impulsi mahasurumisega.”

      Adolf Hitler ise oli veendunud, et ta on naiste seas populaarne muu hulgas oma seksuaalse veetluse tõttu. Selle külgetõmbejõu kaotuse hirm oli ka üks põhjus, miks ta Eva Brauni kuni lõpuni avalikkuse eest varjul hoidis. Pealegi ei võinud mitte miski, ka mitte suhe, ametlikul pildil konkureerida tema ohverdustega Saksamaa eest.

      Natsiesteetika ei olnud siiski iseseisev kunstivool, kuigi mõnikord on seda väidetud. Aluspõhimõtted võeti peamiselt 19. sajandi kodanlikest kunstiideaalidest. Natside eesmärgi, rassimüüdi arendamise jaoks oli mõttekam plagieerida juba olemasolevaid kunstižanre, mis enamiku teadvuses seostusid ilu ja harmooniaga, kui otsida oma „natslikku” vormikeelt, kirjutavad Arne Ruth ja Ingemar Karlsson raamatus „Ühiskond kui teater”. Kõige rohkem kasutatud voolud olid romantiline maastikumaal, kodanlik realism ja uusklassitsism.

      Kuid mõnikord kohtas ka modernistlikku lähenemist. Arno Breker elas 1920. aastatel Pariisis, kus ta kohtus Pablo Picasso, Jean Cocteau ja Jean Renoiriga ning sai neilt mõjutusi. 1930. aastate alguses häbimärgistas Alfred Rosenberg Brekeri varaseid töid kui dekadentlikke, kuid kunstnik oli jõudnud juba hankida endale parteis mõjukamaid kaitsjaid, sealhulgas Adolf Hitleri. Arno Brekeri edu taga oli arvatavasti suurelt jaolt see, et tema melodramaatiline stiil oli väga lähedal natslikule arhitektuurile.

      Sestpeale kuulus Breker kurikuulsasse „Gottbegnadete” nimekirja, mille Adolf Hitler ja Joseph Goebbels 1944. aastal koostasid. Eesti keeles „Jumala armu” nimekirja pandi kultuuriloojad, keda peeti natsionaalsotsialistliku kultuuri jaoks asendamatuteks.

      Hitler oli rohkem rahul Troosti ehitisega kui näitusele „Grosse Deutsche Kunstaustellung” pandud kunstiga. Natsid väitsid, et monumentaalne uusklassitsism on natsionaalsotsialismi kehastus. Tõele see küll ei vastanud, kuid neil õnnestus esitada seda arhitektuuri kui midagi uut ja ainulaadset, nagu uuestisündi. Troosti stiili nimetasid natsid „teutooniliselt germanistlikuks”. Tegelikult laenasid arhitektid ideid eri hoonetelt ja stiilidest, mille ühisnimetaja oli püüe luua suursugususe tunnet. Poliitilist mõjujõudu pidid hooned edastama esmajoones suuruse kaudu. Monumentaalsus peab avaldama vaatajale muljet, nii et too arhitektuuri mõjul allub. Suurus võttis grotesksed mõõtmed. Welthauptstadt Germanias, Kolmanda Reichi uues pealinnas, mille Adolf Hitler ja Albert Speer kavandasid, pidi peaparaadtänav viima üles koosolekuhalli Volkshalle juurde, mille mõõtmed on grotesksed. Tegemist on ligemale 320 meetri kõrguse sfäärilise kuppelehitisega, mis oleks mahutanud 180 000 inimest. Eeskujuks oli võetud kõigest 58 meetri kõrgune Rooma Pantheon.

      160 meetri pikkuse sammasfassaadiga Haus der Deutschen Kunst andis aimu, mis tulemas on. Muuseum oli natsirežiimi esimene monumentaalehitis ja üks väheseid, mis säilis ka pärast natsirežiimi lõppu. Sammaste taga katusel on säilinud haakristimotiividega paneelid.

      Kuigi Hitler marmorgaleriist läbi jalutades näitusega rahule ei jäänud, polnud põhjust arvustuste pärast muretseda. Kölnischer Volkszeitung kirjutas: „Kõikjal lehvib suursugusus. Tervislikud, terved ja optimistlikud kunstnikud näitavad oma mitmekülgselt isikupäraseid töid. Alanud on uue kunsti ajastu.”

* * *

      Paraadijärgsel päeval avati Münchenis Hitleri uusklassitsistlikust kunstitemplist jalutuskäigu kaugusel teinegi näitus. See oli Hofgarteni lossipargi kõrval väikeste akendega räpases kivimajas aadressil Galeriestrasse 4. Külastajad ütlesid, et näituseruumid on väikesed, niisked ja halvasti valgustatud.

      Vahe õhurikka ja avara muuseumiga paar kvartalit eemal ei olnud juhuslik. Näitus „Die Ausstellung Entartete Kunst” oli muuseuminäituse vastand. Siin oli natsliku Joseph Goebbelsi juhatusel natsliku propagandainstallatsioonina välja pandud umbes 600 kunstiteost.

      Nagu Hitler, teadis ka Joseph Goebbels, kui madala kvaliteediga on muuseumi näitus, ning kavandas paar nädalat varem teisegi näituse. Erinevalt muuseumi väljapanekust pidi seda saatma suur menu.

      Hofgartenis välja pandud tööd pärinesid publikule palju tuntumatelt autoritelt, modernismi esindajatelt, nagu Max Ernst, Marc Chagall, Vassili Kandinsky, Paul Klee, Ernst Ludwig Kirchner, Otto Dix, Franz Marc ja teised.

СКАЧАТЬ